Ironman Tallinn

Üks aasta oodatuim spordisündmus on minu jaoks Ironman Tallinn. Süda hakkab kiiremini põksuma isegi siis, kui ma ise starti ei astu. Sel korral õnnestus mul juhendada ühte täispika triatlonidistantsi sportlast. Peategelase nimeks Martin Teras.

Kui ühel sombusel päeval 2018. aasta oktoobris esimest korda seda meest nägin, siis ei osanud kuidagi ennustada, et temast saab kiire ja vastupidav spordimees. Sellegipoolest… 115-kilogrammine kehamass, põlveprobleemid ja aeglane jooksusamm ei takistanud meid unistamast. Vähem kui 3 aastat hiljem on seesama mees auga välja teeninud Raudmehe nimetuse.

Mõned inimesed ei tunne teda enam äragi – 86-kiloses reljeefses kehaehituses on lihased juba välja joonistunud ja samas rütmis jätkates võivad need lihased veel viia Hawai’le Ironman maailmameistrivõistlustele – miks mitte, julgesime unistada suurelt ka alguses!

Ironman sooritus oli ajale 10 tundi 33 minutit ja 13 sekundit.

3.8 km ujumine 01:15:48

T1 – 00:04:21

180km ratas 04:56:19

T2 – 00:05:00

42.2 jooks (antud rajal ~43+km) – 04:11:43

Suures pildis nägin treenerina Martinil juba 10 tunni alla tegemise võimalust. Seda arutasime ka viimastel nädalatel. Üks vigastuse tõrge segas küll kevadist jooksukoormuste tõstmist, kuid šanssid olid olemas. Arvestades seda, et ka suurte kogemustepagasiga sportlased ei suutnud marki oluliselt tõsta. Parim eestlane Matt Rammo lootis ka alla 9 tunni teha, aga reaalselt õnnestus ~ 9h14min, siis võiks öelda, et tingimused mängisid ka ikka ajalises võtmes olulist rolli.

Raja ääres viibides oli suhteliselt terve päev vihmane, vahel ka tugevamate sajuhoogudega. Ma arvan, et 15 minutit võis see ilm võtta küll. Rattal tähendas see varem pidurdamist ja ettevaatlikumat sõitu kurvides + kehatemperatuur oli madalam jooksule minnes (osadel oli ikka väga külm olla).

Martinil aga juhtus selline lugu, et ujumises 2800m tuli väga tugevas rütmis (ca 48min) ja siis sattus kramp jalga. Sellist asja polnud varem juhtunud, seega ootamatult segav faktor. Sinna need minutid kadusid. Eeldasime, et 1h05-1h10 vahele on igati tehtav trennide põhjal. Lihase sai ta venitamise abil uuesti töökorda, kuid nii kõvat tempot enam ei saanud arendada.

Rattal õnnestus tal ennast realiseerida hästi. Võistluseelsetes vestlustes kippus ta isegi tagasihoidlikuma tempovalikuga läbida seda distantsi, kuid õnneks tunnetas ta ära, et siin on tema tugevused ning seega surus paarkümmend vatti kõrgemal, mistõttu alla 5h ratas on igati ootuspärane tulemus. Ilmastiku mõttes heal päeval ei imestaks kui suudab ka 4h45min ära teha (samas kogemust veel ei olnud all ka selle distantsi osas).

Jooksule minnes olid kaardid olemas, et teha loodetud 10h Ironman. Ajaliselt ~3.45 maraton oli igati jõukohane treeningute kiirusi vaadates. Kuivõrd ujumine oli natuke aeglasem, siis oleks pidanud natuke rohkem pingutama jooksus. Isegi 3h40min maratoniks on ta võimeline hetkeseisuga. See lootus hakkas aga vaikselt kustuma, kui Martinil lõi seesama kramp, mis ujumises segas, ka jooksu ajal säärelihase pingesse. Nüüd tuli hoida vähemalt sellist rütmi, et jooks päris ära ei laguneks ja kõndimiseks ei läheks. Esimese ringi järel oli selge, et tempo kukub ja 10 tunni piir ei ole enam lihtsasti kättesaadav.

