ESIMENE OSA

Treenerina olen ikka ja jälle tulnud tagasi sama küsimuse juurde. Mis motiveerib inimesi tegema läbi sedavõrd suurt katsumust nagu täispikk või poolpikk triatlon? Olen mõelnud, et kuidas ma seda fenomeni seletaksin näiteks Paapua Uus-Guinea mägihõimudele. Kujutlen ette, et istun ühes sellises kauges heinast meisterdatud katusega hütis, kus õhtul põleb lõke, mille kohal hautatakse kohalikku bataati ja uudistav pealik tahab teada, mida Eestis ikkagi samal ajal tehakse. 

Siis ma räägiksingi, et teate seal minu koduses maailmanurgas on aina hoogu kogumas triatloni hõimlaste suur pidusündmus – nimelt aastas korra toimub Ironman võistlus Eesti pealinnas Tallinnas. Noh, tegelikult hakkas see traditsioon pihta hoopis Hawaii saartelt, aga nüüd on see formaat jõudnud peaaegu igasse maailmajakku.

Ja kui need mägipaapuad seejärel küsiksid, et miks peaks 3.8km ujuma, 180km rattaga sõitma ja 42.2km jooksma (või isegi poole vähem distantsiliselt), siis esimene vastus, mis võiks adekvaatsena kõlada, oleks: «Sest nad tahavad teada, kas nad suudavad seda teha».

Huvitaval kombel aga jõuavad ka üsna algajad triatloni harrastajad umbes aastase ettevalmistusega salasoovideni. 13 tundi… 12 tundi… 11 tundi ja vähemgi, mida võiks maksimaalselt kulutada nende alade läbitegemiseks. Poolpikal on aga märgilised 7… 6… 5h ja alla selle tegemine.

Kui needsamad paapuad kehitaksid selle peale õlgu ja uuriksid edasi, et kas pärast seda proovilepanekut läheb nende osavõtjate elu oluliselt paremaks, siis võib-olla peaks mainima, et järgmised paar päeva valutavad lihased siit ja sealt, jalgadel enamasti vill või kaks, mõni pikutaks voodis veel terve nädala, mõni isegi kaks. Nii, et lausa kummaline oleks öelda, et elu läks pärast seda kogemust kohe paremaks. Aga olgu – see on lühiajaline mõju! Pikaajalisest mõjust tasub edasi rääkida!!!

Niisiis, tegelik Ironman algab ettevalmistusest. Selle nimel tuleb teha nädalast nädalasse tööd. Sügisest talve, talvest kevadeni ja kevadest suveni! Tervelt üheksa kuud tööd, et olla ühel päeval «tippvormis»! Muidugi treenimine ei ole alati kergete killast – sügisesel pimedal teelõigul paraja pori sees tatsates (pärast päevatööd), talviselt unisel hommikul kell 6.30 basseinis (enne päevatööd), varakevadel viirushaigus niidab maha (ei saa enam tööle ega trenni). Ja sellele vaatamata proovid uskuda, et sellel ühel augustikuu päeval suudad selle ideaalse soorituse teha – jaksad ujuda, jaksad pedaalida, jaksad joosta. Mingil hetkel see usk on siiski piiri peal, sest trennidesse tekivad augud. Aeg pressib peale, tööl on kiire, eraelu on pöörane! Trennid olid ju mulle väljapääsuks muu stressi eest! Nüüd on trenn järsku lisapinge!!! Treener helistab. Ahah – võtan ennast kokku ja püüan näidata, et eneseusk pole kuhugi kadunud. Treener tuletab meelde, et koormust ei pea alati tõstma – võib ka langetada, kui see pikas perspektiivis efektiivsemalt edasi viib. Need augud, mis aga tekkisid, kärisevad juba laiemaks ja löövad eneseusu veelgi rohkem kõikuma. Võib-olla isegi juba tekib arukas küsimus, mille nimel ma seda ikkagi teen. Rööprähklen enne tööd, pärast tööd, töö ajal! Nii palju sporti lihtsalt ei pea tegema tervise nimel. Tippsportlaseks pürgimiseks oleks pidanud alustama umbes 5-aastaselt. Nii, et äraelamiseks ka ei tegutse! Nojah, ikkagi hobi, mis hobi! Seega päris minu valik! Võiks ju disc-golfi mängida? Odavam ja mugavam! Aga ei – valitud sai Ironman – ajakulukas ja üsnagi kallis hobi, eriti kui tahan endale kiiret ratast. 

4-5 kuud põhivõistluseni. Basseinis on uppunud kala tunne. Isegi spordikell ütleb «unproductive» ehk mitte just ülemäära produktiivne tegemine. Swolf’i parem üldse ei vaata seekord. Rattal on üks kord sadul liiga kõrge, teinekord liiga madal. Põlved saavad vatti, aga ei anna vatte. Jooksuga on üldse kõige keerulisemad lood. Pulss on punases! Isegi kui treener on selgelt kirjutanud tsoon 1-2 piirdesse südame löögisageduse, on see võimatu missioon, mida on võimalik saavutada ainult kõndimisega. Trennis pidi olema ju jooks. Lähen ju ikkagi jooksma Ironman’ile. No vot, asjad on kaugel ideaalsest trennist – rääkimata ideaalsest võistlusest. Võistlusest, mille starti jõudmine tundub juba piisavalt suur eneseületus. 

Murekuhja alt aga päästavad soojad suvepäevad, spordilaagrid, esimesed võistlusstardid, treeneri julgustavad sõnad, sõprade ja pere toetus. 

Ja nii tuleb vähehaaval tähtis päev aina lähemale. Ebakindlus asendub vaikselt meelerahuga – suurem osa tööst on tehtud. On ujutud avavees piisavalt palju, vee ähmasus ei sega, kuigi tõmme võiks alati olla parem. Rattal on keha üha rohkem kägarasse aetud – profid kutsuvad seda aeroasendiks. «Agressiivne asend» on kõige šefim termin – nagu tegemist oleks võitluskunstidega. Kiiremad jooksjad on tossupaelad asendanud elastsete kummidega, mille otstes on kiirkinnitid – äkki peaks ka proovima. Vahetusalad ka ikkagi osa sellest spordist. 

Treener küsib kaks nädalat enne põhistarti kuidas väsimusega lood. Kuidas seda nüüd siis ilusti öelda – üheksa kuud pole värskena tundnud! Aga patt oleks kurta. Tegelikult hommikupulss on rahulik, tööl on rohkem energiat küll, stress pole enam laes. No tegelikult vist hakkab paremaks minema. Treener ütleb, et nüüd tuleb kaks pisut kergemat nädalat – intensiivsust on sees, aga treeningud ei ole enam nii pikad ja aeganõudvad ja rasked. 

Koormuse mahavõtmine mõjub esialgu hästi – aega on rohkem käes, energiat ka. Juba on imelikult vähe trenni. Äkki peaksin tänase rattatiiru vähe pikemaks venitama. Sõbranna tegi ühe ujumise rohkem sel nädalal. Tuttav tegi nädal enne põhisündmust triatlonivõistluse. Kas mu vorm võib nädalaga allamäge minna? Treener vist jagab asja tegelikult. Liigub ju ise ka üsna nobedasti. Olgu peale, usaldan protsessi. Treenin nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Puhkan! 

Saabuvad viimased päevad. Numbrite väljavõtt, viimased võistluseelsed protseduurid. Ärevus kasvab. Kas ma tõesti olen stardis? Veel mõni kuu tagasi poleks uskunud. Ikkagi on veel palju sahmerdamist – geelid, spordijoogid, batoonid, rehvirõhud, ketihooldus, spordimassaaž…

SEE päev saabub. Võistluseks on tehtud ropult palju trenni, valatud sadu liitreid higi, emotsioonid võib valla lasta – see on võimas teekond olnud! Aga see kõik pole veel realiseeritud! Nüüd tuleb anda parim ka võistlusrajal! Kogu see vaev tuleb muuta üheks tähenduslikuks numbriks ehk tulemuseks. Teisisõnu, konkreetne tulemus annab treeningprotsessile omamoodi pitseri, mille järgi saab hinnata püstitatud eesmärkide saavutamist. Omamoodi huvitav on näha, millised ajad on eraldiseisvalt ujumises, rattal ja jooksul. Kui palju on need ajad vastavuses treeningul saavutatud kiiruste ja intensiivsustega? Kuidas esinesin võrreldes eelmiste aastatega? Kuidas jääda rahule kõrvutades teiste tulemustega? Mitmes koht vanuseklassis? Mitmes koht üldarvestuses? Mitmes meestest või mitmes naistest? Vot, sellised küsimärgid ja palju teisigi tekib, kui tulemus on tehtud. Mõni tunneb aga rahulolu ainuüksi aegadesse mahtumisest. Täispikal Tallinnas ujumine – 2 tundi ja 20 minutit; ujumine ja rattasõit kokku – 10 tundi ja 30 minutit,  kogu triatlon kokku 17 tundi maksimaalselt. Poole lühemal distantsil ehk 70.3 Ironmanil on 1h 10min ujumiseks; ujumine + ratas ajalimiit 5h 30min ja kolme ala peale kokku tohib kulutada maksimaalselt 8 tundi ja 30 minutit. Niisiis lõputult aega ei ole põhisündmuse läbitegemiseks, ehk šanss on päris suur, et treenimata ja kogemusteta inimene seda asja läbi ei tee. 

Seega võin ennast päris erilisena tunda, kui astun üle finišijoone ja tunnen, et see oli üks elu raskemaid katsumusi, mille ma saavutasin treenitud motivatsiooni ja jõupingutuste tulemusena. Sellel teekonnal ei oleks aga väärtust, kui oleksin seda kõike teinud üksinda. Väärtus tuleb ikkagi kogukonnalt. Sõbrad jälgivad innustatult, pere on olnud kindlaks seljataguseks, kaasvõistlejad on eeskujuks, klubikaaslased toetavad, treener usub. 

Tuleb endast parim välja võluda! Ekstaatiline ja pisarateni liigutav kogemus! Emotsioon, mida argielus ei kogeta! See ongi Ironman’i valu ja võlu! 

See lugu ongi see, mida räägiksin mägipaapuale – niimoodi lihtsalt ja arusaadavalt. Võib-olla ta ei mõistaks, sest Ironman’i saab kõige ehedamalt ise omal nahal kogeda. Samas saavutuse essentsi ei ole nii keeruline enam mõista. Tugevamaks muutub keha – tugevamaks muutub vaim! Pärast seda kogemust tekib uus motivatsioonisäde: «… kui ma selle ära tegin, siis mida ma veel suudaksin…?» Ja juba ongi istutatud seeme järgmiseks katsumuseks.

TEINE OSA

Kui esimene osa keskendus läbilõikele paljude harrastajate siseelust, kus tulemuste taga on palju enamat kui üks konkreetne number protokollis, siis teine osa on konkreetsem ja räägin treenerina õpilaste Ironman & IM 70.3 treeningutest ja tulemustest.

