Vastupidavusaladel tahame treenida kolme peamist sooritusfaktorit, mis füsioloogiliselt kõige enam tulemust mõjutavad.

V̇O₂max

Maksimaalne hapnikuomastamise võime ehk V̇O₂max on tugevalt seotud vastupidavusspordi tulemusega. V̇O₂ (Volumen of O2) näitab, kui palju hapnikku on rakud võimelised vastu võtma. Sündmuste kaskaad algab õhu sisse hingamisel, kus jadamisi toimuvad transpordimehhanismid võimaldavad hapnikumolekulidel liikuda kopsualveoolidest vereringesse. Tarneahelas on seetõttu suur roll täita südamel, mis pumpab hapnikurikka vere lihasteni. Töötav lihas nõuab rohkem hapnikku, kuna aset leiab toidust keemilise energia vabastamine (oksüdeerumine), misläbi rakendatakse saadud energia mehhaanilise töö teostamiseks.

Laktaadilävi

Laktaat on ainevahetuses osalev biokeemiline produkt, mis väljendub intensiivsel lihastööl kuhjuva piimhappena. Kehas tunneme me sellest tulenevalt lihasvalu, mida tegelikult tekitab vesinikuioonide happelisus veres. Oluline on laktaaditöötlemine vastupidavuslikus võimes, sest laktaadilävi määrab võistlusintensiivsuse, mille juures suudad pikaajaliselt püsida – samal ajal väsimust tõrjudes. Laktaadiläve samastatakse tihti anaeroobse lävega, kuna sisuliselt toimub energia vabastamine kas 1) hapniku juuresolekul või 2) hapniku defitsiidis. Samas ei tasu unustada, et maksimaalne hapnikuomastamine toimub palju kõrgemal intensiivsusel – aga paraku suudame VO2max tasemel püsida enamasti 5-10 minutit, seda nimelt akumuleeruva piimhappe tõttu. Laktaadiläve on võimalik väljendada protsendina VO2max-ist. Tüüpiliselt jääb see näitaja 70-90% VO2max intensiivsusest. Oluline on mõista, et seda väärtust saab treenida ja mida paremini treenitud on sportlane, seda lähemale nihkub protsent maksimaalsele hapnikutarbimisele.

Ökonoomsus

Ökonoomsus väljendab energiasäästlikust. Võrdluseks on kasulik mõelda mootorile – mida väheb kütust mootor kulutab, seda efektiivsem (ökonoomsem) on mootor. Lihase kasuliku töö hulk on piiratud. Efektiivsust saab mõõta ja enamikel aladel muundatakse alla 30% kasulikuks tööks ehk mehhaaniliseks lihastegevuseks. Ülejäänud energia viiakse üle soojusenergiaks ja see eraldub keskkonda kehasoojusena. Kuna hapnikuvajadus suureneb füüsilisel aktiivsusel, siis on võimalik ökonoomsust/efektiivsust mõõta. Seda tehakse tüüpiliselt koormustesti abil, kus konkreetse püsikiiruse kaudu jooksulindil (või velol) saab mõõta vastavat hapnikutarbimist. Ökonoomsust mõjutab nii biomehhaaniline vilumus ehk tehnika arendamine kui ka biokeemiline adapteerumine lihasstruktuurides. Lisaks saab ökonoomsust treenida rakendades jõuharjutusi.

Loe lähemalt ka V̇O₂max arendamise kohta.