Kaasaelamise mõttes ei ole ma Martinit veel nii suurtes pingutuseseisundis näinud võistlusrajal. Tema nägu oli deformeerunud väsimuse ja valu „agoonias“ – kuid mis tähtsaim, ütlesin raja äärest, et tuleb lõpuni võidelda ja selle ülesandega sai Martin küll hakkama. Mentaalne ja füüsiline eneseületus oli jõudnud senikogemata tasemele. Sellepärast tehaksegi midagi nii erakordset nagu Ironman. Argipäevaelus ei kombi me enda võimete piire. Selline eneseületus aitab asju perspektiivi panna. Kõik mis tundub tavaelus raske ja isegi ületamatu kahvatub hetkel, kui teed sellest 100 korda raskemat väljakutset. Selles osas ongi sport tööriist, mis tõstab enesekindlust suurte sihtide seadmisel ja elluviimisel ka muudes eluaspektides.

Martin on selles ehe näide – tehes usinalt tööd ja kasvatades vähem kui aastast last, suudab ta panustada ka sportlikesse eneseületustesse ja eesmärkidesse, mis annab tagasi suurema töövõime ja inspireerib ka sõpru/tuttavaid/pereliikmeid enda elustiiliga.

Martin „Ironman“ Terase teekond on minu silmis olnud vägev – pärast finišijoont ütles ta „Andsin endast kõik täna“. Neid inimesi pole palju, kes seda päriselt saavad öelda… sest 10.5 tundi ei ole 99% inimestest võimelised ka järjest pingutama.

Treenerina julgen öelda, et Martin ei ole veel kaugeltki jõudnud oma võimete tippu! Ainult aeg näitab, kuhu ta oma sihikindlusega jõuab! Hoian pöialt! Kunagi ütles üks tark mees nimega J. W. Goethe, et „Iseendasse uskumine on maagia. Kui sa seda suudad teha, siis suudad sa ka ükskõik mida muud.“ Martin on uskunud iseendasse ja see maagia kannab teda elus veel vägevalt järgmiste saavutusteni!

Ironman 70.3 Tallinn

Järgmisel päeval Ironman 70.3 raja ääres olid minu silmis kaks suurt üllatajat Annika Seero ja Gerli Piik. Kui tugeva tasemega sportlastelt tead treeningute põhjal oodata konkreetsemat võistlusaega, siis nõrgema ettevalmistuse juures on ettearvamatust rohkem. Nii olid Annika ja Gerli treeningud nagu Ameerika mäed – üles-alla, sinka-vonka. Kõige suuremaks takistuseks niisiis tervislikud põhjused, millest pikemalt ei pajata. Ma olen tihti mõeldnud, et kummal on raskem pingutada – kas tippsportlasel, kes proovib oma rekordit parandada või algajal, kelle lihased ja vaim ei ole harjunud intensiivse võistlusega kaasnevate muredega? Mulle tundub enda kogemuse pealt, et mida väheb treenitud oled, seda keerulisem ja ebakindlam on võistelda. Seetõttu olin väga uhke, et Gerli ja Annika julgesid võistlusrajale tulla ja olla eeskujuks teistele.

Gerli fännklubi oli vist suuremgi kui võistluse võitjal?! Nagu me teame, siis kõik sportlased ei pääsenud ujumisestki edasi, nii et 6+ tundi kestnud sooritusi, võib igal juhul pidada suureks õnnestumiseks kui laiemat konteksti vaadata – tõenäosus on, et tänaval vastutulev juhuslik inimene ei suuda sellist vastupidavusüritust isegi läbida. Järgmisel korral ootan huviga, kuidas läheb 70.3 Ironman siis, kui suudate terve distantsi tugeva tervise juures läbida.

Treeneri ootused olid kõrgele kruvitud seekord Kristi Toommägi suhtes, kuna oleme parasjagu pikalt koostööd teinud. Kuigi ma õnneks seda ei väljendanud (vist?), et liigset lisapinget mitte tekitada. Ühesõnaga treeningutest jäi mulje, et jooks ja ratas on teinud märgatava arenguhüppe võrreldes eelmise aastaga. Seda oli tempodes ja treeningkoormustes tunda. Ujumine on tal olnud tugev ala varasemalt, seega põhirõhk oli rattal ja jooksul. Mis aga ei juhtunud, oli tulemuse vormistamine. Aastate võrdluses, siis 05:43:30 (2020) vs. 05:42:05 (2021).