––––––––––––––––

Kristo Prangel

––––––––––––––––

Kui me alustasime detsembri alguses koostööd, siis oli vist päris raske ette näha, kas treener teeb Sind kiiremaks või aeglasemaks. Olid ju juba päris kanget sorti sportlane – pealekauba veel sportlaste perest. Usaldus ei tulnud tulnud kergelt ja treenerina mõtlesin päris tihti, et peaasi on mitte Sind katki treenida. Nojah, koormused hakkasid ikkagi vaikselt kerkima Sinu võimete suunas ning enesekindlus kiirustes ja numbrites väljenduma. Märtsikuus aga tabas esimene suurem tagasilöök – Hispaania rattalaagri vihmastele ilmadele lajatas otsa veel COVID. Vidrik isegi mainis kuskil jutus, et nii nukrat meest polnud ammu näinud. Olgu, treener ütleb mõned motiveerivad sõnad: «parem praegu jamad läbi teha, kui suvel», «miski pole veel kadunud, põhisündmuseks jõuab treenida küll». Ega see suurt ei lohuta sel hetkel kui oled augus, aga mees ei jätnud jonni ja paari nädala pärast oli taas tõusvas joones ülesmäge asjad liikumas. Hooaja esimesed stardid tulid. Mees on poodiumil – Jõulumäe, Paide…. Aastatagusega ajad paranenud. Isu võistlusteks suur – isegi nii suur, et treener peab aeg-ajalt pidurdama. Nice 70.3 terendab silmade ees. «Ei, ei pruugi olla hea mõte Otepää karikasarja etapil osaleda nädal enne – värskust vaja koguda.» Põikpäine sportlane ei ole – paneb treener kukla taha –, oskab vajalikel hetkedel tagasi hoida. Hea märk, kui suuremat pilti vaadata! Nii ta osaleb Nice’i poolpikal, kuumuses, rohkete tõusumeetritega. Võistlusega rahul? Treener ei oska veel lugeda – tundub, et realiseeris. Jooks veidi raskevõitu. Väsinud ei olnud? Ei, tunne oli hea, aga jooksus algus raske! Olgu, treenerina oleksin eelistanud pikemat suvist võistlusspetsiifilist plokki – nii umbes 5 triatlonistarti all. Aga siiski, alla 5 tunni võistlus rajal, kus kogemused maksavad. Seda võib esimeste aegade põhjal vaadelda, 1. koht algab 4h 21min ja 10. koht juba 4h 42min. Näiteks Ironman Tallinn 70.3 sees oli esikümme ca 12 minuti sees. Olgu, aga Kristo puhul ei jäänud kripeldama see tulemus – treenerina olin veendunud, et jooks ja ujumine saavad veel nii palju areneda. Selles taktis läksimegi edasi. Ja lühemad võistlused olid väga head. Elva – Tõrva – Kõrvemaa – Nõo – Tallinn — erinevad võistluspaigad, aga Eesti konkurentsis vägagi eesotsas. Paljud võistlused olid suhtelise väsimuse pealt, sest iga võistlusega ei saanud Ironman distantsiks ettevalmistumist pidurdada. Kuni jõudis kätte nädal enne Ironman’i. Minek oli hea, veel viimane väike võistlussutsakas Karksi-Nuias sprindidistantsil. Põhisündmus, pidupäev – 7 päeva kaugusel! Ja siis tabas Kristot uskumatu ebaõnn!!! Kukkumine jooksu keskel – puruks küünarnukk! Mees jookseb mulle võistlusrajal vastu, samm on küllaltki ära vajunud. Teeb lõpuni ja toob endale üldarvestuse kolmanda koha. Pärast võistlust vaatame kätt, optimistlikult arvasin veel, et see väike haavake peaks paari päevaga kokku kasvama. Aga pisara toob silma, kui mees Viljandi EMO järgselt helistab ja ütleb, et küünarnukist kild väljas ja käsi kipsi. Sportlasel endalgi on nutumaik suus – teab tema ju kõige paremini, kui palju vaeva on ta ettevalmistuses pidanud panustama, et olla oma võimete tipus! Ironman unistus purunenud koos käega! Mõttekohtasid jagub! Kas oleks saanud midagi teistmoodi teha? Kas hoida tulevikus sportlasi vaakumis kuu aega enne põhisündmust? EI, aga millekski pidi see hea olema, nagu Marko Albert ütles sel päeval. Hooajaga tõestasid juba väga suurt edasiminekut sportlasena – triatleedina! Sa küll Ironman’i läbi ei teinud, kuid lisasin Sind selle «Raudse kärgpere» pildile, sest ettevalmistus oli Sul raudselt Ironman’i vääriline. Kristo aeg tuleb kindlalt ka pikal distantsil, nüüd on mõtted järgmises aastas – treenime Sind tugevamaks kui teras ja kui Hawai pääse tuleb, siis oled selleks valmis !!!

IRONMAN Tallinn 2022

––––––––––––––––––

Kristi Toommägi

––––––––––––––––––

3 aasta koostööd! Ausalt öeldes ei uskunud, et minuga jätkad, kui eelmise aasta 70.3 võistlus aia taha läks jooksus. Vaagisime ja nuputasime, mis valesti läks, aga ega täit selgust pole tänase päevani. Ühesõnaga millegipärast usaldus vist oli ikkagi välja teenitud, kuid ega ma osanud ka kapitaalselt midagi teistmoodi teha. Jõutrenni tegime edasi, kiireid asju tegime ka! Kui jaanuarikuus 5000m testisime, siis oli juba selline ootusärevus, et jooks on vist paremaks läinud – või alalhoiuinstinkt on alla surutud – lõpuks! Nojah, Kristit ei tohi lõigutrennidega väga „nurka suruda“ — seda olen ka õppinud. Ta küll kannatab palju treeningmahtu, aga intensiivsete trennide koha pealt on heatahtlikku trotsi ka vahel. Hea näide on liivamäe trenn – kuhu ta ei pidavat enam tagasi tulema, aga ikka näed teda järgmisel korral, kui treeningplaanis see ette nähtud. Ühesõnaga, kohusetundlikumat inimest annab otsida. Ja muidugi huumorisoont on ka antud. Paar nädalat enne põhivõistlust, viimasel tõusutrennil sai öeldud, et kui praegu on raske, siis Ironman’ile pole mõtet minnagi. Mille peale tema ütleb: «Mis ma teen siis, võtan nimekirjast maha nüüd? »  Muidugi treener ei oska sellise lause peale midagi kosta – sportlane ilmselgelt teab enda piire ja selle üle on mul ainult hea meel. Seda tõestavad ka järjestikused võidud – Tõrva sprindi Eesti Meister ja Tallinn Open olümpiadistantsi Eesti Meister. Seda kõike tugevas konkurentsis, kus poodiumile on nõudlejaid märksa rohkem kui kohti. Enne Ironman’i käib üks sügavam hingetõmme kopsudest läbi – pojal positiivne koroonatest. 27. juuli. Aega napilt 10 päeva tähtsama stardini. Huh, pühin külma higi maha laubalt. Neljandat aastat treenerile koostööks niisama ei kingita! Kolib vanemate juurde. Seda, et ta koroonale vastuvõtlik on, teadsime juba veebruaris. Selle tõttu jäi Tartu Suusamaraton tegemata! Siis saabub Ironman, kuhu oli raske mingeid ülemääraseid ootusi seada, kuid Kristi oli juba ajalised raamistikud välja mõeldud (alla 12h esmane eesmärk, 11h30min tehtav kaks nädalat enne starti). Tempodest eriti palju ei julgenud rääkida – sõltub ju lainest, sõltub tuulest rattal, sõltub energiadefitsiidist jooksus, sõltub nii paljudest asjadest. Suund oli usaldada enesetunnet! Vatinumbrid, pulsinumbrid küll toetavad, aga ei ole garantii tempode hoidmiseks. Hoidsin pöialt, et jooks seekord ei laguneks! Ujumisest välja tulles lendas Kristi treeneri kõrvale pingile (treener seekord võistles) – tundub, et läks sujuvalt kui näolt proovisin midagi välja lugeda. Läksin oma teed ja lootsin, et Kristi särab ereda leegiga edasi. Päeva lõpuks aga saabus üllatuspomm! Kristi ajaks 11:01:14, mis on esmakordse Ironman’i kohta väga üle ootuste kõva tulemus ja boonuseks vanuseklassi N45-49 esikoht. Rahvusvahelise kaliibriga osavõtjate seas selles vanuserühmas 21 sportase hulgas olla ESIMENE on SUUR SAAVUTUS! Asju veel perspektiivi pannes – eelneva kahe aasta Tallinna 70.3 olid 2020.a 5:43:31 ja 2021. aastal  5:42:06. Isegi kui korrutada need tulemused kahega, siis saaks parimal juhul täispika ajaks 11:24:12. Muide, loogika on selles, et poole lühemal maal on sportlased oluliselt kiiremad! Ütleme nii, et ainult deduktiivsest loogikast võistluspäevaks ei piisa! On vaja selliseid komponente nagu motivatsioon ja treenitus! Kristil on mõlemad olemas! BRAAVO!!!

––––––––––––––––

Eerik Kompus

––––––––––––––––

Esimest korda vist nägin Eerikut 2021. aasta Tripassioni suvepäevadel. Vaatasin, et oled hipi moodi triatleet – olid Sul ju siis pikad juuksed ja pigem riietusstiililt «aloha». Nojah, kuidagi sattusime juttu puhuma! Ei teagi, miks mina just treenerina sõelale jäin – aga igatahes ju siis on sel maastikul põud! No igatahes oli eesmärk silme ees ja novembrist alustasime ühist teekonda. Muidugi selgus, et alustame kohe «vasaku jalaga». Koroona oli Sind maha niitnud ja nüüd tuli kopsud esimeste trennidega puhtaks puhuda. Nagu selgus, ei jäänud see esimeseks, ega ka viimaseks koroonaks. Tööeetika aga oli rabav – ja mingi hetk oli selge, see mees ei tulnud siia nalja tegema ettevalmistusega ja mütsiga lööma Ironman distantsi. Treener vaatas muheledes kuidas mees ka Sri Lankal rassis kuumas kliimas jooksu vihtuda, kuigi ilmselt oleks märksa mõnusam palmi all mojitot limpsida. No ikkagi Sportlane suure algustähega, kes puhkusele võtab jooksutossud kaasa. Esimeste võistluste pealt oli raske oletusi teha. Poolmaraton 1:44:03 ei olnud küll see, mida treener ennustas (pigem lootsin 10-15min kiiremalt) – peenike pikkade jalgadega poiss ikkagi! Samas all oli Tripassioni rattalaager ja viimaste nädalate jooksukilometraaž piisavalt pisike, et kiiremat aega eraldi saavutada treeningprotsessi sees. Olgu peale – kevadel ei tasu suve kohta suuri oletusi teha. Suve esimeses triatlonistardis Paides näitas mees juba vinget minekut, tuhises treenerist ka mööda rattal. Alright-Alright-Alright – asjad liiguvad õiges suunas. Ligi kuu aega enne põhisündmust Elva sprindis juba mees vanuseklassi poodiumil 3. koht. Väga viletsad ei saa asjad olla! Olümpiadistants 2 nädalat enne Ironman’i 02:15:59. Viimane linnuke kirjas! Mees on tervena püsinud viimased kuud! Huh, kas oleme tõesti tüürimas finišisse? Mehel on vist vaim valmis – treener näeb Trapi karjääri ääres halli Honda Civic Type R üsna sagedasti viimasel ajal. Viimasel nädalal veel räägime silmast silma mõni päev enne starti – õhkub enesekindlust! Hea märk! Mees on laineharjal! Ironman tulemuseks 10:27:27! Finišisalal olen ise sportlasena piisavalt puruks kistud ja meedikute küüsis. Ei oska isegi lugeda Eeriku silmadest, kes istub paarikümne meetri kas asi on hästi-halvasti. Ainuke mõte, mis kumas sel hetkel oli, et kui Eerik minuga samal ajal siin alas viibib, siis pidid asjad suures pildis klappima. Õhtuses kõnes sain kinnitust, tulemus vastas ootustele. 11 tundi oli miinimum eesmärk, 10.30 terendas juba viimastel nädalatel silme ees ja igasugune aeg allapoole annab tõestust ettevalmistuse õnnestumisest. Suurim hea meel on selle üle, et Eerik ei pakkunud üle – esimesel korral liiga suurt tükki hammustades võib ka lihtsalt põruda, aga seda ei juhtunud! Seega hinne 5!!! Tuleviku prognoos – noorel mehel 60 minutit maha lihvida ei tohiks olla probleem! 

