Suurim triatlonipidu Eestis – Ironman Tallinn ja Ironman Tallinn 70.3 – on taaskord toimunud. 

Võistlus tõotas tulla kiirem kui eelnevatel aastatel, kuna ratta- ja jooksurada olid märkimisväärselt muutunud. Vähem pöördeid, pidurdamisi ja tehnilist osa. Kuna poolpika distantsi raames toimusid Euroopa meistrivõistlused, siis meelitas see kohale ka rohkelt välisvõistlejaid. Poolpikal lõpetas üle 1000 individuaalvõistleja ja täispikal üle 500 osaleja.

Triatlonitreenerina on see võistlus samuti üks suurim start ja finiš üheaegselt – start ettevalmistuse mõttes ja finiš tulemusena realiseerimise seisukohalt. Paljudel tuleb soov järgmisel aastal end esmakordselt või uuesti proovile panna ning alustatakse eesmärgilist ettevalmistust – ja kui aasta aega on „higi ja pisaraid“ valatud, siis pärast Ironman’i tegemist võetakse lõpuks „gaasipedaalilt jalg maha“ ning valitakse hoolikalt uued sihtmärgid. Kui kõik läheb ootuspäraselt või nähakse progressi, on saavutuste „janu“ veelgi suurem ja töötegemine jätkub järgmise eneseületuse nimel. Leidub inimesi, kelle teekond lõpeb „käänulisel“ teel enne stardijoonele astumist. Mõnikord on need olukorrad treenerile ja treenitavale nagu „välk selgest taevast“ ja seejuures suurt pettumust valmistavad; teinekord on ebaõnnestumine „tumeda pilvena“ ähvardamas mitu kuud varem ning on ainult aja küsimus millal vilets ettevalmistus jalgealuse alt pühib. Vahel suudetakse kõikidest tagasilöökidest olenemata põhivõistlus läbi teha – „võitlejahinge“ näitab seegi kui julged enda antud ajahetke võimekusega katsumuse läbi teha. Õnnestumine või ebaõnnestumine – treenerina tuleb pikalt „peeglisse“ vaadata mõlemal juhul. Õnnestumiste puhul tuleb sügavalt analüüsida kas asi läks nii nagu planeeritud ja kus on veel arenguruumi tulemustes või tööprotsessis. Ebaõnnestumiste juures peab vigadest õppima ja tulevikus pakkuma paremaid lahendusi. Ausalt öeldes oli üks „magus-valus“ aasta treenerina. Edasiminekuks treenerina annab julgust siiski asjaolu, et töö „võidud“ on siiani kaalunud üle töö „kaotused“. 

Ironman Tallinn

–––

Sel aastal oli täispikal stardis 5 triatleeti, keda õnnestus ettevalmistusperioodi vältel juhendada. 

Mõned laused nende ettevalmistusest ja sooritusest Ironman võistlusel.

Oliver Hansalu 

Pidin korraks ette võtma eelmise aasta kokkuvõtte ja meenutama, et sellest „müta-müta jooksusammust“ on tõesti saanud üks üpris korralik ökonoomne jooksutehnika. Ilmselt ongi kõige olulisem rääkida jooksust esialgu. Kui eelmisel aastal hakkasime sügisel mõtlema Ironman suunal, siis vahetu emotsioon pärast 70.3 distantsi läbimist oli Oliveril, et piltlikult öeldes „Ironman täispika jutuga võid küll seenele minna“ ehk tundub liiga raske. Samas ei möödunud palju aega, kui see eesmärk muutus konkreetseks. Selge… kui aega on – tahtmist on, siis tuleb suur töö ära teha! Kõigepealt aga viitasin meie vaates „nõrkadele“ kohtadele. Jooks on see, milles Ironman’is enamasti „hävitakse“. Kuna jooksukilometraaž ei olnud eriti kõrgele jõudnud 2022 hooajaga, siis järgmise aasta „vundament“ sai laotud jooksukilomeetrite kogumisega. Suurem plaan oli jooksukilomeetrites jõuda stabiilse tasemeni – kus ei teki vigastusi või „kipitavaid“ kohtasid lihastes. Alustasime numbritest suurusjärgus 40-50km nädalas sügisel, kuid 2. Jaanuarist alates ei langenud nädalakilometraaž alla 50km kuni Ironman’ini välja. Kui arvutada välja 40 nädala keskmine, saame kokku 73km/nädal. Kõrgemad nädalad ulatusid üle 100 km/nädal, kuid neid nädalaid oli siiski võrdlemisi vähe (5 tk kokku). Tehtud tööst andis esimese korraliku märgi Riia maraton – 42.2km läbitud ajaga 2:51:25. Kusjuures Oliveril oli see esimene maraton. Nüüd ei tundunud Ironman maraton enam nii hirmus. Kui mingil ajal rääkisin ettevalmistuse alguses alla 10h Ironman’ist, siis suvele lähemale jõudes hakkas üha enam 9h 30min tempo tunduma võimetekohane. Rapla 10km jooks oli esimeseks suurels õppetunniks taktika osas – mille tõstatatud küsimused kestsid veel Maardu triatlonini (vihje Oliverile endale). Konkurendid tuleb rajal panna ka enda kasuks „tööle“ – isegi kui konkurent on hea sõber-tuttav – juhul muidugi kui tahad seatud eesmärke realiseerida. Türi sprindidistantsi avastart tõi 2. koha vanuserühmas, konkurentsis kus 1 minuti sees oli 3 meest. Uus kvaliteedimärk seegi – eelmisel aastal oli poodiumile saamisega raskusi – sel aastal on tase muutunud. Kuid konkurendid ei maga – kui vahed on nii väikesed, siis teevad kõik „südamega“ tööd. Valga triatlon – Eesti meistrivõistlused olümpiadistantsil. Kes ei tahaks EMV kõige kirkamat medalit?! Neid võimalusi on ainult valitud võistlustel (Türi sprint + Valga Olümpiadistants + Tallinn IM 70.3 + Saaremaa duatlon). Valgas tuli meeletu kuumuse saatel esikoht (M35-39) üsna kindla eduga, tahapoole jäi protokollis 34 vanuse- ja sookaaslast. Treenerina oli see niinimetatud „oodatud“ töövõit, et kuskil-millalgi peaks selline tööpanus olema ka kõrgemalt tunnustatud. Seda, et see nii lühikese ajaga tuli, võib muidugi ootamatuks pidada. Kuid ei saanud pikalt loorberitel puhata! Alati hoidsime kainet mõistust, et kõige tähtsam võistlus on ikkagi Ironman Tallinn täispikk. Selleks pidime suvel veel kõvasti tunde müttama – vahel vaatasin äpist, et juba enne 8 hommikul oli mitmetunnine rattasõit või jooks tehtud. Ütlesin, et väga hea kui sajab, ”Ironman’il on ka kaks aastat sadanud võistluspäeval“ – „suhkrust” mehed lasevad sellest ennast rohkem häirida, rauast mehed harjutavad nendeks olukordadeks. 

