JOOKS
Adekvaatne tempotunnetus loob eeldused edukaks jooksuks triatlonivõistluses. Viimase osaalana sõltub valitud jooksukiirusest ka lõpptulemus. Ometi on pärast intensiivset ujumist ja rattasõitu jooksudistantsi läbimine märksa raskem, mistõttu tulev energiavarusid mõistlikult jaotada.
Kui näiteks maratonijooksus räägitakse, et 30-40 kilomeetri vahel ilmus „sein ette“ (ehk tüüpiliselt süsivesikute varud ammendati), siis näiteks täispikas Ironman’is tuleb peale 3.8km ujumist ja 180km ratast (kokku ~ 4-7 tundi võistlust) alles maratonijooksuga pihta hakata. Seejuures on kriitiline, et eelnevad osaalad on jätnud piisava energiaressursi, et ~3-5 tunnist jooksu lõpuni teha. Lühematel distantsidel on võistlemine lihtsam, kuid ikkagi võib lihasväsimus jooksutehnikale märkimisväärset mõju avaldada.
Seega energiast algab liikumine! Vastupidavuse kontekstis on energia kättesaadavus sõltuvuses aeroobsetest ja anaeroobsetest mehhanismidest.
Organism töötleb pidavalt ümber keemilist energiat (toitaineid) mehhaaniliseks tööks (lihaskontraktsiooniks). Seejuures toimub hulganisti ainevahetuslikke protsesse, mis määravad reaktsioonide kiirust ja kulgu.