––––––––––––––

Karita Mikko

––––––––––––––

Kui Sa minuga 2021. aasta sügisel uuesti ühendust võtsid, siis olime juba treeningplaani varem koos teinud. Esimesel korral juhtus palju asju – kogu protsess oli üle kivide ja kändude ning lõpuks suvel otsustasime asja pausile panna. Juhtus ka see, et samal ajal tahtis trenni teha Sinu abikaasa Riho. Neli last ja 2 heas mõttes hullu vanemat, kes tahavad triatloni teha! Treenerina olin pisut skeptiline, kui tulid sügisel järsku selle ideega, et nüüd ikkagi peaks järgmine aasta Ironman’i ette võtma. Me polnud veel 70.3-gi teinud läbi! Aga no kuidagi ikkagi sähvatas treeneri sees ka sel hetkel – võib-olla oli seesama tunne, et kas ma tõesti nii viletsasti teen enda tööd, et õpilane ei jõudnud eelmisel suvel põhivõistluseks starti. Miks minu motivatsioonikõned ei toiminud? Miks ei osanud ma teda õigesti treenida? Mis on üldse «õige» treening? Vot sellise keeristormi põhjustas Karita treeneri peas. Olgu võtan väljakutse vastu – kuidas ma ütlen talle, et «sorry, ma ei oska treenida Sind». Sind, kes Sa õpid massaaži- ja teraapiakoolis, Sind, keda kutsutakse südaööl ämmaemandana sünnitust vastu võtma… Sind, kelle tähelepanu vajavad neli armsat last, Sind kellel on nii SUUR UNISTUS! Mul ei olnud lihtsalt südant öelda, et keegi teine suudab äkki paremini. Aga need takistused, mida ületasid väärivad mainimist. Basseini ei jõudnud me väga varakult teatud piirangute tõttu ja COVID tõmbas veel omakorda olukorra üpris täbaraks. Tervis oli vahepeal nii vilets, et ma isegi ei julgenud rääkida, millised koormused võiksid olla peal Ironman’iks ettevalmistumisel. Seda lisapinget lihtsalt ei olnud vaja. Kevadel oli tunne, et astume kaks sammu edasi ja kolm tagasi. Kohe kui suutsid teha arvestatava nädala, järgnes sellele sageli mingisugune tagasilöök järgnevatel nädalatel. Samm-sammult aga suvi lähenes – päästerõngas pikkade valgete tundide ja päiksepaistega. Midagi annab ära teha! Mitte ideaalselt – aga lootust on, et sel suvel astub Karita starti! Esimene start Otepää OD – 03:16:39. Treeneril oli üks ootus Karitale – positiivse IM tempotundega finišisse tulla! Muidugi IM nii künklik ei saa olema. Pärast võistlust näolt midagi eriskummalist välja ei lugenud. Rahulolu lõpetamisest ehk (?), aga mitte joovastavat edutunnet, hooaja esimese triatloni läbimisest – üle pika aja esimese üpris pika distantsi läbitegemisest. Sportlase kommentaarid olid tagasihoidlikud. Aga treener ei oskagi kõiki noote alati tabada. Treeningpäevikus oli täidetud eelmine nädal ja järgmine nädal, aga võistluse tagasisides tühjus. Pettumus, frustratsioon? Korraks mõtlesin selle peale, et kas peaks võistluse teema detailsemalt arutelu alla võtma, aga olen ka seda näinud, et üks võistlus ei ole piisav, et selle põhjal mingeid kapitaalseid järeldusi teha. Ootame vastuseid järgmistelt startidelt. Siis tuli Kääriku laager järsult peale ja juba liikusime sellele lainele, et ka Karita tegi suures formaadis laagri mahud kaasa, mitte küll Käärikul, aga Tallinna lähistel. Oleks aus öelda, et treenerina jäin võib-olla mingitel hetkedel „tukkuma”, kui Sa vajasid seda kõnet, mis oleks kohe „kastanid tulest välja toonud“. Ühesõnaga, juulikuus oli palju muremõtteid Sul ilmselt peas. Kuidas ujumine ei suju avavees, kuidas rattas lihtsalt jõudu pole, jooksus (nagu ühel hetkel kirjutasid) oleks justkui elevandid kukil. Ma sain Su muredest aru, aga teadvustasin ka treenerina, et kogu ettevalmistusperioodi vältel olime Ameerika mägedel sõitnud. Mul ei olnud easy-fix lahendust, mis oleks üleöö toonud kiired ajad, vastupidavuse ja hea enesetunde. Treeningkoormusi madalamaks tõmmates proovisime enesetunnet parandada. Kui treeningkoormus langes, langes ka vastupidavus ja seega ka kiirus. Võin Garminit vaadates öelda, et ujuda tuleb efektiivsemalt, hea tõmbesageduse ja tõmbepikkuse suhtega – BIG DATA silme ees – aga põhiline probleem on suure tumeda varjuna selja taga. Nimelt treeningutes ei olnud tervikuna stabiilsust. Kui treener aga proovib viimasel hetkel 0-st alustada (ehk baastreeningutest), siis on sportlase enesekindlus nullilähedane Ironman üritusele jõudes. Ühesõnaga minu suurim eesmärk oli Sinuga viimasel kuul suheldes süstida enesekindlust, et Sa oled valmis ja ei pea enda võimetes kahtlema. Jooksutrenn liivamäel andis mulle juba selge vihje, taastumine toimus piisavalt kiiresti, võitlusvaim on olemas – ka siis, kui treener ütleb raske osa lõppedes, et kuule äkki jaksad mõned kiired liigutused veel teha. See oli täpselt 6. juulil. Jah, sellel hetkel sain aru, et Karita Mikko suudab Ironman’i läbi teha – juba 6. augustil. Vahepeal muidugi soovitasin teha läbi Tallinn Open – kogemused ja enesekindluse kogumine Ironman’iks. Aeg oli 02:51:33. Sümpaatse sammuga üle finišijoone ja naeratus näol. Ironman kahe nädala pärast – taaskord kogenud silmale tundus, et asi on rööbastel. SEL tähtsal päeval võistlusrajal kohtusime, mul vist oli 3 ring hävingut maratonis, kui Karita mu ees jooksis! Ta jookseb! Pisarad olid mul kurgus – pool selle pärast, et tema jaksas sellel hetkel minust kiiremini joosta (mitte kadedusest, vaid puhtast rõõmust, et ta nii kiirelt edeneb) – pool selle pärast, et ta teeb suure tõenäosusega selle unistuse reaalsuseks! Ütlesin, et ära nüüd alla anna! Treener usub! 13:15:04 on selline aeg, mille tähendust teab kõige paremini Karita ise. Igatahes treenerina väga paljud asjad pisaraid silma ei too, aga see, mida Sa saavutasid kõikide nende takistuste kiuste on eeskujuks paljudele. Loodan, et jätkad innustavat elukaart!

IRONMAN Tallinn 70.3

––––––––––––––––

Gerda Tomson

––––––––––––––––

September 2021. aastal. Tundmatult inimeselt potsatab kirjake postkasti. Unistuseks Ironman 70.3 järgmisel aastal. Mäletan esimest kõnet videos ja kõige meeldejäävamaks oli see, et inimesel silmad säravad! Tundus, et tegemist on loomult õnneliku inimesega. Treenerina lihtne otsustada koostöö kasuks. Leppisime kokku alguspunktiks oktoobri. Kui oktoobrikuus nägin teda Saaremaa Red Bull Tour of Vikings 300+km sõidul raja ääres enda sõbrannale kaasa elamas, siis mõtlesin, et tal on hinges ikkagi päriselt ka tahtmine ise midagi sama võimast enda keha ja mõistusega ette võtta. Esimestel kuudel oli palju õppida, kuidas intensiivsust reguleerida, kuidas saada ujumine tehniliselt paika, kuidas jõutrenni sooritada. Esimene 1000m järjest basseinis tuli juba novembri esimesel nädalal. Mõtlesin, et selle flow’ga ei valmista 70.3 distantsike mingit muret. Koormustest andis sellele novembri lõpus veel lisakinnitust. Tublisti üle keskmise VO2max – number, mis teeb enamikele meestelegi silmad ette. Gerda, hoia seda numbrit saladuses – loodus on kinkinud Sulle talenti. Aga oleks üks imelik lugu, kui kõik läheks lihtsalt lepase reega IM 70.3 võistluseni välja. Veebruari kuu alguses hakkasid asjad juhtuma. Enne seda olid pisemad, kuid ületatavad ponnistused seljaga. Aga veebruarist hakkas pihta tervisejamade saaga, viirustest räsituna ja kehva enesetundega mõõdus Gerdal peaaegu kaks kuud nagu oleks mingisse halba unenäkku jäänud vähkrema. Treenerina oli soovitus verepilt saada. Kui arst ei leia midagi – tuleb edasi uurida. Kuni leitakse põhjus. Treeningust ei saanud mingil hetkel enam õigupoolest rääkida. Kõigepealt pidi organismi võitlema haigustega. Muidugi nõrgestatud bioloogiline süsteem on vastuvõtlik ka uutele viirustele. Ja nii juhtus, et aprilli alguses, kus keha töövõime polnud veel ligilähedaseltki taastunud eelmistest probleemidest – tabas Gerdat koroonaviirus. Peavalu, maksimaalne iiveldus ja kõik muud ebameeldivad sümptomid. Treenerina oleks imelik öelda sel hetkel, et kõik saab korda! Kõik on halvemuse poole liikunud juba kolmandat kuud järjest! Ei hakka igaks juhuks looma valet motivatsioonikuvandit, sest päriselt ei oska ise ka öelda, kas sellisel moel jõuab ettevalmistus piisavale tasemele. Maikuud alustasime tühjusega tagasiside lahtrites. Gerda, kes kirjutas mulle eelnevalt tagasisideks ühed pikemad ja põhjalikumad jutud enesetundest, pulssidest ja muudest numbritest, oli motivatsiooniga miinustes. Kuidas see nüüd siis ikkagi juhtus, et temasugune inimene, kelle silmad särasid esmakohtumisel energiast, on nüüd täielikus kriisis. Kogusin tükk aega seda mõtet, et mismoodi ma ütlen talle, et olukord on «s*tt, aga see on tuleviku väetis» nagu L. Meri olevat lausunud. Päev enne triatloni karikasarja algust Jõulumäel helistasin ja hakkasime seda keerulist lõngakera lahti harutama. Ühel hetkel vestluses ma lihtsalt ütlesin, et kui Sa alla annad, siis mul treenerina on ka suhteliselt mõttetu edasi töötada. Ühe mõttena tõin välja, et me peame alustama väikeste sammudega – teeme kaks trenni koos järgmine nädal – üks basseinis ja üks ühistrenn ratta-jooksu üleminekuna. Ja kui Sa nende trennide järel tunned ka, et motivatsioon ei lähe kuskilt otsast paremaks, siis ma võin enda treeneripaberid tõsimeelselt prügikasti visata. Järgnevatel kuudel Gerda «taaselustus» — tema positiivsus kajastus tagasisides, ta oli raputanud selle halva unenäo maha ning nautis üle pika aja treeningutel osalemist. Eesmärkidega veel tagant ei torkinud! Kannatlikkust, härra treener! Ära riku inimese mojo’t liiga ruttu ära! Tasapisi sai mainitud, et paar võistlust peaks ikka ka tegema ühel hetkel enne põhistarti. Elvas tegime treeninglaagrit juuli alguses ja no kui enamiku ajast teen kaugjuhtimiselt tööd, siis sportasega koos olles saad neile anda mingisuguse motivatsioonilaengu, mida treeningkavaga üksinda on keeruline saavutada. Sõitsime pikad tiirud ratastel, jooksime hommikul parmude eest ära Tartu maratoni suusaradadel. Mäletad, kui Verevi järve ääres sai staadionil lõigud tehtud ja kolisime järve ümber, et seal lõikudega jätkata. Vean kihla, et Sa ei osanud oodata, et Su keha ja vaim nii tugevalt vastu peab!? Ja no, kui ümber Pühajärve saarekese ujumistiirul oli näha kaugel kaldal oodates, et liigud minu suunas mõnusas rütmis, siis noogutasin esimest korda enesekindlalt pead – Gerda teeb 70.3 ära!!! Veel väiksemad võistluskatsetused – Tallinn Open 02:44:30. Sümpaatne tulemus ja head emotsioonid muljetamisel! Hoidsin pöialt, et põhivõistlus kulgeks edukalt. 7. august! Nii… Ujumisest väljas! Jess! Ratas tehtud! Jess! Järsku tõmbas kõhu õõnsaks – jooksu vaheaegasid ei tule, ega tule. Ironman äpp, värskenda nüüd palun! Ei miskit! Oh, õudust… midagi on juhtunud! See ei saa olla katkestamine! Rattaaeg on fikseeritud, kas pärast seda läksid asjad hapuks? Liiga värskelt oli enda kogemus eelmisest päevast meeles. Viipasin silmadega ühelt ja teiselt poolt saabuvaid sportlasi. No ta juba peaks ammu olema esimesest vaheajast läbi, muutusin aina kärsitumaks. Ühel hetkel siis jooksuajad hakkasid ilmuma ja ekstaas oli taas laes ja kui nägin naeratusega jooksvat Gerdat, siis olid pinged maas. Lõpuajaks märgitud 05:49:27. Ma olen õnnelik selle aja üle treenerina, sest eesmärgiks oli 70.3 läbida ja salasooviks alla 6 tunni. Kuid mis kõige tähtsam, me tulime sellisest august mõne kuuga välja, mida on raske isegi ette kujutada! Reaalselt läbi valu, higi ja pisarate! Respekt, Gerda! 