Otepää triatlonil taas poodiumil, ükskord üks mees peal, järgmine kord teine, kolmas kord kolmas – nii nende poodiumikohad vahetusid. Aga mis põhiline, Oliver oli stabiilselt poodiumil. See on areng eelmise aastaga võrreldes ja ma usun, et see eluterve konkurents lükkas kõiki neid mehi trenni pisut motiveeritumana. Ajad Valga – Otepää – Maardu triatlonil vastavalt 02:06:12 – 02:09:57 – 02:04:47. Rajad küll erinevad, kuid võimsuste ja kiiruste vahe ei kõikunud liigselt ning eriti „puusse” ei läinud ka ajalised prognoosid. Pärast Otepääd ja enne Maardut oli treeningnädal, kus tahtsin näha, kuidas Oliver vaimselt valmis on täispikaks. Seadsin raske eesmärgi – teha eelneval päeval 6h ratas ja 1h ujumise ning järgmisel päeval ilmselt ettevalmistusperioodi kõige raskem jooks, milles pidi kogunema üle 30km. Kirjutasin trenni alla «PS! Raske trenn – piisavalt energiat kaasa!». Poole peal tuligi energia mõttes „haamer“ – ühelt poolt oli hea, et Oliver kompas ära piiri, kus toimub energia kadumine ja tempo „laguneb” järsult. Parem treeningul kui võistlusel harjutada. Kuigi isu loobuda oli suur, jätkas ta teatud tempolõikude tegemist ning ei andnud alla. Treenerina oli „tagakuklas“ mõte, et nüüd on ta tõesti valmis Ironman maratoni „kannatama”. Ja kui mõelda, et kas nii raske trenniga mitte „liiga ei tehtud“ kolm nädalat enne Ironman’i, siis meeldetuletuseks Maardu triatloni 02:04:47 oli siiani kõige kiirem olümpiadistantsi läbimine ja seda 5 päeva pärast seda „haamriga“ 35km jooksutrenni. 

Tulles Ironman’i stardini, siis võistluspäevale kirjutasin: «Kuna kogemust pole all, siis on täpsemaid aegu keeruline ennustada. Üldiselt tundub alla 9h 30min tehtav. Prognoos, mille peaksid suutma realiseerida: Ujumine ≤ 1:00:00min (1:34/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 5:00:00 (36.05 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks ≤ 3:20:17 (4:45/km). Need ajad on pigem konservatiivsed, aga pärast 180km ratast on jooks päris palju aeglasema tempoga, kui tavaline maraton (selles ei saa palju kahelda 🙂 Kokku annab prognoos 9min 25min 17sek. Kõikidel aladel võib olla kiirem aeg, aga kui tahad alla 9h 30min kokku saada, siis väga palju aeglasemalt ka ei saa. Jooks ja ratas hea tempo- ja distantsitunnetuse korral 5-10min kiirem.

Kuidas siis päriselt läks Ironman Tallinn täispikal? 

Ujumine – 3.8km = 1:00:25

 T1 vahetusala – 00:03:27

Ratas – 180km = 5:02:28

 T2 vahetusala – 00:02:03

Jooks – 42.2km = 3:41:19

Tervikuna 9:49:42

Kui nüüd analüüsida võistluse käiku, siis ujumisega võib rahule jääda ja sõltub suuresti lainest ja tingimustest. Oli „choppy“ vesi seekord. Ajaga esimene vanuserühmas kui ma ei eksi. 

