Mäletatavasti lausus Einstein kord nii: „Kõik tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik, kuid mitte lihtsamaks.“ Kuna januneme seletuste järgi, siis on põnev mõelda, kui sügavale on inimkond elava mateeria uurimisel jõudnud ja kui lihtne seda on mõista.

Krüoelektronmikroskoopia meetod võimaldab jäädvustada elusloodust erakordselt süvitsi. Oleme lähedal kolmekümnemiljonilisele suurendusele! Pilguheit makromolekuli salajastesse peidupaikkadesse avab meile täiesti uue dimensiooni, milles mõistame komplekset biostruktuuri mõnevõrra selgemalt. 2017. aastal said sellise meetodi väljaarendamise eest Nobeli preemia Jacques Dubochet, Joachim Frank ning Richard Henderson.

Meie tuntud helilooja Arvo Pärt illustreeris suurendamise efekti juba 2007. aasta tänukõnes: „Selgitamaks oma mõtteid, tahaksin kirjeldada üht pilti. Kui vaatleme rastertunnelmikroskoobi abil mingit ainet või eset, siis näeb üks tuhandekordne suurendus ilmselgelt välja teisiti kui miljonikordne suurendus. Kui liikuda läbi suurenduste staadiumite, võib avastada igasuguse mateeria vaatlemisel ettekujutamatuid ning üsna kaootilisi “maastikke“. Kunagi tuleb aga piir, kusagil kolmekümnemiljonilise suurenduse juures. Siin fantastilised maastikud järsku kaovad ning me näeme ainult ranget geomeetriat, teatud liiki võrgustikku väga – väga selget ja väga erilist. Hämmastavaim aga on sealjuures tõdeda, et see geomeetria näeb välja sarnane isegi väga erinevate ainete ja esemete puhul.“ Pärt jõuab arusaamani, et sügaval sisimas on inimhingede mustrid üksteisega sarnased (mistõttu võiks helilooming puudutada kõige olulisemat – seda, mis meid kõiki ühendab).

Tulles nüüd tagasi spordimaastikule. Meie jaoks on samuti essentsiaalne mõista struktuuri ja funktsiooni vahelisi seoseid. Nii nagu esialgu tundub hoomamatu 30-miljonikordne suurendus, jääb tõenäoliselt mõistusele kaugeks hinnangulised 37.2 triljonit rakku (isegi meie Galaktikas on numbriliselt vähem tähti), mida keskmine inimene endaga kaasas kannab. Seejuures meie rakud peavad omavahel täpset koostööd tegema, selleks et tagada eluvõimelisus. See on tõepoolest mikrokosmos! Võtame näiteks südame. Oletame, et tüüpilisel inimesel töötab süda rahulolekus 72 lööki minutis. Päevas pumpab ta sel juhul minimaalselt 9450 liitrit verd. Sellise „peatamatu töökusega“ suudab süda tüüpilise eluea jooksul (~75.ea) taluda üle 3 000 000 000 löögi. Rohkem kui kolm miljardit – ja seda füüsilist aktiivsust juurde arvestamata!

See informatsioon aitab meil tajuda, kui oluline on hoida need mehhanismid heas töökorras. Nii nagu autodel teostatakse aastas korra tehnilist ülevaatust, siis sama kasulik oleks ka inimkeha aeg-ajalt üle kontrollida. Selleks minnaksegi koormustestidele, et näha enda füüsilist seisundit mõnevõrra objektiivsemalt. See pole üksnes sportlaste pärusmaa, vaid ka tavainimesele võiks nendest tulemustest olla kasu. Kuna oleme süsteemne tervik (olgu see vereringe, seede või muu elundkond), siis muutes funktsiooni, muutub ka struktuur – teatud tingimustel ka vastupidi.

Treenerid üritavad mõjutada funktsiooni. Liikumisspetsialistidena on nende ülesandeks ennetada probleeme. Küsida tuleb – kui palju on treeninguid, mis on kasulikud? Kas joosta 100 kilomeetrit ühekorraga (ning puhata ülejäänud 9-l päeval) või joosta 10 kilomeetrit 10-l päeval? Tundub ju võrdne kilometraaž! Pealegi on meie rasvavarud piisavad, et joosta 120 tundi järjest – enam kui 1500 kilomeetrit. Miks meile on üldse süsivesikud vajalikud, kui rasvad on suurema energeetilise väärtusega ning nende toel saab võrdlemisi kiirelt joosta 75x kauem – võrreldes 60-100 minutiga, mida ~2000 kcal süsivesikuid meile pakkuda suudab? Argumenteerides ühe ülipika trenni vs mitme lühema treeningu temaatikal võiks väita, et meie keha tahab hoida stabiilsust – ehk püsivad väikesed muutused omavad kvaliteetsemat tähendust kohanemisele – seejuures nii struktuurile kui ka funktsioonile.

Iseenesest ongi treeningu ülesanne meid normaalsuse piiridest välja nihutada:

jõud    ☜    normaalsus   ☞  vastupidavus

Aga järsk status quo häirimine viib „adaptatsioonikriisini“, kus ülalhoidmise kulud on suuremad, kui kättesaadavad tulud. Maratonijooksus öeldakse vahel, et „sein tuli ette“ – seda olukorras, kus meie rasvavarud ulatuvad endiselt 100 000 kilokalorini. Seega on väsimuse tekkel ikkagi võtmeroll glükoosil – veel täpsemini selle puudumisel. Oletusel, et kesknärvisüsteem sõltub energeetiliselt glükoosist, saame väikse vihje, kus asub meie „väljalülitusnupp“.

Kui peatuda korraks veel rasvadel, siis on selge ka see, et me suudame ühe liitri hapniku juuresolekul glükoosist saada 16% rohkem energiat võrreldes rasvadega. See on paradoksaalne, sest rasvade energeetiline väärtus on kõrgem (1g lipiid = 9.4 kcal vs 4.1 kcal süsivesikul), ent see näitab selgelt, miks keha eelistab kütusena glükoosi (glükogeeni).

Rasvade lõhustamine „raiskab“ rohkem aega ning vajab seejuures rohkem hapnikku – mida loomulikult intensiivsel võistluspingutusel napib! Muidugi on meil kasutusel ka anaeroobne süsteem, kuid selle süsteemi nõrkuseks on lühike kestus. Värviline ainevahetuskaart annab aimdust, kuivõrd palju süsteeme on keha funktsioneerimiseks vaja.