Põhjuste otsimise mõttes oli ujumine samaväärne ja ratas oluliselt kiirem (02:57:36 vs. 02:48:07) ja jooks oluliselt aeglasem (02:05:40 vs. 02:16:22). Lihtne oleks mõelda, et rattal oli liiga kiire tempo, aga reaalsuses oli see tempo igati ootuspärane ja normaalne areng. Kui pulssi vaadata, siis ei tundu ka tagantjärele, et ta oleks üle oma varju hüpanud rattas ja laktaadilävest kõrgemal tööd teinud.
Jooksul seevastu oleksin eeldanud natuke kõrgemat südamelöögisagedust, kuid eks sportlane tunneb üldiselt võimaliku pingutusepiiri ise ära.

Kusjuures olulise muutusena mõtlesin, et sel aastal teeme võistluseelse ajastamise natuke lihtsama, et oleks hea värskus kehas. Samas toonus oli intensiivsuste osas olemas. Ühesõnaga midagi ei klappinud tol päeval ja nüansse on vaja veel analüüsida.

Neid asju juhtub spordis, kus võimed lubavad rohkemat. R. Fosti läks ka jooksma olümpiamaratonis head kohta ja aega, aga paraku ei läinud päris ootuspäraselt. Triatloniski tuleb meelde 2017. aasta Kona, kus valitsev täispika maailmameister J. Frodeno oli sunnitud kõndima maratoniraja juba kolmandal kilomeetril (aga meenutagem, et tänavu 40-seks saanud mees tegi äsja maailmarekordi Ironman distantsil). Seega vanus ei ole veel tulemustes kõige määravam faktor.

Kristi on olnud üks eeskujulikumaid õpilasi, kes kavasid täidab väga distsiplineeritult – töövõime taha ei jäänud küll midagi. Mingil hetkel rattaraja lõpus näitas „race prediction“ isegi lõpuaega 5h 20min. Lõpuajale vaatamata kordas ta eelmise aasta saavutust vanuserühma 3.nda koha osas EMV arvestuses.

Edaspidi tuleb teha vigade parandus ja usun, et käesoleva võistlusvormiga suudad tegelikult isikliku rekordi väärilise maratoniaja välja joosta küll, kui sügisel proovida. Ja päris õigeks „raudnaiseks“ saamine ootab alles ees – kuidas see lause oligi: “Esmalt kujundame oma harjumused ja siis kujundavad harjumused meid ennast.” Treeningharjumusi Sul jagub – nüüd lase neil end täispikaks Ironman’iks valmis seada.

Mikk Teelahk on Ironman 70.3-e aasta varemgi teinud. Niisiis läbitegemine ei olnud omaette eesmärk. Aegadest ja unistustest – 4:45:00 oli vägagi võimetekohane. Ajaks tuli 04:59:52. Alla 5 tunni ei ole kerge tegemine, kui oled vastupidavusspordis pigem vähe aastaid veetnud. Seega ütleksin, et spordigeen on antud! Kiiremaks läbimiseks tundub, et tuleb teha ujumist paremini – see tehniline areng kindlasti toob 5-10 minutit lähiaastal. Ujumises on konkreetsed tehnilised vajakajäämised, mida tuleb drillidega paremaks lihvida. Rattaga tegi Mikk arvestatava sõidu 02:27:57. Pigem jäi vastupidavuslikust kiirusest puudu jooksus, kuigi jooks on hästi arenenud hooaja vältel.