Rattal oli pisut üle 5 tunni, kuid pigem planeeritule piisavalt lähedale. Parema ratta (või näiteks tagakettaga) ja asendiga ma ei kahtlegi, et siin on korralik ajaline varu. Tuuleolusid, pulssi ja võimsust vaadeldes võib mõelda tagantjärgi, et intensiivsus oli grammivõrra tugevam kui plaanitud. Me räägime väga väikestest muutustest – pulsinumbritest ~5 lööki madalamal ja võimsusest ~10-20w madalam. Kuid 100% kindlusega ei saa öelda, et rattal sai alguse see, mis jooksus „välja lõi“. Jooksu alguse tempo oli 4km peal 4.24/km, mis oli rohkem kui olime ennustanud. 7.9km peal 4.56/km. Maratoni esimese ringi lõpus nägin Oliveri reiest kinni haarates lonkimas. Peast käisid „hullud“ mõtted läbi – kas tõesti kõik „laguneb koost“ just võistlusel, mida olime koguaeg rõhutanud kui kõige tähtsamat eesmärki. 10.6km peal tempo 4.35/km – aga teadsin, et siit saab tempo ainult kukkuda järjest, nähes Oliveri jooksu „kangutamist”. Lootsin siiski sisimas, et kolmenädala taguse jooksutrenni „katkestamise“ mõte ei turgataks nüüd talle pähe. Uskusin, et ta pöörab selle olukorra ringi – nagu ta pööras ka selles raskes trennis. Poole jooksudistantsi peal nähes 6.15/km vaheaega mõtlesin, et põhiline on nüüd, et ta jooksusammuga ikka jätkaks – alla 10h piir on siiski käegakatsutav. Kolmanda ringi ajal hakkas samm natuke kergem paistma – „Energiat ja hapukurki kasvõi“ karjusin talle järele. Alla andmata lõpuni ta tuli ja minu esimene emotsioon oli see, et korraks mõtleme tagasi – aasta varem tundus ainuüksi Ironman läbimine ulmelisena; poolteist aastat tagasi polnud ta veel triatloni teinudki. Nüüd esimesel täispikal 9 tundi ja 49min sisse. Ma arvan, et kuigi prognoosi mõttes olen endiselt kindel, et ta on võimeline vähemalt 3:20 maratoni jooksma Ironman lõpus, siis nüüd kogemuste olemasolul suudab ta teha veelgi täpsemaid otsuseid võistluse ajal. Kas oli see ratta pisut kõrgem võimsus kui planeeritud või jooksu pisut tugevam algustempo võrreldes prognoosiga või toitumise või juhusliku reiekrambi teene, aga päris võimetekohane realiseerimine seekord ei olnud. Sellegipoolest on alla 10h tegemine midagi, millest unistavad paljud, kuid saavutavad vähesed. Näiteks 429 mehest, kes täispika tulemuse kirja said, suutsid alla 10h teha kõigest 36 meest (~8%). Kui Oliver samas taktis jätkab, võib sündida kindlasti veel päris ägedaid emotsioone võistlusradadel.

Kristo Prangel

Kiireim õpilane, keda olen siiani juhendanud. Teatav aukartus on alati tugevate sportlaste treenimisel. Kas tulemused paranevad? Kas suudame terveks jääda ja suuri vigastusi vältida? Kus asub võimete lagi treeningutel ja võistlustel? Need küsimused pidevalt ringlevad peas. Siiski on usaldus olnud fundamentaalne osa meie koostööst – mina olen usaldanud teda, et ta julgeb rääkida, kui on kuskilt valus või treeningutel raske (ka liiga raske!). Ja loodetavasti usaldab tema protsessi ja minu meetodeid. Ma olen nii mõnegi õpilasega näinud, et kui usaldus kõigub ja tulemused ei ole ootuspärased, laguneb koostöö väga kiiresti. Eelmisel aastal olime võrdlemisi heal laineharjal karikasarjas, kuid enne põhisündmust juhtunud kukkumise tõttu ei saanud Kristo osaleda täispikal distantsil. Sel aastal oli seega heas mõttes „topeltpinge“ mõlemal peal – Kristo ei saanud lubada endale õnnetusi ja mina ei saanud „vussi keerata“ koormustega. „Nugade peal käimine“ oli päris mitu kuud minu silmis. Laager kevadel läks suures pildis hästi ja vormigraafik oli kevadel väga kõrgel. Esimene suurem verstapost oli Ironman 70.3 Poolas 11. juunil. Läksime võistlema mõtetega teha distants alla 4 tunni. Paberile kirjutades ei tundunud võimatu ülesanne. Kahjuks miski tollel päeval ei klappinud ning ajaks tuli 4:15:49. Tagantjärgi võib-olla oli asi rattaasendis või toitumises, või temperatuuris, kuid jooksutempodes läks prognoositu hoidmine raskeks. Ujumine ja ratas olid tempograafikus – 00:30:17 (1.9km) ja 2:05:00 (90km ratas), kuid jooksus tuli 1:35:43, kuigi eelduse kohaselt oleks võinud proovida 1:20:00. Seega pidime korralikult nuputama, miks ei tulnud tugevam tulemus. Olgu ära märgitud, et 4:15 pärast 1h35min poolmaratoni ei ole ju üldsegi halb tulemus ja tähistab ta isiklikku hetkeseisuga, kuid loomulikult ootused olid suuremad. Valga ja Otepää triatlonid andsid siiski vihjeid, et midagi kapitaalselt ringi ei ole vaja muuta. Otepääl saavutas ta ka karikasarja etapi üldvõidu, mida siiani me veel polnud saavutanud. Pärast Otepää triatloni olid aga Kristo jalad üsna muret tekitavad. See oli just aeg, kus oleksin treenerina tahtnud teha veel palju tugevaid treeninguid. Treeningnädalad olid suvel enamasti alla 20 tunni, pigem isegi 15 tunni juures, kuid mõned üksikud nädalad ka kõrgema koormusega. Seda tundus vähevõitu – aga mõtlesin, et vorm on hea võistluste põhjal! Oleks patt seda ohverdada ja riskida mõnenädalase suurema koormusega, kuigi ega treeningud ka mingid „meelakkumised“ polnud – tööd tuli teha! Päev pärast Otepää üritust tõusis aga „suur punane lipp“, sest vasak põlv oli nii valus, et vaevu kannatas sellele toetamist. Jooksuga on rahvakeeli „kööga”! Ujuda saaks. Rattaga ehk õnnestub veel midagi teha sel nädalal kui pehmelt kerida. Aga jooks tuleb sisuliselt pausile panna. Vähem kui kuu aega Ironman täispikani! 