––––––––––––––––––––––

Marja Stina Saaliste

––––––––––––––––––––––

Paljud lood algavad Tripassion Triatloniklubi kaudu. Nii oli ka meie ühine pidepunkt sama klubi. Igal juhul, treeningutega alustasime novembrist. Algusest peale olid mängureeglid konkreetsed – tervis on number üks ja spordirõõm peab alles jääma, ning treeningtundide arv ei tohiks minna lõhki nädala lõikes. Niisiis oli treeneril keeruline, kuid ootuspärane roll täita. Õnneks on Marja lahtise peaga ja ujumises sai kogemustega ujumistreeneri K. Liivamäe tiiva alla, kes basseini ääres hoiaks stabiilselt näppu pulsil. Talvised pukitrennid rattal ja jooksud ei andnud suuri tagasilööke, võib-olla ka mitte suuri edasiminekuid. Marja kirjutas usinalt tagasisidet ja selle kaudu oli mugav koormuste osas järk-järgult edasi liikuda. Jaanuari lõpus toimus esimene testinädal, kus lisaks rattale ja jooksule oli plaanitud ka 1000m ujumine aja peale. Ujusid ära tublisti! Väiksed, aga lõpp-eesmärki silmas pidades olulised saavutused. Ainuke «murelapseke» treeneri peas oli jõutreeningu vähesus. Asendasime sisuliselt kangiga/jalapressiga jõutreeningu meetodid keretreeningute ja joogadega, mis on ohutum, kuid efekt on tõenäoliselt märksa väiksem. Järgnesid Tartu Suusamaraton ja rattalaager Hispaanias. Ütleks, et Marja tervis oli üks tugevamaid kõikidest õpilastest. Suuri treeningpause ei tekkinud ning ainult pärast laagrit segas väike külmetus, kuid sellest tulid kiiresti välja. Võistlushooaeg lähenes suure mühinaga, ning väga positiivne oli Sinu tahe osaleda päris mitmetel karikasarja etappidel – rattavalitsemisega tulid toime ka Jõulumäe duatlonil, kus treenerilgi võttis käed mingil hetkel kangeks sellest keerutamisest ja viimase hetke pidurdamisest. Saavutasid parema aja kui eelmisel aastal! Esimene väike märk progressist. OK, aga treeneri valvsus oleks pidanud märkama, et rattaga ei ole asjad päris õiged! Paide sprint – koguaeg 01:23:43 – pettumus ratta osas. Helistame, räägime rattaasendist, sadulast, aeropulkadest, TT rattast. Ja sain ka treenerina mõelda, et äkki peaks rattal tugevam treeningkoormus olema. Sellest järgmine nädal oli rattal rohkem lõike, ka ülejärgmine nädal rattal rohkem intervalle. Sellele järgnes Tripassion Kääriku laager, kus oli ratast ilmselt poole rohkem mahuliselt, kui ujumist ja jooksu kokku. Saabus juuli nädalavahetus ja Elva triatlon, taaskord sprint. Tulemus 1:26:18 – kuid ratas mitte oluliselt parem. Järgneva nädala trennid on sisutihedad ujumistele lisaks, raskem jooks lõikudena, 90min ratast (laktaadilävel 20min), sidustustreeningu sees 60min ratast, üks hommikune 45min ratast ja nädalalõpus 120km sõit … põhisündmuseni umbes kuu aega. Juba tundus, et palju rohkemat ei oska välja nuputada ratta treenituse arendamiseks! Marja kirjutab, et üsna palju trenni tuli – 13h nädalas, mis on päris palju töö kõrvalt. Lohutan, et 70.3 lähedal, varsti läheb kergemaks. Muide, see oli nädala lõhki ajamine. Kahele ootusele oli raske korraga vastata – #1, et nädal jääks töökoormusega arvestades enam-vähem 10 tunni piirimaile; #2, et tulemused läheksid oluliselt paremaks. Kose supersprindi triatlonilinnukese sai Marja ka kirja, aga viimast konkreetset mõõdikut see vormikõvera osas ei andnud, sest oli niivõrd lühike distants. Küll aga oli iga start oluline ujumise enesekindluse saavutamisel. Avavees on arusaadavalt teised tingimused, mis basseinis ja selle protsessi läbitegemine koos vahetusaladega on suureks plussiks pikematel distantsidel. Saabub 70.3 pidupäev. Ujumises 46:02 – korralik algus on tehtud esimesele poolpikale, arvestades milliste tempodega Marja alustas eelmisel sügisel! Ratas 3:18:50 – pole päris see aeg, mida treener ootas ja mida sportlane lootis. Jooks 1:50:31 – igati korralik sooritus, arvestades ka eelnevalt joostud puhta poolmaratoni aegasid. Ja Marjal endal ka lennuka jooksu tunne! Kokku tulemuseks 06:00:13. Võib-olla Sa lootsid palju enamat esimeseks poolpikaks. Treenerina võin pakkuda välja mõningaid tähelepanekuid. Võimalik, et rattaaeg oleks TT rattaga 20 minutit kiirem. Võimalik, et ideaalse võistlustoitumisega saab 30 minutit kärpida. Võimalik, et jõutrenn aitab võimsusenumbritele kaasa 40 minuti ulatuses. Numbrite mõttes, seda kõike võib-olla! Samas loe Kristi lugu – kaks aastat 70.3 ühte auku ja siis täispikk neist mõlemast kiiremini! Sellest järeldasime, et ka protsessile tuleb anda aega! Ja päeva lõpuks ei tasu ära unustada, et see oli Sinu jaoks esimene poolpikk triatlon! Sa tegid selle ära!!! Ja tulemus on väärt kiitust! Ma olen treenerina näinud küll 50-minutilisi edasihüppeid aastaga sellel distantsil, nii et Sinu potentsiaali arvestades võib järgmine 70.3 olla juba 5 tunni algusesse või kiiremini . 

–––––––––––––––

Liisa Rohila

–––––––––––––––

Esimene mälupilt pärineb Ironman Tallinna 2021. aasta maratoniraja äärest, kus Liisa omadele kaasa elas. Järgmine päev oli ta ise 70.3 stardis. Protokollist üle libisenud silmad peatusid numbril 5:25:55. Polnud üldse paha jooksusamm, jätan raja äärest nähtu meelde! Enam kui kuu hiljem kirjutab Liisa koostöö mõtetega. Vaatan protokolle põhjalikumalt. Karikasarja võit vanuserühmas 2021. aastal. Ahah, võistelda meeldib – hea märk! 2020. aastal ka 70.3 tehtud. Aeg 5:34:19. Pole just kõige suurem progress olnud aastaga, mõtlen endamisi. Samas järjepidevalt meeldib võistelda – aastast aastasse. Vesi vastupidavustreeneri veskile! Alustame tööga novembrist! Üsna kiiresti sai selgeks, et Liisa on enda suhtes väga nõudlik. Nõudlikum kui treener ise! «Ujumine on lootusetu» käis ikka päris paljudel kordadel vestlusest läbi. Proovisime taktikana sagedasti basseinis käia, poleerisime tehnikat üheskoos basseinis olles. Kusjuures minule ei tundunud see tehnika üldse lootusetu. Olgu, efektiivsus on madal, kuid aega on veel sellega tegeleda. Testinädal number 2 pärast 3 kuud treeningut ei näidanud suurt edasiminekut. Treeningud ei tundunud olevat liiga kerged ja mittearendavad, samuti mitte liiga rasked, et nendega toime tulla. Samas oli selge, et mingil hetkel on vaja aegade parandamiseks proportsionaalselt suuremat ajalist panust. Ujumises 1000m 18.32, rattal 196w 20min peale ja jooksul 21.03 per 5km veebruari alguses. Kui ratast ja jooksu vaadata, siis need arengud eeldavad päris suurt panust ka eraldiseisvalt. Näiteks jooksus kaks minutit maha lihvida tähendaks tõenäoliselt 2-3 kordset mahu kasvu, mis triatloni teisi alasid arvestades oleks ebamõistlik panus. Ratta vatid on tegelikult piisavalt kõrged ja selle pärast ma eriti ei muretsenud talve keskel. Pärast Tartu Suusamaratoni saabus viimaste aastate traditsiooniline komistuskivi . Mingil hetkel sai koroona vist kõik õpilased kätte ja kui üks ring oli läbi tehtud, siis algas teine ring . Liisa tuli sellest üpris sujuvalt välja 2-2½ nädalaga ning kevadiseks rattalaagriks oli minek rahuldav. Rattalaagris 12 päeva sees 672km ja ca 31h pedaalimist, s.h. mägedes. Treenerina oli kartus, et läheb laagris ülepanemiseks ja pärast oleme sellepärast augus. Seda sai rõhutatud, et päris „piirajasse“ ei tohiks laagris koormusega lasta. Laagrist tagasitulekul rõõmustas, et sportlane jäi terveks ja kuigi väsimus oli küll päris tugev pärast mahunädalaid, siis hooaja lõikes peaks rattalaager andma oluliselt tugevamad jalad. Kokkuvõtvas kommentaaris mainis ta, et ratas on tuntavalt nõrgim ala. Ise oleksin endiselt pakkunud ujumist nõrgima alana. Olgu, tunnetused muutuvadki ajas… igal juhul on korralik panus sportlase poolt tehtud rattavõimsuse arendamiseks. Kevadklassik maikuus… järjestikustel päevadel 187, 154, 153km. Pidas vastu! Hooaeg on ukse ees! Esimesed võistlused. Rapla 10km jooks. 42.21 – isiklik, eelmine kord samal võistlusel 45.15. Hooaja algus on pigem positiivne. Järgmisena 21.1km Narvas. 1:42:31. Eeldasin tugevamat. Just sellesama jooksusammu pealt, mida olin trennides näinud. Kuumus!? Muremõtted tugevnevad sportlases tagasiside põhjal. 1:52:07 oli eelmise aasta pooliku Ironman’i sees. Kui ilma ujumise ja rattata on puhas poolmaraton vaid 10min parem, siis on põhjust tunda ärevust selle aasta 70.3 ees. Sain sportlase kõhklustest aru. Otepää OD – 02:35:12. Raske rajaprofiil, aga ujumine ja jooks ei valmista pettumust. Ratas – eelmise aastaga sarnane aeg. Samas ega tippspordiski kaks kuud enne tähtsamat starti ei loodeta olla maailmarekordi vormis. Küll aga oodatakse igalt võistluselt kõva edasiminekut. Märke saabuvast edust! Mida peale hakata nende aladega, kui ühel võistlusel on üks nõrk ala, teisel võistlusel teine. Muidugi jutt käib seatud kiiruse- ja kvaliteedistandardist, mis ei ole lihtsalt kulgemise tähe all asjade läbitegemine. Mõtlesin, et vormi ajastamiseni on aega. Aga kuidas anda enesekindlust ja usku, oli teine küsimus. Kääriku laagris proovisin pisut aru saada, millisena sportlane ise näeb tugevat ettevalmistust. Ehk mäletad seda vestlust laagri eelviimasel päeval!? Tahame tulemusi, tuleb jätkata tööga. Käes on juuli. Trennid ei olnud kuigi pehmed. Kuigi ka mitte midagi ülemäära keerulist – näiteks ühe trenni sees 5 x 1000m ja 1 x 5000m lõigud. Juuli esimeses pooles aga korraks tõmbas kogu treeningu vaakumisse. Mingil põhjusel olid väsinud ja trennidest tüdinud. Kõne peale ja rääkisime unest, taastumisest…. võtsime nädalalõpu koormuse maha. Värskust on vaja! Tulid sellest murdepunktist üle Hiiumaal ja kohe hüppasid nädalavahetusel Võsu 3.5km avaveeujumise lainetesse ja järgmisel päeval 10km jooksuradadele. Tundus, et asjad saab klappima. Tallinn Open triatlon – 02:28:50. Parem kui Otepääl, kuid siledal maal on iga triatlon kiirem võrreldes künkliku maastikuga. Mõistlik on vaadata asju konkurentide suhtes, kui suured või väiksed on vahed. Olgu, pilt ei ole just kõige parem, tuleb tõdeda ka treenerina. Tagasiside lahtris haigutab tühjus. Midagi on liimist lahti! Sama nädala alguses oli olnud raske liivamäe ühistrenn. Ei usu, et liiga raske! Vähemalt sel hetkel tuli kellelgi kambast idee, et Sulle tuleb TT ratas leida 70.3-ks. Vähem kui kaks nädalat 70.3-ni. TT ratas olemas. Nele, tänud Sulle kaasa aitamast! Kuuldavasti oli raamis küll mõra, mis mõned lisapinged tekitas. Viimasel nädalal oli veel küsimärgi all, kas riskida TT-rattaga või teha kindla peale MNT rattaga. 1.9km ujumine, 90km ratas ja 21.1km jooks – kõik ühes tulemuses 05:02:17. Kui vaadata lõpptulemust, siis treenerina ütlen: «Liisa, see on kõva tulemus!» See on kõva tulemus harrastaja kohta, kes teeb seda töö kõrvalt! Eelmisel aastal oli 5:25:55. Seega, oluliselt kiirem tulemus. Mainisin Sulle, et mul on siiralt hea meel, et me ei treeninud Sind katki. Sinu tahtejõu ja perfektsionistliku loomuse juures on lihtne treeningkoormustega üle vindi keerata! Sattuda sellisesse auku, mida nimetatakse „ületreenimiseks“. Loodan, et seda ämbrit me ei kolistanud (kuidas tunnetad seda asja?) – ja et Sa seda ka tulevikus ei tee. Muide, nagu rääkisime, julgelt viska kõne peale, kui tundub, et treener võiks mõne aruteluga aidata. Seda muidugi soovitan kõikidele teistele õpilastele sarnaselt. Edu järgmiste saavutustega!