Võistlusjärgses tagasisidestamises rääkisime Mikuga, et esimene eesmärk on üldjoontes terve püsida. Alles siis saab suurte mahtudeni ja arendava intensiivsuseni liikuda. Riskid on suured, kui palju tempojooksu teha. Aasta alguses põetud koroona ja ka üks teine infektsioon aprillis segasid küll treeningprotsessi olulisel ajal, kuid laias laastus saavutas Mikk hea tulemuse ja arengu eelmise aastaga võrreldes. 05:15:27 (2020) vs. 04:59:52 (2021). Kuigi jooks on treeningutes palju lootust andnud, siis triatloni sees on aastate võrdluses ajad sarnased. Seega tuleb tugevalt panustada ujumise ja jooksu arengusse – sealt tuleb veel kõva arenguhüpe. Sammu järgi peaksid olema suuteline 1.35-1.30 poolmaratoni jooksma iga kell (mäletad 200m lõike 30sek algusesse?). Suhteliselt noore mehena on vastupidavusspordi kuldsed aastad alles ees.

Juhendasin veel kahte sportlast poolmaratoni läbimiseks tiimis. Raul Ruubel on ennast juba tõestanud ka triatloniradadel (2019. aasta Ironman Otepää 70.3-l ajaks 04:26:13). Sel aastal aga oli Raul kevadel märtsis täbaras olukorras, kui kukkus Hispaanias rattalaagris ~40km/h kiirusel ja sattus haiglavoodisse rangluu purunemise järel, millele lisaks lõhkine silmaesine ja torge kopsus. Kui ta veel haiglas sees olles ütles, et tahaks uuesti plaanide järgi maratoniks treenima hakata, siis minu respect kasvas veelgi sellise võitlejavaimu suhtes.

Maikuust alustasime üldfüüsilise ettevalmistusega, rattatreeningute, tipa-tapa jooksude ja hiljem ka ujumisega. Üllatavalt kiiresti suutis ta selles olukorrast parima välja võluda ning sellest annab märku ka tiimide arvestuses joostud poolmaraton 01:30:20, mis andis tiimile üldkokkuvõttes viienda koha ja meeste arvestuses 3. koha. Kuivõrd erinevatelt sportlastelt kostus seda, et jooksurada oli pisut pikem (~21.7km? Garmini järgi), siis kellalt mõõdetud 21.1km oli Raulil ajaga 1:27:58 (4.11/km | mitteametlik isiklik rekord ka!).

See on vägevalt motiveeriv, et Raul suutis olla psühholoogiliselt nii tugev, et taastuda väga rängast õnnetusest ja paar kuud hiljem juba teha väga korralike mahtudega maratonitrenni. Taolisel heas mõttes «tööloomal» on nüüd maratonis võimalik väga tugevat aega joosta. Meie seatud treeningkoormused pole veel optimumini jõudnud ning usun, et räägime ideaalis maratonis kilomeetritempost alla 4.00/km.

Poolmaratoni läbis tiimide arvestused ka Kadri Orula, kelle teekond maratonis viib käesoleval aastal Berliini – maailmarekordirajale. Lühikese koostöö tõttu „magusaid töövilju“ me veel ei saanud maitsta – poolmaratoni ajaks 01:47:44. Prognoositud oli 4.50/km tempo, kuid see osutus liiga kiireks. Tegelik tempo 5.07/km – aga kuna rada oli vist tsipa pikem, siis 21.1km arvestuses tuli isegi 4.58/km tempoks, mis polegi väga kaugel sellest esialgsest ennustusest. Sellegipoolest ei ole me treeningutel veel teinud sellist tööd, mis annaks väga kindla jooksujala pikematel distantsidel. Esmane ülesanne oli hoida keha tervena ja saada ülevaade sellest, kuidas erinevad lõigud ja intensiivsused mõjuvad. Ma usun, et maratoniks saame selles kontekstis rohkem sisulist tööd ka teha ja suudad kiirel rajal kiire aja joosta.

Kindlasti on varu veel päris suur erinevate distantside jooksmiseks. Kui suudame viia kilometraaži 80+km nädalas, siis tulevad isiklikud rekordid varem või hiljem kindlasti. Kadri suudab treeningutes kaasa mõelda ja anda head tagasisidet – see aitab vältida ülekoormusi ja vigastusi. Kadri supersaavutusi jään igal juhul ootama – tahtejõud on tal igati olemas!

Triatloni mõttes oli see meeldejääv üritus!