Mõistusega oleks tahtnud sellel hetkel veel kvaliteetseid jooksukilomeetreid (ja palju rohkem) koguda, kuid nüüd oli kogu täispikk suure küsimärgi all. Nagu oleks sattunud tõsisesse plindrisse – Otepää võit ühel päeval ja järgmisel päeval ähvardab põlvejama tõttu kogu Ironman teekonna lõpp. Õnneks on Kristo tark ja suutis ise tunda selle piiri ära, millega vormi hoida ja samas säästa põlve. Mina sain julgustavalt ainult väljendada, et nii kiiresti vast head vormi ära ei riku, tuleb lihtsalt ratta ja ujumise treeningutega hoida „parve vee peal“ paar nädalat. Muidugi tagantjärgi on naljakas, et proovisin Kristot ka Maardu triatloni starti utsitada. Samas tihti on päris raske öelda millal on õige hetk jalaga uuesti katsetada tugevamat koormust. Samas Kristole ei saa öelda, et proovi lihtsalt läbi teha… treenerina oli pigem eesmärk saada infot kas Ironman täispikk saab olla võimalik? Kas põlv peab vastu? Samas „täisgaasiga“ võistlusi tegev sportlane ei soovi ilmselgelt „tiksuda“ alla enda võimete. Õnneks oli ta võrdlemisi resoluutne – ei Maardut küll ei tahaks teha. Päris seda me ei realiseerinud, mida oleksin viimaselt kahelt kuult jooksmises lootnud, kuid õnneks viimase kahe nädalaga olid märgid piisavalt positiivsed. Teist aastat järjest Kristo täispikka vahele ei pea jätma. Sellepärast nimetasingi viimast ettevalmistusplokki „nugadel kõndimiseks“ – kogu aeg oli mingi tunne, et äkki me ei jõuagi stardijoonele.

Stardijoonele ta jõudis!!! Kirjutasin ette loomulikult ka enda prognoosid: «Ujumine ≤ 1:02:30min (1:38/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 4:37:30 (38.97 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks 3:15:00 (4:38/km).» Alla 9h Ironman seega oli plaanis. Päris ambitsioonikas esimese korra kohta, kuid milleks seada eesmärk alla võimete?!

Reaalsuses juhtus järgnev:

Ujumine – 1:02:31 

  T1 – 00:03:21 

Ratas – 180km = 4:38:53 

  T2 – 00:03:25 

Jooks – 42.2km = 3:11:08 

Tervikuna 8:59:18

Rajal olles ja pingutust nähes oli selge, et on üks nendest „headest päevadest“ – samas kui ma vaatasin T2 toimetamist, siis käis korraks „külm judin” selja pealt läbi, sest vaseliini toimingud võtsid rohkem kui 30sek aega. Huvitav, et kas rattal on mingi suurem hõõrdumine toimunud, mõtlesin endakeskis. Sest tavaliselt pannakse vaseliini enne võistlusstarti. Pärast selgus, et «vürtsikaid» detaile jagus – näiteks triatlonikombe luku purunemine enne starti ja kuidas sellega üldse õnnestus edasi rattale minna. Ehk võistluspäeval tuleb ette seikasid, milleks sa päriselt ei treeni, kuid millega tuleb operatiivselt hakkama saada. Jooksurajal püsisid tempod alla 4:38/km kuni 25.3 km ajavõtuni, siis tuli 29.2km peal 4:40/km ja pinevus hakkas ausalt öeldes kruvima ülesse, sest sisuliselt tund oli veel minna alla 9 tunni tegemiseks ja tempo hakkas esimest korda langema alla prognoositu. Möödudes siiski oli samm võrdlemisi hea ning „haamrit kukla kohal“ ei paistnud. Siiski ei olnud 9h alistamine garanteeritud kuni lõpuni välja. Viimased 2-3km oli vaja suruda, mis suruda andis! Piltlikult öeldes tuli pressida „sidrunist viimased mahlad“ välja. Lõpujoonel ilutses tulemustetablool 8:59:18 – Kristo jooksis sellise hooga finišist läbi, et medaliandja pidi peaaegu pikali kukkuma. Ja jooksis ta pisaratega silmis, sest suur kordaminek ja eneseületus oli realiseeritud! Esimene Ironman alla 9 tunni! Seda emotsiooni märkasid paljud finišialas – ka ERR oli kohal ning Kristo emotsiooni saab järgi vaadata intervjuust (https://sport.err.ee/1609054004/vakra-ironmani-voidust-maailma-parim-tunne), kus ta ütles: «Ma jäin väga rahule. Ma ujusin selle, mis ma tahtsin ujuda, rattas tegin enam-vähem seda, mida ma pidin tegema ja jooks oli lihtsalt kannatamine. See tunne, kui sa oled Ironmani ära teinud, on kirjeldamatu. Ma arvan, et sellepärast tehaksegi täispikka nii palju.» Üldarvestuses 4. koht näitab tema taset ja annab suurema enesekindluse tulevikus noorele mehele eesmärkide püstitamiseks. Loodan, et oma spordi tegemisega rõõmustad pisarateni pere ja sõprasid ka tulevikus!