––––––––––––––––

Annika Veimer

––––––––––––––––

Annika, me oleme triatlonikaruselli peal kohtunud juba ammuaega tagasi. 2017. aasta 5. augustil Otepää 70.3-l näiteks olid minuga samal ajal võistlusrajal. Ja vist meelde jäid ikkagi väga eluterve jutuga päev varem õhtusöögi lauas. Aga seda ei osanud küll ennustada, et ma Sind ühel päeval treenima hakkan. Eelmise aasta septembris nii aga juhtuski. Jällegi samad küsimused tiirlesid peas – kuidas treenida kogemustega triatleeti. No, sorry – võib-olla ma ei olnudki sellel hetkel päris hästi aru saanud, et Annika alustas triatloniga aasta varem kui treener ise. Kumb kumba treenima hakkab, on loogiline küsimus!? Aga no midagi oskan ikkagi sporditeaduste kraadile toetudes teadmiste pagasist ka välja otsida, mõtlesin ühel päeval tagantjärele. Lugeja on ehk juba märganud, et siin pole ühtegi sellist lugu, kus asjad lähevad algusest lõpuni täpselt nii nagu ideaalses maailmas võiks minna. Elu on keerulisem ja ettearvamatum, kui oskame prognoosida. Annika aastas oli kurbi hetki – hetki, mis on liiga personaalsed, et siia kirja panna. Aga treenerina oli hea meel näha, et treening on just väljapääs nendest raskustest – päästerõngake, mille abil triivida muretumatele randadele. 

Kui Sa ühel päeval teatasid, et planeeritud Kilimanjaro tippu (5895 m) ronimine õnnestus, siis oli muidugi päris selge, et see naine oskab unistada suurelt ja eesmärkidega sihtida kõrgustesse. Ettevalmistuse koha pealt oli Annika väga hea tagasiside andja, mis lihtsustas tööd. Kuigi ajaleidmisega oli Tervise Arengu Instituudi juhipositsioonil töötava naise, kes samal ajal õppis EKA-s sisearhitektuuri, mõnikord trikitamist, siis ei saa öelda, et Annika trennides „nurkasid lihvis”. Vahel jõudis ta ka imekspandaval ajal veel basseini (a la kl 21.00). Samas oleks imelik, kui treener ei leiaks üldse kohtasid, mida arendada. Jõutreeningute osas saab tõsta enesekindlust ja teadlikkust, rattatreeningutel oskust suruda piisava võimsuse/intensiivsusega, jooksus tõusutrennid, ujumises hingamise ja käte koordinatsiooni ühildamine. Need teemad on olnud laual ning kindlasti suudad nendega tööd jätkata. Tulles suve juurde, 18. juunil maraton Tromsøs, Põhja-Norras. Seikluslik hing leiab parajalt huvitavad kohad sporditegemiseks. Kuna olin seal elanud pisut aega, siis tundus kohe, et see rada on piisavalt tõusude rohke. Annika ütles, et norrakate jutu järgi peaks «flat» olema. Nojah, norrakate lauge maa ei ole eestlaste lauge maa. Igatahes arktilise tuule ja tõusumeetrite kombinatsioonis 4:18:44. Hea enesetundega lõpetatud, mis kõige tähtsam. Nagu Annika ise kirjutas: «Üks super mälestus, mida 90-selt kiiktoolis heietada.» Juuli kuus tegime ühe tõusutrenni koos. Liikumine tõusudel polnudki nii kerge, kui lootsin – kuigi pärast staadionil 1km pingutusega jällegi võis üpris rahule jääda. Edasi lendasid mägimatkale Dolomiitidesse (3700 tõusu- ja laskumismeetrit) ja hüppasid langevarjuga – jällegi treeneri silme läbi elad Sa vitaalsemat elu kui enamik poole nooremaid. Sellele on äge kaasa elada! Nädal enne 70.3 võistlust Karksi-Nuia sprint. Aia taha läks rohkem kui üks asi! 1 prilli veega täitumine 10x, ratta tagumine käiguvaheti puruks, ja jooksuks näitas kell juba aiateibaid. Muidugi treenerina eeldasin, et need asjad ei juhtunud kogemuste puudusest. Samas olen ka täheldanud, et suurte kogemustega hakkad vähem peenetele detailidele tähelepanu pöörama. Aeg-ajalt tuleb uuesti tähelepanu 100% kohale tuua ja algaja pilguga kõik uuesti tükk-tükki haaval läbi kontrollida. Eks vahel juhtub, et ebaõnn tabab kõige vähem oodatud hetkel. Mis seal ikka ratas parandusse ja mõtted järgmise nädala põhisündmusele. Ebaõnn aga millegipärast jälitas seekord Annikat veidi pikemalt. Nimelt Ironman 70.3 võistluse sees ei töötanud seesama käiguvaheti taaskord. Kolmapäeval testis ratast ja siis töötas. Asja puänt oli siis selles tagantjärele tarkusena, et mingisugune nooremapoolsem rattamehhaanik oli vale tagakäiguvahetaja litri pannud, mis selle ketiga korralikult ei haakunud suuremate kiiruste juures kõrgemate käikude peal. Sellisest möödapanekust polnud treenerina ka veel kuulnud. Selles rattahoolduses on miinus 2 klienti, võib-olla rohkem. Ei, tegelikult ärme ole väga tusased, anname noorele võimaluse – küll ta õpib ka need spetsiifilised teadmised varsti selgeks. Sellegipoolest Annika lõpetas 7:04:11. Noh, finišis ei olnud just pidupäeva naeratust Annikal. Lõpuni kulgemise eest eraldi kiitus siiski ! Väga pikalt marineerima ei tasu jääda nagu ise ütlesid! Tugev naine Sa oled — leiad kiiresti uued põnevad väljakutsed! 

–––––––––––––

Pille Kalda

–––––––––––––

Pille on üks inimene, kes luges mu eelmise aasta IM juttu. Ju siis midagi selles kõnetas, sest samal päeval 2021. aastal kirjutas ta mulle sooviga 70.3 järgmisel aastal läbida. Kuna keskmise triatloni harrastaja aasta algab oktoobrist/novembrist ja kestab suure tuhinaga Ironman ürituseni augustis, siis käib ka treeneri jaoks hooaeg suures pildis selles rütmis. Kui Ironman on tehtud, siis osad sportlased on oma unistuse saavutanud ja liiguvad edasi mõne teise eesmärgiga, osad jätkavad teekonda (liiguvad poolpikalt täispikani) ning siis tuleb üks osa inimesi sooviga nullist pihta hakata. Nii ka Pillega! «Julge samm» ma ütlesin siis, ja ütlen ka tänasel päeval! Sa oskad unistada! Kui päris algusesse minna, siis olid alles teise lapse saanud. Tuleta meelde, kui vana ta sel hetkel oli – 5 nädalat? Kosmos, mis unistused… mõtlesin jälle treenerina. Aga kuidagi võlusid mind ära, et uskuda selle protsessi õnnestumisse! Ujumise tausta puudumine tähendas seda, et kõvasti tuleb vaeva näha. Alguses muidugi kohe ka basseini minna ei kannatanud – pidid ju verivärske emana olema peaaegu stopperi täpsusega söömaaegadega graafikus. Aga septembrist tegutsema hakates saime muude trennidega toimetama hakata ja ujumine lisandus novembrist. Esimene ujumine koos basseinis oli kohmakas küll, sest ega väga midagi krooli laadset ei õnnestunud teha. Detsembris said endale lisaks kord nädalas basseini äärde ujumistreeneri, kes kavade sisule omapoolseid näpunäiteid lisas. Detsembri alguses ujusid napilt ühe basseiniotsa snorklita. Jõutreeningute osa said sügis-kevadisel perioodil teha koduses jõusaalis. Kui COVID möllas, ei jäänud ka Sina puutumata. Paraku tõmbas see ettevalmistusse sisse 4-nädalase treeningvaba juti. Märtsis asjad paranesid, töövõime taastus, kuid lapsega seotud unevõlg ja muud elulised teemad olid organismi üsna tühjaks tõmmanud. Treeningkoormused olid pigem tagasihoidlikud, aga kuidagi tuli saada Sind motivatsiooni laineharjale, sest kuud kahanesid põhivõistluse ees ja ma ei olnud veendunud 70.3 õnnestumises sellise taktiga. Kuskilt maalt aprillist hakkasin uuesti nägema seda Pillet, kes sügisele sarnase tuhinaga treeningutele peale lendas. Õige sisu aga avaldus siis, kui Pille sai Filter Temposarja maitse suhu. Siis oli kohe tunda, kuidas võistlemine talle meeldib ja millise emotsiooniga ta nendest kogemustest räägib. Ratta eduelamustele järgnes aga ka piisav põnts varbaluumurruna mai lõpus. Jooksuga mõneks ajaks jokk! Ujumine ka saab kannatada! Ratast saab siiski sõita! Huh, proovime sellest olukorrast kannatlikult üle tulla. Oleksin hea meelega näinud Pillet igas triatlonistardis, mis Eestimaa pinnal parasjagu toimus… Juba ainuüksi avavee ujumise kogemuste hankimiseks, vahetusalade läbitegemiseks, tempotunnetuste saamiseks. Aga mida ei saanud korralikult teha — oli triatlon. Ala, mille põhistardiks on ligi 2 kuud. Tšilli ära, treener! Oled ennemgi näinud kuidas tõustakse haiglavoodist rangluumurruga ja mõne kuuga joostakse poolmaratoni isiklik rekord (#raulruubel). Olgu, Pille! Sa saad hakkama, olin mõtetes kindel — jätka rattaga nii kuis jaksad! Ja Sa tegid läbi ka Eesti Meistrivõistlused temposõidus. Iga algaja triatleet ei oskaks sellise võistluse starti minnagi. Julgus on pool võitu! Küll need medalid ka kolisema hakkavad järgmistel kordadel! Triatloni hooaeg hakkas tal pihta Kõrvemaal 9. juulil. Esimene triatlon tehtud! Järgmisena kohe Kosel – supersprint! Vaatasin vahetusala toimetusi, rattaleminekut… kõik kandiline ja konarlik, aga hei, Sa olid stardijoonel kõikide nende takistuste kiuste ja Sa tegid selle eneseületuse jällegi ära! Treener on rahul! 70.3 ei saa olema kergete killast, aga nüüd paistis tunneli lõpust päris korralik valgus! Tuleb veel võistlusi – Karksi-Nuia sprint. Ujumises paras katsumus, kuid mingi “feeling” triatlonist on tekkinud. 70.3-s aega ujumine on selle põhjal käegakatsutav – õigemini krooliliigutustega tõmmatav! Päev, mida olime kaua oodanud… Ironman 70.3. Ujumisest välja 57:11, turvaliselt ajalimiiti. Ratas ja jooks – vormistamise küsimus! Koguaeg 06:55:31. Alla 7-tunni julgesid unistada ja selle ka saavutasid! Andsid endast palju selle aastaga – ütleme nii, et kiirendasid 0-st 100-ni triatloniga, aga nagu rajaäärsele plakatile kirjutasin «Valu kaob, mälestus jääb!» Nüüd oled aastataguse eesmärgi saavutanud! Unista suurelt edasi!

