Treener võistlejana
Kogemus Ironman-rajal
Mul on pikaajaline kogemus erinevatelt distantsidelt ning olen võitnud triatlonis mitmeid vanuseklassi Eesti meistrivõistluste medaleid. Võistlemine aitab mul treenerina paremini mõista nii ettevalmistust, võistluspäeva otsuseid kui ka hetki, mil plaan tuleb rajal ümber teha.
Üks start, üks pikk päev ja isiklik rekord
3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksu. See oli minu 2026. aasta esimene ja ainus triatlon.
Loe kogu võistluslugu+
Ironman Tallinn – 9 tundi 35 minutit 10 sekundit. Nagu ikka täispikal 3.8km ujumist, 180km rattasõitu ja 42.2km jooks. Tuleb vist õnnelik olla - see oli minu selle aasta üks ja ainuke triatlon!
Natuke tulemusest…
Kaevasin väga sügavale tahtejõus täna. Minu esmane plaan oli teha 9h algusesse või alla selle. Vormi ja treeningute pealt oli see tehtav. Kõik klappis ujumises, vahetusalades, rattal. Kahjuks jooksu esimene ring oli algusest peale mul diafragma nii krampis, et kopsudest sisse-välja oli üdini valus hingata. Tempodes oli asi kohe kaugel endale sätitud tempost.
Minu eesmärk oli joosta maraton 3:05-3:10 vahele, kõik kilomeetrid ca 4:22-4:27/km juurde. Samas oli kohe asi üle 5:00/km.
Kuskil 6-7 peal hakkasin kõndima, jooksus… mis on minu trumpala. Samas utsitasin paar korda uuesti sörkima. Aga asi oli nii hapu, et olin kindel, et saan sellest esimese ringi hingamisest varsti südameataki! Ja mõtlesin juba kuidas ikkagi parem oleks see asi täna viisakalt ära lõpetada. Teen vast ikka kas-või jalutades esimese ringi ära. Niikuinii tuleb sinna kuidagi saada, kui ka peaksin pooleli jätma. Nii ma siis olin päris katki ja hädas. Samas mingi mõte ütles, et kuidas ma oma perele ja kahele väiksele lapseele ütlen, et issi on Ironmani pooleli jätnud. Ei tundunud hea mõte. Siis mõtlesin, et tegelikult 4 või 5 tunniga on ka ju matkatav. Äkki ikka keeran teisele ringile?!
Nii ma suikusin tumedates mõtetes, aga kuskil teise ringi alguses hakkas olukord vähehaaval leevenema just hingamisega seoses. Aga mitte tavaseisundisse, lihtsalt nüüd ei olnud 10 palli skaalal 9 punkti valu, vaid 7-8. Nii ma ikkagi kulgesin, aga juba teine ring täielik jooks (ja mitte kõnnimõtetki). Aeg läks oluliselt paremaks ringil. Kolmas ring läks juba tempo veelgi paremaks ja hakkasin kalkuleerima juba enam-vähem viisakat mõtet heal juhul alla 10 tunni ja heal juhul alla 3:45 maraton. Aeglane aga ehk midagi ikka. Kui triatloniõpilane 3nda ringi teises osas ütles, et olen eestikate 5ndal kohal vanuserühmas, siis tundus veelgi motivatsiooni.. äkki ikkagi midagi õnnestub välja meelitada.
Neljas ring ei olnud enam sama särtsu küll esimeses pooles, kuid siiski teises pooles sain uuesti mõnusa rütmi sisse. Ja viimased 5km oli juba väga meeldiva (aga valusa tundega). Nimelt säärekrambid ja nendega võitlus. Aga sain jagu, taas kõndima ei pidanud ja viimase 2km tegin juba väga viisakat tempojooksu. Nii nagu oleks pidanud olema maratoni alguses. Nii et vastakad tunded, sest tundsin sees rohkemat olevat, aga midagi ei ole kunagi Ironman rajal garanteeritud! Samas isiklik rekord ikkagi - nii et midagi jäi näppude vahele… (eestikate vanuseklassis 4 ka) ja kindlasti on veel üks põhjus veel üks täispikk ette võtta, et ka see alla 9h tuleks ära!
Prognoosist finišiajani: ainult 13 sekundit
Ujumine 29:05, ratas 2:17:08 ja poolmaraton 1:25:32. Kokku 4:15:13 ning uus isiklik rekord.
Loe kogu võistluslugu+
Nädal aega tagasi ütlesin, et umbes 70% tõenäosusega suudan 4h 15min Ironman Tallinn 70.3 teha, 90% tõenäosus, et tuleb 4.25 ja alla 4:30 peaks 99% ära tegema (1% sisse mahub rehvipurunemine vms). Ajaks sain 4h 15min 13sek.
Seekord realiseerisin alad suurusjärgus, mida arvasin suutvat teha. Tahtsin ideaalis alla 30min ujumise teha 1900m peale — tuli 29.05 (1.32/100m). Rattal soovisin suures pildis alla 2h 20min sõita 90km — tuli 2:17:08 (39.67 km/h). Ja jooksus oli mõte alla 4.00/km hoida — tuli 4.02/km ja 1:25:32. Jooksus läks kuskil 13km peal keha termomeeter päris kuumaks ja oli üsna raske punkt, millest läbi tulla, aga sain uuesti tempo enam-vähem 4.00/km lähedale ja proovisin kõigest väest hoida tempot üleval. Pulss oli täiesti üle mõistuse — ma isegi ei julgenud seda enam vaadata viimasel 5km peal.
“Anna endast kõik ja pärast analüüsid numbreid.” Selles suhtes oleks planeeritud numbritest kinni hoides ilmselt 5-10min kehvem aeg olnud. Usaldasin enesetunnet — seekord see väga palju ei eksinud.
Põnev oli olla ka vanusegrupi poodiumikonkurentsis, kus veel jooksu esimeses pooles olid kohad lahtised. Euroopa meistrivõistlustel jäin M30-34 vanuserühmas 4. kohale ning olin eestlastest 7.
Tuhat tänu kaasaelajatele — umbes nii mitu korda kuulsin täna oma nime iga jooksunurga peal. 70.3 distantsi olen päris ammu teinud viimati, nüüd oli õige aeg isikliku parandus teha. Mulle tundub, et iga aastaga saan igal alal paremaks triatlonis. Seda näitavad ajad ja ka enesetunne. Selles osas on triatlon põnev spordiala, kuna saad lihvida nii palju detaile kolmel väga erineval osaalal.
Selles osas suur kummardus perele, kes mu trennitegemist on toetanud. Minu suurim fänn (kes on pildil) juba mõtleb, et hakkab minust kiiremini jooksma — seega loodan olla veel palju aastaid eeskujuks.
Palju emotsioone tuli ka treenerina, sest sel nädalavahetusel saavutas ka Kristo Prangel ülitugeva tulemuse, alistades 9h piiri täispikal Ironman’il ja saavutades üldarvestuses kõrge 4. koha. Imelisi tulemusi ja raskeid eneseületusi tuli mitmetel, keda juhendasin, aga sellest pikemalt kui veidi taastume. Ühesõnaga oli üks tugev pingutuse päev — järgmine kord tuleb latt veelgi kõrgemale seada!!