Sille Meikop

Kohe tundus, et Sille elus on sport võimalus ja mitte kohustus. Vahel muidugi võib juhtuda, et sportlane kohusetundest jätab sellise mulje, kuid vestluste põhjal ütleks, et temal hakkas tõesti seest „valutama“ kui liigutada ei saa. Õnneks liigutada sai ta korralikult ja suuri „auke“ treeningusse ei tekkinud. Kuigi kevadel oli pisut probleeme jalaga, siis suvel tundus, et asjad liiguvad õiges suunas. Otsisin nädalat, kus kõik oleks „punases“ ja trennid tegemata, aga ei leidnud ühtegi alates novembrist, kui alustasime treeningutega! Seetõttu oli ootuspärane, et vormikõver liigub stabiilselt ülesse. Mahtudelt jagunes koormus ajaliselt suurusjärgus 17% ujumine, 17% suusatamine, 24% rattasõidule ja 26% jooksule ja ülejäänud aeg jõutreeningutele ja lihasharjutustele (jooga-pilaates venitused). Aprillist alates 40% rattale 27% jooks ja 16% ujumine. Õnneks ei treeni me protsentide järgi, kuigi tagantjärele on huvitav vaadata, millistel aladel oli areng suurim ja milline on olnud osakaal treeningutes. Eelmisel aastal oli tehtud üks olümpiadistants ajaga 02:42:20 (mäletatavasti üsna kiire rada) ja Ironman poolpikk ajaga 5:40:06. Kui otsida arengust märke, siis võiks OD anda hea vihje. Valga 02:39:23 (kuumusega) – Maardu 02:31:20 (vihmaga). Kui võrrelda erinevate radade aegu, siis eriti kriitiline on vahetusalade pikkust mõelda ja samuti ilmastikuolusid. Sellegipoolest osaalade võrdluses saab otsida stabiilsuse märke teatud aladel.

2022 – Tallinn Open – vanusegrupi 9. koht

U – 1500m = 00:33:00

R – 40km = 01:12:54

J – 10km = 00:53:38

2023 – Maardu triatlon – vanusegrupi 2. koht

U – 1500m =  00:30:11

R – 40km = 01:08:30

J – 10km = 00:50:35

Valga triatlon – vanusegrupi 2. koht

U – 1500m = 00:30:45

R – 40km = 01:10:21

J – 10km = 00:56:09

Selle pealt on selge, et ujumine on teinud arenguhüppe ja lisaks tendents on rattal kiiremat aega teha, kuigi selles võib pisut rolli mängida ka TT rattaga sel aastal võistlemine. Teisest küljest on aeroasendiga harjumine aeganõudev protsess, milles ühe hooajaga on raske väga ökonoomseks muutuda. Trennide põhjal võiks öelda, et jooks on rohkem arenenud kui tulemuste põhjal saab järeldada. Triatloni viimase alana lööb kõikide osade akumulatiivne väsimus jooksus välja. Samas vastupidavuse olemasolus polnud suurt kahtlust – Sille oli osalenud ju sellistel katsumustel nagu Taliharja Vanakuri – Tartu Rattaralli – Expedition Estonia – Käsmu Open Water Estonia – üks raskem kui teine! Seega julgesin Ironman’i stardiks ette prognoosida järgmised ajad: Ujumine ≤ 1:20:30min (2:05/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 5:43:20 (31.5 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks ≤ 3:58:57 (5:40/km). Kokku annaks 11:07:46. 

Võistluspäeval juhtusin nägema Sillet ainult jooksurajal ja vilksamisi! Kuidagi liikusin alati täpselt sellest punktist ära, kust tema läbi jõudis. Sellegipoolest olin ujumise ja rattaraja järel optimistlikilt häälestatud. 

Ujumine 1:19:56 – umbes see, mida ennustasin. Ratas 5:33:50, ligi 10min kiirem kui planeeritud. Jooks 4:25:29, mis oli oluliselt aeglasem prognoositust. Kokku vahetusaladega 11:24:19. Arvestuslikult uskusin kiiremasse aega, siiski täispikal esimest starti tehes on tempotunnetus olulisel kohal ja kui kogemust pole all, siis keeruline päeva viimastel tundidel ette näha kuidas keha koormust talub. Lisaks oli tal rattarajal asendist tingitud ebamugavusi põlves, mida võtab kokku Sille enda kirjeldus: „T2: Rattalt maha tulles lonkasin korralikult, joosta ei saanud, motivatsioon suht maas, ajaliselt veidi üle 2 min. Jooks: Otsustasin, et proovin ikkagi joosta selle põlvega, vaatame mis saab. Eesmärk läbida 1 km haaval. Ja siis läkski joostes paremaks ja valu kadus ära. Valus oli vaid tagasipööretes ja kui joogipunktides seisma jäin ja kõndisin. Sain aru, et kõndida ei tohi siis .“

Ironman lõppu jõudmine on ka väärtus ja eneseületus – nüüd on tulevikuks teadmine kuidas täispikal keha ja vaim töötavad. Tundub, et „isu” spordist täis ei saanud, sest järgmise aasta eesmärgid juba silme ees.