––––––––––––

Raino Parder

––––––––––––

Rainoga tegime 2020. aastal Ironman täispika – 11:54:41. Treenerina jäi küll asi kripeldama. Usun, et ka sportlasena. Pidi kiirem aeg tulema! Võtsid vaheaasta ja tegid üksipäini Tallinna 70.3 ajaga 5:08:12. «Pole paha», viskasin finišialas käppa! 2021. aasta sügisel lõi suurem haigus jälle välja! Nimelt seesama haigus, millest paljud proovivad lahti saada, aga päris raske on ennast võõrutada ikkagi. Jah, see on sõltuvus teha jälle üks Ironman! Eelmise täispika eel ütles Raino, et «peaks endale ikkagi naise kiirelt leidma, kes neid prioriteete veidi nihutada suudaks». Vahepeal on naine leitud, aga sümptomeid see väga märgatavalt ei leevendanud. Olgu, ravitseja on kohale kutsutud. Seekord ma treenerina ei oodanud ei rohkemat ega vähemat kui aega, mis mahub 10 tunni sisse. Ideaalis 10h algusesse, aga viimase piirina sobib ka sama tunni lõppu. Sportlasele muidugi sellistest mõtetest nii julgelt esialgu märku ei anna. Algab töö 2022. aasta nimel. Raino on klass omaette – mees, kes naudib liikumist ja trenni rohkemgi vist kui puhkamist ja magamist!? Treeningutega läks asi üsna sujuvalt ja ülesmäge, kuigi mõned väiksemad külmetused käisid kehast läbi aeg-ajalt. Intervallid, mahud, jõutrennid – sööda ainult ette ja mees realiseerib! Esimesed paar kuud lendas sellise tuhinaga mööda, kus mõtlesin, et Raino on juba raudmees valmis – kui jaanuari lõpus oleks pidanud 3.8 + 180 + 42.2 ära tegema, siis ma arvan, et aeg alla 11h ei oleks valmistanud suuri raskusi. Siiski oli põhisündmuseni pool aastat aega. Surusin treenerina päris palju ujumist kavadesse kevadel. Oli lihtsalt tagakuklas meeles, et esimene Ironman ja ujumise aeg 1:35:21. Seda aega oleks tore kuskil 30 minutit maha lihvida. Aprilli alguse kommentaar Rainolt tagasiside lahtris: «On vist “kopp ees ujumisest” nädal.» Töö kannab vilja! Ujutud on nii palju, et paha hakkab! Aga võistluspäeval aeg maksab, eks ju!? Muidugi tagasilöökidest ei saa mainimata jätta mingeid purjus jobukakerdisi Koplis, kelle eemalelükkamisel tal näpp katki läks märtsi keskpaigas. Muide mees tegi jooksutrenni kui see juhtus! Nii, et triatleedi ettevalmistuses tuleb kõigeks valmis olla. Raudmehed tulevad sellest välja! Kahjuks sõrm ei olnud päris rauast ja mitu kuud veel ujumises võttis hoogu maha. See ei takistanud Sind aga Võhandu 100-t läbi tegemast aprilli lõpus – üle 13 tunni üheses süstas. Muidugi kõige olulisem järeldus oli peale seda, et jääks ikka nende triatloni alade juurde! Respekt, et jaksasid läbi teha! Samal ajal kui sõrme- ja randmejama polnud veel otsa lõppenud ning ujumine oli allakäiguspiraalis, siis maikuu Kevadklassikul tundus, et on kriips peal sellel hooajal. Kevadklassikul esimene päev 187km oli tal sõidetud ilma tõrgeteta. Teisel päeval aga 40km peal lõi põlve valu sisse, millega ta venitas 130 kilomeetrini välja ja tuli maha ära. Ma küll otsest luba ei küsinud, aga vast tohin Raino mõtted siia illustratsiooniks panna seda täbarat olukorda kirjeldama: «Üks jäse on veel vigastustustest puutumata. Vasak jalg. Keegi kuskil vist väga ei taha, et ma mingit trenni väga teha saaks või see keegi katsetab mu motivatsiooni, mis on kukkumas juba pea nulli. Pole enam päeva kui ma ei mõtle, et p*rsse see Ironman ja kõik see. Mis see point on?» Midagi roosilist järgmisel kuudel ees ei paistnud! Vaikselt tegime seda, mida saime teha. Ujumine hakkas taas jumet võtma. Avavette minnes läksid tempod päris heaks. Tavaliselt on vastupidi see värk, Raino?! Õnneks Kääriku laagris juuni lõpus olid täitsa tipp-topp konditsioonis jooksu ja ujumise koha pealt. Ratast sai jupphaaval rohkem tehtud. Ironman täispikk oleks siiski liig olnud ja liiga väikse rattamahu pealt. Nii et põhieesmärgiks sai Tallinna 70.3. Esimene triatlon oli Tripassioni Kääriku laagri festivalüritus, kus oli tunda, et erilist minekut pole. Tõrva triatlonil paar nädalat hiljem, juba grammi võrra parem minek. Mitte küll ideaalide lähedane, aga siiski üks korralik pingutus. Aega on veel kopsudest tahma välja lüüa! Järgmisena mõned ühised tõusuderohked jooksutrennid, kus kopsudest tahma välja lõime! Saabus Tallinn Open OD – 02:22:40. Alade lõikes stabiilsed sooritused, mille pealt on kahe nädala pärast põhisündmusele minnes mingi aimdus olemas kuidas tempot ja jõuvarusid jaotada. IM 70.3 võistlus. Tulemuseks 4:55:29, mis on isiklik rekord! Tegelikult üle ootuste hästi, arvestades kogu seda kevadist sündmuste jada. Alla 5-tunni tegemine on siiski märgiline! Asi, mida 2 kuud tagasi ei oleks julgenud pakkuda. Ühesõnaga, ravi ennast terveks põlve osas ja selle teise haigusega, mis kannab nimetust «Ironman» nagu alguses mainisin, saab veel kaua tegeleda. Vaata kasvõi Rait Pallot … 48 ei ole mingi vanus veel – noored mehed enamus kõik veel selja taga protokollis! Sul on selle vanuseni veel pikk maa minna.

––––––––––––––––––––––––

Martin Abelson Sahlén

––––––––––––––––––––––––

Mis muu tooks Norra mehe Eestisse kui töö ja armastus!? Start-up manager kirjutab jaanuari alguses. Mõtlen, nii… «Uue aasta resolutsioon? Kas ka päriselt on tahtmist lõpuni minna?» Aga kirjutises oli öeldud: «Mul on palju ambitsioone, aga vahel on neile keeruline õiget struktuuri kujundada.» Mis seal salata, ambitsioonidega kujud meeldivad treenerilegi! Ühendav lüli oli Mari Helstein. Mingi kindlustunne tekkis, et kutil on tõsi taga! Ja tegime esimese ühise jooksu talvel, oli üks külma tuulega lumine päev! Tundus, et iseloomud klapivad, filosoofia sobis! Jooksus on mees ka päris kerge sammuga. Liigume edasi treeningplaanideni. Ujumises saab paari esimest korda hästi kirjeldada Martini enda sõnaga «Disaster» – teisisõnu, väga-väga raske. Palju kodutööd, videod, drillid, treener Pjotr paar korda abistas. Nojah, esimest korda kui koos basseini läksime märtsi alguses, tundus, et 1.9km ujumist on 5 kuu pärast nibin-nabin ajalimiidi serval. Igaks juhuks tegin trenni lõpus 100m testi – äkki annab mingitki lootust!? 1.48 per 100m. Ohoh, järsku olin olukorda alahinnanud! Polegi baaskiirus täiesti katastroofiline! Muidugi aeroobne võimsus on tal hea, selle pealt saab lühikesed distantsid ka laktaaditaluvuse piires ära teha. Pikematel maadel on lood teised, kui tehnika laguneb! Kannatlikuse ja töökuse tähe all möödusid järgnevad kuud. Kõik alad läksid selgelt tugevamaks. Ujumises oli mai lõpuks saavutatud 1500m testis 1.54/100m peale. Siis olin juba suhteliselt veendunud, et 1.9km tuleb väga viisaka ajaga! Jooksu- ja ratta pärast ei pidanud muret tundma! Küll aga oleks tahtnud teda näha üleminekutrennides. Reisid ja start-up elu kiire korraldus ei andnud selleks väga palju võimalusi. Võistlushooajale läksime vastu üsna hea kevadise ettevalmistusega – oli väikseid külmetusi ja elusaginat, kus kõike 100%-liselt ei õnnestunud kavast täita, kuid suures pildis oli Martin kõikidest õpilastest üks vähestest, kes tuli suvele vastu nii puhta treeningprotsessiga. Meenub üks basseinitreening, kus ta tegi minuga kaasa ligi 1600m ühe käe ujumise drille. Seejärel oli mul täielik kindlus, et krool on saavutanud uue kvaliteeditaseme. „Tipust topini“ õnnestus ehk Munamäelt mereni teatejooksus, mille eesmärk on läbida tiimiga järjest joostes 337 km, tegi Martin kaasa 16 + 11 + 11km väga intensiivset jooksu. Esimene triatlon oli pisike Krootuse triatlon (U: 250m + R: 10 km + J: 2 km). Kui vahetusalad välja jätta, siis on ajaliselt küllaltki lootustandev! Vanaka liivamäe trennis juuli keskel oli vormikõvera pilt selge – tugev kehaliselt, tugev mentaalselt! Veel üks testvõistlus Tallinna Olümpiadistantsil – 02:20:50. Nii, väheste kogemustega küllaltki sümpaatne tulemus! Ujumine oli kalipsota, aga aeg 32:05 andis lootust, et 400m pikemal distantsil on kalipsoga (või kalipsota) oodata rohkemat kui oskasime veel jaanuari alguses unistada. Ironman Tallinn 70.3 –  4:55:41. Teadsin, et Sa oled hea, aga et esimese korra kohta nii hea! Vot, seda ei näinud ette! Ujumine 37:48 (2.01/100m) ja suhteliselt sirgelt ujutud (1870m Garmini järgi). Ratas (mnt ja mitte aeropulkadega) 2:40:07. Jooks 1:29:41. Looduse poolt on antud, ütleks selle kohta! Küsiks, et mis saab siis, kui paar aastat korralikku trenni ka teha!? Tulles alguse juurde tagasi – ambitsioonid ja julgus tegutseda oli Sinu edu aluseks!