Kethmar Salumets

Eelmise aasta augustis potsatas minuni sõnum sooviga teha täispikka. Kuna Kethmaril oli esimene triatlonihooaeg tehtud ja pisut oli mees ka silme ette sattunud triatloniklubi kaudu, siis ei olnud väga keeruline öelda, et «okei, proovime täispikka!». Oktoobrist hakkas ettevalmistus pihta. Vastupidavus, jõud, tehnika olid esimese tsükli märksõnad. Päris kiiresti sai selgeks, et koormuste doseerimine saab olema väljakutsuv. Selles kontekstis, et teatud kohad andsid kehas tunda – kannakõõluse teema püsis talvel-kevadel üleval jupp aega. Jooksu saime võrdlemis vähe teha – jõutreeningut see-eest tegime märksa rohkem jaanuaris ja veebruaris, et saada „karkass“ tugevamaks. Ujumisega aitas Tartus Anette Zukker ja tehniliselt läks asi õiges suunas. Laagrisse minek Hispaanias märtsi lõpus oli tore mõte, kuigi eks omad kahtlused mul olid selles suhtes – keha ei tundunud üldse heas seisus. Teatud valukolded ikkagi segasid treeninguid ning tundus, et laagri suure koormusega võivad asjad veelgi hullemaks minna. Aga „kätt ette“ ka ei pannud laagrile – seltskondlikult vahva ja puhkusereisi mõte ka asjal juures. Aga järelmina ütleks, et see „treenerivaist“ väga palju ei valetanud – laagri kestel seljaga probleemid ja laagri lõpus haigestumine otsa. Ehk minu silmis oli aeroobne baasvastupidavus pisut nõrk, et teha suure grupiga suuri mahte. Ega palju haigusest taastumiseks aega polnud (paar-kolm päeva), sest mees oli ennast Võhandu maratonile kirja pannud – ehk 100 km kajakisõitu. Ma ei söandanud ka ümber veenda teda selles katsumuses, kuigi ideaalses konditsioonis keha kindlasti polnud. Sellegipoolest üsna sümpaatne tulemus – 14:03:43. Olles ise sama asja teinud umbes 12 tunniga, ütleks et see oli ränk-raske üritus. See andis küll kindlust, et Ironman Tallinn sündmuse kontekstis ei pea „kukalt kratsima“ kas ta teeb selle ära – kui ta Võhandu tegi ära, siis Ironman võiks olla isegi mugavam. Natuke üle „kivide ja kändude“ kevadise perioodi me siiski tulime – päris sellist enesekindlust mul ei olnud, et koormusega liikuda sellisele tasandile, mida tavaliselt Ironman’iks valmistumiseks pean loomulikuks. Ehkki sisu poolest tegi ta päris pikkasid distantse kaasa – näiteks Kevadklassikul 5-6 tunnised rattasõidud. Kuigi nüüd tagantjärgi oleksin soovitanud Kethmarile 1 aasta veel oodata täispika tegemist, siis Tripassion Triatloniklubi Kääriku laagris oli ujumise vaatepilt väga mõnus ja selge areng toimunud. Ka rattal ja jooksus arenesid asjad, kuid pidev vigastuserisk hoidis pehmelt öeldes „pinge all“. 

Valga triatlon pidi andma esimese konkreetse ajalise konteksti treeningutele. Tulemuseks 02:37:14. Ujumine 00:32:26, ratas 01:13:38 ja jooks 00:47:52. Eelmise aasta otsest võrdlust ei saanud mõõta, kuna Valgas ei toimunud triatloni, kuid Otepää triatlon samal distantsil oli aasta varem 03:06:00 (U–00:36:57; R–01:29:45; J–00:53:03). Valgas oli väga kuum – sellegipoolest ujumine parem ja jooks parem, ratas Otepääl on teadupärast raske profiiliga, nii et võrdlusesse on neid kahte raskem panna. Siiski kõigil aladel täielik edasiminek. Siis tegi Kethmar ühe eneseületusena läbi Prantsusmaal legendaarse L’Etape du Tour’i, mis on 4100 tõusumeetriga 154 km pikkune rattadistants Alpides. Ajaks 8:57:03, mis ilmselt siiani pikim/raskeim sõit elus. Treenerina olin taas pisut murelik,  kuidas sellisest katsumusest taastumine võiks kulgeda. Aga Maardu triatlonil 2 nädalat hiljem saime teada. Tõmbame ka paralleeli, mida erinevatel radadel on natuke „vägivaldne” teha, kuid Tallinn Open 2022 ja Maardu triatlon 2023 toimusid sisuliselt samal ajal, mõlemad olümpiadistantsid. 2022. aasta aeg 02:40:36 (U–00:36:33; R–01:13:41; J–00:46:55) vs 2023. aasta 02:32:41 (U–00:32:13 ; R–01:12:03; J–00:45:09). Ma arvan, et ajad ei peta, olgugi, et rajad on erinevad. Kui mina teeksin 8 minutit parema aja sel distantsil, siis see oleks tohutu areng isegi kui rajad on pisut erinevad (vahetusaladesse jooksud jne). Head märgid on „õhus”. Ironman kõhklused olid minul treenerina „ära kõheldud“ – mees teeb esimese täispika kindlasti ära.

Olin ennustustes palju optimistlikum võrdluses sellega, mis päriselt välja tuli. Kirjutasin: «Üldiselt tundub alla 11h 00min tehtav. See tähendab: Ujumine ≤ 80min (2:05/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 5:45:00 (31.35 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks 3:50:00 (5:28/km).» Tegelikkuses oli tulemuseks 12:04:13, kus ujumine läbitud 1:27:59, ratas 6:11:43 ja jooks 4:18:17. Mälu järgi kellelgi teisel nii suurt erinevust ennustuse ja reaalsuse vahel ei olnud. Seega võtsin andmed ette ja mõtlesin, kus need ajad lahku lõid. Maardus 01:47/100m ujumine 1754m peale. Oleks nagu tehtav 2.05/100m tempo. Reaalsuses ujus ta kella andmete järgi 3964m ja 02:14/100m tempos, kui aja fikseerimine kellal oli õiges kohas. See vahe oli ligi 8min prognoosituga võrreldes. Ratas 6:11:43 – kuigi plaan oli 5:45:00. Siin oli kõige raskem ennustada, kuid väiksed märgid ikkagi olid, et natuke ambitsioonikas see plaan oli. Samas nii palju sõltub rattal tuulest, aeroasendist ja toitumisest ning vedelikutarbimisest. Siis saabus jooks, mis oli 4:18:17. Pigem poksiterminite „kergekaalu” sportlasele julgesin oletada 3:50:00. Ehk suures pildis oli nagu kõikidel aladel usk suuremasse tulemusse. Muidugi tagantjärgi oli kerge haigestumise ilming võistlusnädala kestel, mis võis jätta „lõppviimistlusele“ ehk tulemuse realiseerimisel oma jälje. Suurem probleem oli siiski minu vaatest see, et koormusmahtude viimine Ironman tasemele oli pigem raskendatud, sest kuskilt andis midagi pidevalt tunda. Ehk ilmselt tänasel päeval ütleksin, et proovi veel üks aasta-kaks vastupidavust ja jõudu arendada, siis keha peab koormusele vastu. Kuid samas  „müts maha”, et realiseerisid unistuse läbida Ironman distantsi. Protokoll ütleb, et 429 meesvõistleja seas saavutasid 232. koha. Ma arvan, et ei ole üldsegi mitte halb mõelda, et selja taga oli veel 197 meest, kel tahtsid samuti olla kiiremad (?). Tulevikus aga usun, et Sinus on olemas sisu ja trennitegemise tahtejõud, millega saavutada palju tugevamaid tulemusi.