–––––––––––––––––

Oliver Hansalu

–––––––––––––––––

Tripassion jooksuÜKE-s olid paar korda silmade eest läbi vilksatanud enda korvpalluri jooksusammuga. Samm, mis on selline raske – nagu kaaluksid jooksutossud 200g asemel kilo või rohkemgi. Mingil hetkel trehvame basseini serval. Seal on hoopis teine lugu – kala liugleb vees. Sellise tempoga, et tulevane treener vaatab, et ehk saab snitti võtta. Jutud koostööst hakkasid jaanuaris – siiamaani ei ole ma ühtegi sportlast ise kutsunud enda treenitavaks, aga kui tagantjärgi seda peaks kunagi tegema, siis Oliveri-tüüpi sportlasi hea meelega otsiks tiku-ja-tulega! Neid väga sageli ei kohta! Muidugi see ei tähenda, et treener ennast kohe protsessi alguses tõestama ei peaks. Mida motiveeritum on sportlane, seda suurem kontsentratsioon on treeneril mitte alt vedada! Niisiis ujumises oli teadagi hea seis. Rattal ja jooksul pigem kogemuste ja teadmiste nappus. Siiani ei ole kindel kuidas Sa viitsisid Audentese rattaergomeetril vändata ja O’Sullivani snuukrireklaami Eurospordis 100 korda vaadata. Kõik, kel ei ole kodus rattapukki – võtke õppust, saab ka mujal teha trenni! Kui me 7. märtsil sisehallis 5-minuti testi tegime, siis kuigi pulsivöö ei töötanud sel olulisel hetkel, sain sellel hetkel esimest korda aru, et need «päntajalad», mida paar kuud varem märkasin, suudavad hoida kiiret tempot peal küll. Arvan, et imestasid ise ka pisut! Tegime otsa 4 x 1000m – ajad üllatavad! Jooksus oli selline tunne, et nüüd ongi 4-minuti miil ära joostud (tegelikult mitte päris nii kiire veel)! Järgmisele tasemele hüpatud! Julgesin hakata kiiremaid temposid kavadesse kujundama. Muidugi entusiasm rauges suhteliselt kiirelt, kui mõni nädal hiljem tekkis vigastus puusapainutajates. Treeneril ja sportlasel algas tõsine karauul, et vigastusega toime tulla. Jooksu osas ligi 2 kuud mahavisatud aega! No päris mahavisatud aeg õnneks triatlonis ei saa olla, sest kui üks ala langeb ära, saab teha teisi sellevõrra rohkem. Ujumisega nurises Oliver päris mitmel korral – olevat vilets! Nojah, võtame üks hetk ette 100m aja peale – pärast 3500m kavaosa läbitegemist. Ajaks 1 minut 15 sekundit! Selge, kvaliteedinõuded on sportlasel kõrged – aga ujumise pärast tundis treener kõige vähem muret! Päris kindlasti ütlesin Sulle kevadel ühel momendil, et vot ratas ja jooks on see, mis Sulle triatlonis suured ajalised võidud ja kaotused toob. Hea küll, aga motivatsiooni hoidmiseks las teha ujumist ka puhkepäeval (kuigi kavasse seda ei kirjuta)! Õnneks võistlushooajale lähenedes saime asjad klappima ning vigastustest enam-vähem priilt tegid esimese läbi esimese Karikasarja etapi Jõulumäe duatlonil. 6km jooksu – 21km ratas – 3km jooks. Tehnilisel rattarajal kõvem aeg kui treeneril! Aga T2 eel rattakinga kaotus ei olnud kõige elegantsem! Tegelikult vist ei olnudki kõige hullem seis jooksu ja rattaga. Kohe-kohe oli avavee ujumine lahti läinud, kuigi veidi kipitavalt külm oli väljas veel Paide sprinditriatloni eel. Paides oli sirgema trajektooriga ilmselt kõige suurem ponnistus ujumises. Rattarajal maanteerattaga punnitamine. Aerobar’e ka polnud. Ajakaotus ilmselge kõvade TT-vendade vastu! Jooksus paar kohta protokollis ülesse. Siiski kokkuvõtvalt tundis ennast hästi! Tänas treenerit tagasisides! Nonii, midagi vist on ka õigesti läinud selles ettevalmistuses… nuputab treener. Võistelda meeldib – iga nädal stardis! Ei jõua siia neid kõiki kirjagi panna! Mis on aga oluline – igas stardis sisuliselt natuke veenvam esitus, mõni koht rühitud ülespoole jälle poodiumi suunas. Elva sprindis tuli esimene III koht vanuseklassis. Vigastusest pole kippu, ega kõppu! Ei julge lootusi kõrgeks ajada sellegipoolest – eelmine kord kui seda tegin, lõikasime näppu! Muide, nali naljaks, aga Oliver on sportlane, keda peab tagasi hoidma reaalselt! Plaanid nädalaks ca 15 tundi – tuleb suure tõenäosusega 16 tundi või enamgi. Meeletu töövõime! Ma ei tea, kas Lasse Vireni raamatu lugesid läbi, mis Sulle kevadel andsin – tundub, et oled unustanud, et tema tegi seda tippsportlasena! Sina teed seda laste ja palgatöö kõrvalt! Aga vaat, sellisele mehele ei saa eriti sirgelt öelda, et kuule «TEE VÄHEM… igaks juhuks…». Treener mõtleb ikka vigastustele ja kõikidele mustadele stsenaariumitele, mis enne hooaja tippsündmust võivad kimbutada! Kui aga Tallinn Open ajaga 02:13:42 purki panid, siis oli selge, 70.3 debüüt võib tulla kiire ajaga. Muidugi seal läks Sul ratta algus untsu, kui kett eest vahele jooksis, ja kulus 2-3min sahmerdamisele. Trummipõrin… – pidupäeva poolpika distantsi finišis ajaga 04:39:38. Esimese triatloni hooaja kohta oleks raske paremat loota! Tundub, et jääme ka tulevikus samasse paati! Tõestada tuleb mõlemal – sportlasel ja treeneril! Mida paremaks treenid, seda keerulisemaks lähevad plaanid!

–––––––––––––––––––

Urmas Kirsman

–––––––––––––––––––

Urmasega oleme tuttavad 2011. aasta sügisest – ajateenistuses noorteajal samas rühmas. Päris papist poiss ei ole, mõtlesin, kui ta mulle ebaharilikult hilja kirjutas sooviga teha 70.3. Aprilli kuus! Ujumise oskus – kriitiliselt madal! Esimene triatloni hooaeg! Optimist nagu ma olen, võtsin ette! Muide, vahel soovitan kedagi teist ka treeneriks – kõikide unistustel ei jõua abiks olla. Aga Urmasega vestluses tundus asjal olevat jumet. Jooksu juba oskas kenasti teha, ratast küll alles plaanis osta, kuid hea häälestatus oli olemas ning treeningmahtudega arvas toime tulevat. Basseinis tehnikat jälgides oli nukker tunne korraks (mida ideaalselt maskeerisin), sest „uppuva kassipoja“ analoog käis korraks mõttest läbi. Andsin lootust, et on nii päris palju detaile, mille kallal töötades peaks ujumine suhteliselt kiiresti paremaks minema. Nojah, ujumisega tuli lihtsalt Urmase eneseusk säilitada! Nii hilja alustades imeasju ei saavuta, kuid visa tööga saab paari kuuga piisavalt stabiilse tehnika. Trennide tagasisidestamises oli ta väga hea. Esimese minitriatloni tegime treeninguna, kus ujuda 1km, rattaga 30km ja jooksu 5km. Ajad ei olnudki nii olulisel kohal, kuivõrd kogemus! Meres ujutud, ratas kolmandas tsoonis sõidetud, jooks palavuses realiseeritud! Pluss – rekord trennitundides ühe nädala kohta – 14:23. Olin uhke nende väikeste eesmärkide ja saavutamiste üle! Käisin välja idee tulla Elvasse laagrisse. Ja teha laagri lõpus esimene «päris» triatlon. Elva sprint – 750m vees, 20km rattal, 5km jooks! Kergemgi kui äsja tehtud «minitriatlon». Elvas põhirõhk pikematel rattasõitudel, kuid ega ujumisest ja jooksu pääsu polnud. Rattasõitudel aga jalad ei kannatanud väga tõuse ja seal kadusid grupist kõige kiiremini. Sellegipoolest on Lõuna-Eesti oma käänuliste teede ja tõusuderohkusega heaks kogemuseks ning nüüd tead kuhu minna. Laagrinädala eelviimasel päeval tegime ühe kreisi päeva – hommikujooks ~10km, ennelõunat ratas 60km, pärastlõunal Käärikul Kekkose rada 14km, õhtupoole 1500m ümber Pühajärve saarekese ujumine! Kõik samas päevas! Kas Sa ise ka uskusid, et selline päev on tehtav!? No treeneril ei olnudki muud sihti, kui sööta ette üks selline treeningpäev, mis vastaks ligilähedaselt Ironman 70.3-le. Et oleks ettekujutus sellest, millega keha ja vaim toime tuleb! Enesekindluse treenimiseks! Elva triatlon tuli kohe otsa… aegadel ei peatuks, aga meenub Sinu finišijoone pilt! Näpud võitja kombel taeva poole, nägu pingutusest küps ja rahulolu esimese ametliku triatloni läbitegemisest. Treeneri mõtetes hakkas lootus tugevama leegiga särama! Lootus, et esimene 70.3 tuleb samasuguse hooga oli suur! Mõned nädalad edasi ja Tallinna OD proovilepanek pidi olema viimane mõõdik treeningprotsessi edust või ebaedust! Piisavalt pikk distants, et „rajal kustuda“, piisavalt lühike, et taastuda ja olla 2 nädala pärast tippvormis. Urmas sai kogeda esimest suuremat „pesumasinat“ ja Harku järves alguses üleskeerutatud muda pimedust! Mõned murekohad on, aga mees ei tunne enam ennast nii „rohelisena“ kui Elvas. Kiirused Tallinnas kõikidel aladel paremad kui Elvas – jah, tegelikult poole lühemal sprindil peaks kõik tempod olema vastupidiselt kiiremad. Aga me võtame selle selge progressi, aitäh! Noniii… Urmas küsib pärast võistlust: «Kas tasuks minna püüdma alla 6 tunni sooritust IM 70.3? Nö paberil hetkel võimatu ei tundu.» Enam ma ei kahtle ujumises ja rattas! 6 tundi on realiseeritav! 

Paar päeva enne põhivõistlust kirjutab Urmas numbrid kokku – 150h, ligikaudu 8 tundi nädalas, 17 nädalat jutti. Saab ka rohkem, teab treener, tunneb sportlane…. ent mis peamine, iga võistlus on läinud tõusvalt, enesekindlus kasvanud ning Urmas ei treeningprotsessiga «tühjaks tõmmatud». Ironman 70.3 koitis. 05:39:14 seisab nime järel tulemustes! Rõõmujoovastus, pisarateni liigutav lugu treenerina – mingitele hetkedele tagasi mõeldes tundub, et selline aeg on utoopia. Kaks kuud varem polnud Sa aeroasendit veel proovinudki. Järsku nägid enda trikombes välja nagu sportlane, mitte enam tänavalt katsetama tulnud huviline. Oled auga välja teeninud nimetuse «TRIATLEET» !!! 