Viljar Vooremäe

Palju ei ole neid mehi, kelle kohta julgen öelda, et ta on proaktiivne. See tähendab mitte lihtsalt aktiivne, vaid eesmärgi püstitamisest jõuab ta ka tulemusteni. Viljar igatahes on selline inimene. Ta võttis ühendust sellise mõttega, et ta tahaks teha täispika distantsi ja suurusjärgus samasse aega on sündimas perre esimene laps. Nüüd päris täpselt ma enda treeneri „vaimuseisundit“ ei oska hinnata, kuid jaanuari lõpus pidi olema küll suur „põud“ õpilastega või otsisin „uut põnevust” selles kontekstis. Siis muidugi lisandusid meie vestlusesse magistriõpingute lõputöö kirjutamised ning töökoormused ja Hispaania treeninglaager aprillis. Kui ta ühel hetkel veel majasse kolimise jutust rääkis, siis mõtlesin, et „Vau – ma arvasin, et olen ise «rööp-rähklemise meistriklass», kuid nüüd Viljar tundus veel tase omaette”. Isegi Terevisioonis ekraanile jõudis ta suve alguses! Siiski oli praktiliselt esimestest kuudest näha, et hommikul basseini minek või üleüldse trennitegemine ei olnud maakeeli „rist ja viletsus“, vaid midagi sellist, millega argielule pisut „särtsu“ juurde antakse. Õnneks oli ta kogenud sportlane ja tunnetas iseenda väsimuse piirid enamasti üsna hästi ära. Võhandule oli esialgu plaan minna, kuid lõpuks siiski ei läinud – jagus kainust pärast laagrit mitte minna, kus mingisugune viirus „niitis“ inimesi laagri lõpus maha. Paar lauset tagasi jõudsin kiita, et kogenud sportlase pärast ei pea nii palju muretsema, et kergelt katki läheb või haigeks jääb. Mõni külmetus hooaja peale ei ole kuigi eriskummaline. Siiski pärast laagri haigestumist nägin järsku, et tal on soov teha pikem rattasõit 140km. Vaatasin õues olevat jahedust ja niiskust ja mõtlesin omaette, et päris õige see asi ei tundu. Et mitte „pidur“ olla – küsisin viisakalt «Kas see 140km on hea idee?», millele tema vastas «No tore mõte on kindlasti 😃 kas sa tahad sellele vihjata, et see pole väga produktiivne mõte?». Vastu kirjutasin «Praegu tundub, et ilma poolest ka külm ja riske rohkem kui potentsiaalset kasu, ehk ka nädala lõikes lööb suurema väsimuse sisse, aga kui tunned et oled võimeline kõik hästi ära tegema, siis usaldan sind.» Toimub siis see 5-tunnine sõit ja kolm päeva hiljem Viljar kirjutab: «kurat sul oli vist õigus ja riskid veidi realiseerusid. Tugev nohu, pea paks, kurk valus…». Loo „point“ kusjuures ei olnud see, et nägin seda tulemas – pigem tõin selle näite selle pärast, et kogenud sportlased hindavad veel sagedamalt enda võimeid üle, kuivõrd algajad alahindavad sagedamini enda võimeid. Sellegipoolest ei olnud see koht, kus oleks Viljaril asjad „lohisema“ hakanud. Pigem väike restart ja suveks valmis! Mulle meeldis, et Filtri temposõitudes õppisid paremini kadentsi ja võimsust jälgima. Türi triatlon oli triatloni hooaja avastart. Aeg 01:09:31 oli ikka väga kaugel sellest, mida millegipärast ootasin. Samas võttes ette eelmise aasta Tõrva sprindi  01:10:17 ei olnud see vähemalt kehvem. Siiski tundus juba, et treener on viletsasti ette valmistanud sportlase. Mis progress see on?! Alla minuti, olgugi, et erinevad rajad. No olgu, kuulsin „külmunud jalgade“ vahetusala venimist, aga siiski oli natuke kahtlane see minek. Siis tuli triatlonilaager Käärikul, kus sai rohkem keskenduda treeningutele. Pärast seda kohe Valga triatloni olümpiadistants. Tulemus 02:12:47. See juba tekitas tunde, et midagi väga kapitaalselt muuta ei ole vaja. Ujumine väga hea 00:25:15, ratas suhteliselt tugev 01:01:28 ja jooks normaalne 00:44:27. Kuna eelmisel aastal oli Viljaril all Otepää triatlon, mida ei saa 1:1-le võrrelda profiililt, siis siiski seal sooritatud 02:25:35 pealt hüpe oli üsna hea 02:12:47 peale. Endal mul näiteks oli samade võistluste võrdluses hüpe Otepää 02:15:15 pealt sel aastal Valgas 02:07:31 juurde, mis võib-olla on meelevaldne võrdlus, kuid ikkagi ühel juhul Viljar hüppas ca 13min ja mina hüppasin ca 7 minutit. Nüüd pärast Valgat ootas Viljarit ees L’Etape du Tour, kus ta tegi 154km (4100 tõusumeetriga) läbi ajaga 6:37:51, mis andis päris hea ettekujutuse, kui tugev rattajalg võiks olla täispika tegemiseks. Hooaja teisel olümpiadistantsil Maardus läbis Viljar raja veelgi kiiremalt kui Valgas. 02:10:19 (U–00:26:30; R–01:01:40; J–00:40:26). Kaks nädalat enne starti oli vorm liikumas aina õigemas suunas. Kui hooaja avastardis Türi sprindis oli ta üldarvestuses 70. kohal (kokku 283 lõpetanut), siis nüüd oli ta 16. kohal (kokku 281 lõpetanut). Seda ei saanud seletada võistlejate arvu või distantsi pikkuste erinevusega. Seda sai mõista, kui füüsilise vormi arenemisega! Seda tajusin juba enne Maardu starti, kus pidasin õigeks rääkida taktikaliste oskuste „lihvimisest“. Ehk siis vorm oli niivõrd hea, et julgesin rääkida mitte ainult aegadest, vaid ka juba kohtadest. Kuivõrd poodiumile oli Maardus veel pikk tee minna, siis ma nägin, et see ei jääks see enam püüdmatuks unistuseks, vaid suure töökusega on see reaalselt saavutatav. Selle kõige taustal „tüüris“ Viljar Ironman täispika nädalasse. Võistluspäeva eel helistasin talle ja esimene küsimus oli, et kas laps on sündinud. Nii oli – mees oli värskelt isaks saanud! Asus veel sünnitusosakonnas! Korraks mulle mõttes tundus, et noh, siis ju see Ironman seekord jääb. Kuni Viljar ütles, et põhimõtteliselt sai naiselt loa haiglast õhtul ikka minna koju korrakski magama. Napilt 5 tundi und ja hommikul rajale. 2 päeva varem isaks saanud mees läheb rajale! Unetus või mitte – eelnevatest öödest, aga seda „pingutusepurakat“,  mis ta välja võlus ei osanud ma tõesti ette kujutada. Kirjutasin treeningkavas ette ajalised raamid, et teha alla 10h Ironman: «Prognoos, mille peaksid suutma realiseerida viimaste võistluste ja treeningute pealt: Ujumine ≤ 1:09:59 (1:49/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 5:10:00 (34.89 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks ≤ 3:35:00 (5:06/km). 

Reaalsuses tuli ujumine 1:07:28, ratas 5:09:53 ja jooks 3:27:04. Ning tervikuna täispikk distants 9:49:30. Vot, just jooks pakkuski kõige suuremat üllatust. Samm oli kerge ja tugev samal ajal! Tundub, et äsja isaks saamine andis lisaenergiat või adrenaliini või emotsiooni, mille abil natuke lihtsam oli pingutada. Ma ütleks, et isegi kui alla 10 tunni tundus eelnevalt realistlik, siis realiseerisid üle ootuste hästi – see jooks oli eriline ja jäi silma! Seega mul on ainult hea meel, et käisime ühist teekonda, mis pakkus tugevat emotsiooni nii lapse sünniga kui ka võimsa Ironman tulemusega. Sina vist kehastasid seekord kõige rohkem seda Ironman hüüdlauset: «Anything is possible!»