––––––––––––––

Helena Peik

––––––––––––––

Helena teekond oli triatlonis kestnud 2.5 aastat, kui ta mulle otsustas kirjutada. Suheldes telefonis olin suhteliselt skeptiline – sportlane, kes võtab aprilli teises pooles ühendust. Siis kui võistlushooaeg on sisuliselt algamas esimeste jooksude ja rattarallidega. Millised on sihid, kui palju on töötahet? Mida oodatakse treenerilt? Ei saa mainimata jätta, et olin kodutöö ära teinud, enne kui julgesin kõnega edasi liikuda. Marathon100 ja EnduranceData räägivad, et tulemused on tugevad. Ent miks nii hilja vahetada treenerit? Paistab ju küps sportlane, vanuseliselt minust aasta noorem. Miks mitte teha hooaeg lõpuni ja siis võtta minuga ühendust? Kuulan murekohtasid ettevalmistusest. Mitte midagi enneolematut. Eelnev töö ei saa ka väga viletsasti tehtud olla – muidu poleks ju tulemusi! Olgu, tõmban enda kui sportlase kogemustepagasist ühe täpselt sarnase loo välja – 2013. aastal tundsin vana kergejõustikuklubi ridades vähe toetust ning kõik harjutasid omapead, siis otsustasin liituda U. Randma treeningpundiga – kui korrektselt meeles, siis MAI kuus. Hooaja eel, mitte oodates «õiget hetke». Võib-olla tagatausta põhjused olid teised kui minul kunagi – Helena teab ise kõige paremini –, aga sellegipoolest tundus, et mõistan sportlase hingeelu. Ambitsioone ei saa alla suruda – kui arengupotentsiaali ei rakendata õigel määral, ei tunne sportlane ka enesekindlust parimaks soorituseks. Seda kõike muidugi sportlane ise ei räägi – see tuleb ise jutust välja sõeluda. Delikaatne teema nii-öelda! Samas uuele treenerile (juhul kui peaksin selleks hakkama) on topelt-ootused – olid ju mul ka sportlasena uuele treenerile. Nojah, aga kiusatus treenida talenti on suurem kui kartus ebaõnnestumise ees. Kahte äärmust on väga keeruline treenida – esiteks neid, kes alles alustavad sellepärast, et finišisse jõudmine (IM / IM70.3 üritustel) ei ole garanteeritud puhta treeningu pealt, ning teiseks neid, kes on väga head eeldustega – sest nende ambitsioonid on enamasti nii tugevad, et igasugune tulemuste taandareng tähendab, et koostööle tõmmatakse suhteliselt kiiresti kriips peale. Ühiseks tuttavaks ja treeneri soovitajaks Martin Teras (hiljem nagu selgus, ka Taavi Raudsaar oli soovitanud). Nii, mõned märgid on heaks endeks. Need polnud ju lihtsad mehed – mõlemad täispika raudmehed! Igatahes, see taustalugu on vajalik, et mõista, mis saama hakkas. Esimese nädala lõpp kohe algaski võistlusega – Viljandi järvejooks 12km – väga sümpaatse ajaga alla 50min. Teise plaanijärgse nädala neljapäevaks oli parem jalg tundlik. Mitte ähvardavalt, aga esimene kommentaar jala kohta tuli juba väga alguses. Me polnud veel jooksukilometraaži jõudnud ülesse ajadagi?! Kuidagi lasin selle tähelepaneku samas endast mööda – oli endalgi jooksjana üsna normaalne, et pärast võistlusjooksu kuskilt on tundlikud mõned kohad. Eriti pärast Viljandi jooksu maastikuosa tundus see mõistetav. Ja teistpidi, kui iga väikse nõksu peale, mida sportlane tunneb – tõmbaksin plaanid 3x tagasihoidlikumaks, siis vaevalt, et #1 oleks sportlased valmis 70.3 laadseks pingutuseks, #2 vaevalt, et nad jääksid oma tulemustega rahule, #3 vaevalt, et väga pikalt koostöö jätkuks, kui tulemused alla loodetud eesmärkide. See muidugi ei tähenda, et treener ei peaks konkreetselt koormusi hindama ja muutma vastavalt olukorrale. Järgmine jooks kohe teisel nädalavahetusel – 24km Tartu Maastikumaraton. Jalad tõusudel küll „tapetud”, aga pingutusest, mitte vigastusest. Tagasisides ei olnud kohe tundlikkusest juttu, küll aga kangusest oli järgmine päev. Taaskord – kangus on normaalne pärast pikka võistlust. Võistlusi jagus mai kuus ka ratta eraldistardis Transtar sarjas ja Aerobike võistlustel nädala sees kolmapäeviti. Kolmanda nädala keskpaigus on sääred tundlikud just aeglasel jooksul, kiirendustel asi parem – sportlase arvates asi eelmises 24km võistluses. Otsustasin, et jooksu saab olema ka vähem nädala lõikes, kui oleks ideaalse ettevalmistuse puhul teinud. Kolmas nädal – kõigest 2 jooksu – millest üks pidi olema 10km võistlus – mille otsustasime lõpuks ära jätta. Vigastuste manageerimine ei olnud mulle uus asi. Jooksude sagedus väiksemaks, intensiivsus maha, distantsid läbimõeldumad – plaanitud tegevustes teatavad järeleandmised. Neljas nädal – 1500m ujumise test, aeg ei olnud kuigivõrd kiire, aga treenerile saab veelgi selgemaks ujumise seisund. Seisundit olime hinnanud ka ühises basseinitreeningus – tõmbel ja käe sisenemisel olid konkreetsed vajakajäämised. Aga üldmulje on hea, siit on loota kõva arengut, kui õiged asjad saavad tehtud! Neljanda nädala lõpus annab jooks lootust, et vigastusega oleme jõudnud üle mäeharja – raskem osa selja taga, kergem osa ees. Jalg eriti tunda ei andnud. Julgesime järgmise nädalal jälle võistluste poole vaadata. Rapla 10km jooks. 38:29 ajaks. Mitte kaugel isiklikust rekordist, mis joostud eelmisel aastal (38:18). Kuid raske oli sel ajahetkel ette ennustada, et kogu võistlushooajale on muljutud sisse „mõlk“, mida enam lühiajalise „kõpitsemisega“ ära ei paranda. Ettevaatlikuse huvides ei tundunud ka hooaja avastart triatlonis mõistliku ideena. Järgnevad nädalad kulgesid ratta ja ujumise treeningutel. Suvi oli saabunud. Treenerina tuli „mõru pill alla neelata“. Kas oleksin pidanud võistlustel käimist mitte soovitama esimestel nädalatel? Kas oleksin pidanud meditsiinilise taustakontrolli põhjalikumalt läbi võtma? Kas oleksin pidanud „pidurdama“ enne kui „hoog“ jõudis ülesse minnagi? Tagantjärgi on kõike lihtsam analüüsida – aga reaalsuses olen näinud 100 erinevat viisi kuidas sarnased asjad on läinud ühte ja teistpidi. Heaks näiteks kasvõi eespool kirjeldatud Oliver, kes sai jooksus vigastuse, tuli sellest välja ja võistles edukalt hooaja põhisündmuseni välja. Muidugi olin piisavalt enesekriitiline – mul olid väga suured ootused Helenale – talent nagu ütlesin alguses. Talente tuleb treenida võimete kohaselt, mitte lati alla sihtida! Muidugi kahtlusi tema võimekusest ei olnud algusest peale. Distsiplineeritud tagasiside andja, soovib igal võistlusel stardis olla, tahab võistlusel endast parima välja saada! Kõik, mis heal sportlasel võiks tunnusmärkideks olla. Raviplaanide ja uuringutega tegelesime. See ei jäänud ripakile, aga kiirelt seda „sissemuljutud mõlki“ ära ei parandanud. Vaja kannatust! Saabus juuli algus. Treener Elvas. Kutsun trenni. Ratast ja ujumist tegema. Jooksus endiselt STOP-märk ees! Rattal enesekindel, avavee ujumises oskab pingutada! 

Elva triatlon. Hooaja esimene katsetus. Katastroof!? Rattal kohe alguses kukkumine ja küünarnukk lõhki. Ei, siiski kõik laabub. Jooksus rahulikult läbi tiksumine – enne juba läbimõeldud otsus. Tulemus kirjas. Ei olnudki katastroof! Lootusekübeke kuu aja pärast toimuvaks 70.3 stardiks. Tallinna Open olümpiadistants. Helena stardis. Tulemuseks DNF. Mitte muretseda, see oli teist korda sel hooajal DNF. Mitte selle pärast, et asi oleks juhuslik. Nimelt ujumist ja ratast saab hästi harjutada võistlustel. Vahetusalagi tähtis. See oli strateegia, et võtta olukorrast parim välja. 7. august: mööda tuhiseb „tunnelis“ jooksja – treener viibutas motivatsiooniplakatit, et sportlane midagi ammutaks sellest. Null reageeringut… treener muigab: «Kõrgema pilotaaži keskendumine!» Teadsin, et siin antakse kuuma jalgadele! Tulemuseks finišikaare all 04:49:20. Ei teagi lõpuks, kust see tuli! Napilt tulid koroonast välja, põhimõtteliselt nädal enne starti oleks võinud nimekirjast maha võtta! Võistlusnädala teisipäeval kurguvalu ei lasknud isegi magada. Aga läbivalt oled treenerit aina üllatanud enda tahtejõuga! Sa tulid läbi kõige suuremate takistuste SUPER ajaga finišisse. Just sellepärast mõtlesingi algusest peale, et oled TALENT! Sulle ma seda ei julgenud öelda, sest ei ole liiga hea, kui sportlane on endast ülemäära heal arvamusel. Aga nüüd sobib seda öelda, et triatlonis jätkates oled kindlasti Eesti tasemel võimeline palju enamaks. Seekord algab ettevalmistus muidugi sügisel!

–––––––––––––––––––––––––––

Tuleb tunnistada, et igal eelneval aastal on olnud pärast Ironman’i korraks selline tunne, et nüüd on kõik… Treenerina võib asjad kokku pakkida ja mõne muu töö otsida. Mitte selle pärast, et õpilased poleks midagi saavutanud, aga Ironman on paljudele üks kindel sihtmärk, mille nimel on tööd tehtud ja peale seda on korraks selline vaikusekuu, kus soovitakse lihtsalt välja puhata ja treeningutele mitte liiga palju mõelda. Mõned raja ääres olnud kaasaelajad mõtlevad juba küll augustis ühendust võtta, et samuti esimesed sammud Ironman unistuse suunal astuda. Olles seda asja 5 aastat ajanud, on aga igal aastal trend olnud, et septembris otsivad kogenumad triatleedid treenerit, et alustada oktoobrist/novembrist uue hooaja ettevalmistust. 

Igal aastal mõtlen ka sellele numbrile, kui mitu sportlast suudan mõistliku tasu ja kvaliteedi suhtega treenida. Ütleme nii, et see number ei ole ortogonaalne ja põhineb kogemustel ning lõpuks ka võistlustulemustel. Näiteks on tihtipeale hooaja jooksul 4-5 sportlast, kes elulistel (lapsesaamine, töökohavahetus, välislähetuste koormus, haigused jne) põhjustel ei suuda tervet ettevalmistusperioodi läbida. Seega on treeneritöö ettearvamatu ja sageli on lisatöö mul teises valdkonnas. Nüüd sel aastal võtsin asjad pisut julgemalt ette ja võtsin ka treenerikoormusega suure riski. Tagasiside sportlastelt on alles tulemas, aga kindlasti saan protsessi arendada selles suunas, et kõik saaksid rohkem tähelepanu. Treeneri ja sportlasena usun, et alati saab paremini. Sellegipoolest olen selle aastaga kõige rohkem rahul, sest õnnestumisi oli rohkem kui julgesin esialgu loota. Usun, et tulemused räägivad suures pildis heast tööst!

Treener