1966. aasta teaduskatses osales viis 20-aastast tervislikus seisundis meest, kel paluti 3 nädalat voodis lesida. Kaheosalise eksperimendi teine pool kätkes endas 8-nädalast intensiivset treeningprogrammi. Mida võiks arvata tulemustest?

Võib-olla kõige imestamapaneva asjaoluna tuleb kohe mainida, et katsealuseid mõõdeti füsioloogiliste näitajate põhjal ka peale esmaeksperimenti toimumist – seda vastavalt 30 ja 40 aastat hiljem. Seega on meil tõendid samadest meestest 60-aastaselt. Pärast kõigest kolme nädala möödumist voodis kogesid mehed südame- ja veresoonkonna seisundit, mis oli võrdne neli kümnendit kestnud vananemisega.

Kujutage ette korraks! Laastavad muutused hõlmasid kiiremat puhkeolekut pulsis, kõrgemat süstoolset vererõhku, südame maksimaalse löögivõime langust, lihasjõu langust ja keharasvaprotsendi suurenemist. See-eest 8-nädalane vastupidavustreening pöördefektina lükkas katsealused uuesti „tervislikku rööpasse“ ja isegi mõnevõrra paremasse seisundisse kui alustades.

Huvitav on see klassikaline teadusprojekt veel seepärast, et kui 30 aastat peale „voodipuhkuse“ eksperimenti võeti mehed uuesti „luubi alla“, oli meeste bioloogiline vananemine tinginud rasvaprotsendi kahekordistumise (võrdlus enne-vooditesti andmetega) ja kogu kehakaal oli tõusnud 25% (77kg 1966 a. vs 100kg 1996 a. [keskmiselt]).

Mehed kaasati 6-kuulisse treeningprogrammi, kus tõsteti järk-järguliselt koormust, püüdes jõuda originaaleksperimendi treeningmahtudeni (sageduses, kestuses, intensiivsuses). Vigastuste vältimiseks ei kohustatud katsealuseid kõrge intensiivsusega intervalltreeningut (mida kasutati osalt 1966. a.) kaasa tegema. Tulemused on taaskord jahmatavad. Püsiv vastupidavustreening kandis vilja. Kuigi kaalus kaotasid mehed suhteliselt tagasihoidlikud 4,5 kilogrammi, siis tähelepanuväärne on fakt, et südame puhkeoleku löögisagedus, vererõhk ja südame maksimaalne löögivõime olid tagasi 20-nda eluaasta tasemel.

VO2Max (FFM-iga ehk rasvavaba massiga) tõusis 1996. a. algväärtuselt 43,7 mL/kg lausa 51,2 mL/kg peale. Võrdluseks oli sama näitaja 1966. aastal e n n e vooditesti 49.7, kuid pärast 8- nädalast treeningut 59,7 mL/kg – ilmselt võinuks olla kõrgem, kui 3-nädalast voodirežiimi poleks vahel olnud. 60-aastaselt (2006.a.) olid katsealuste VO2Max näitajad bioloogilise vananemisega langenud 27% – võrdluses parameetriga enne 1966. aasta vooditesti. Märkimisväärselt põhjustas 3 nädalat voodisolemist VO2Max 26% kukkumise, mis seega on sisuliselt võrdväärne 40 aastat kestva vananemisega.

Dallase uuring on dramaatiline demonstratsioon voodirežiimi kahjulikest tagajärgedest. See on aidanud muuta meditsiinipraktikat, julgustades varasemat naasmist kehalise aktiivsuse juurde pärast haigust või operatsiooni. Miks on maksimaalne hapnikutarbimisvõime (VO2Max) nii võimas funktsionaalne näitaja? Põhimõtteliselt illustreerib see meie võimet aeroobselt energiat toota. Aga lisaks räägib see meile südame- ja vereelundkonna kapatsiteedist, kopsude ventilatsioonist ja toidust saadava energia konverteerimis mehhanismidest.

Kaudsemalt saame vihje, millist tüüpi lihaskiud meil domineerivad ja ka näiteks spordialaspetsiifiliselt saame ennustada vastupidavuslikku võimet. Enamikel inimestel, kes ei osale tippspordis, on võimalik oma VO2Max väärtusi silmnähtavalt tõsta. See loob eeldused ka sportliku tulemuse parandamiseks vastupidavusaladel (tehnilise ja taktikalise vilumuse kõrval). Tehnikast tuleb energiasääst efektiivsuse arvelt, mis kajastub ökonoomsuses. Taktikaliselt tuleb kõne alla näiteks toitumine, mille abil oma sooritusvõimet on võimalik tõhustada)

Miks näiteks maksimaalne südamelöögisagedus ei ole parim indikaator (kuigi kasulik ja praktiline) tippvõimekuse arendamisel? Selleks tuleb mõista tarnimise ja tarbimise mõisteid. Sest näiteks inglisekeelsest valemist VO2 = SV x HR x a-vO2 diff VO2 – hapnikutarbimine Q – südame minutimaht = SV- südamelöögimaht x HR- südamelöögisagedus a-vO2 erinevus- on arteriaalse ja venoosse vere hapnikusisalduse erinevus – O2 kasutuselevõtu indikaator.

Kui nüüd selle konteksti paneme, siis HR muutub intensiivse tööga ehk südamelöögisagedus kasvab. Kuid hapnikutarne seisukohalt on tähtis ka löögimaht. Ehk nende koosmõjul kasvab ringluses oleva vere hulk. Kujuta ette 5 liitrist ämbrit – normaalse talituse puhul ringleb kehast iga minutiga umbes selline kogus verd läbi (~5000mL). Tippvastupidavussportlastel küündib see 6 ämbrini minutis (>30000mL). Kusjuures huvitav asjaolu, et kõrgem südamelöögisagedus ei pruugi tähendada otseselt suuremat minutimahtu, sest suurema sagedusega ei pruugi pumbas olla piisavalt verd. Siin tulebki mängu löögimahu näit. Pikalt arvati, et löögimaht saavutab platoo ning kõrgema intensiivsusega teeb süda nii-öelda pooltühja tööd.

Praegused tõendid aga näitavad, et löögimaht kasvab suhteliselt sagedasti VO2Max-ini – mis iseenesest on päris kõrge intensiivsus. Normaalne inimene suudab VO2Max intensiivsust hoida enamasti kuni 6 minutit. Sportlased suudavad VO2Max kiirusel joosta ligemale 3000 meetrit. Peale seda, kui proovime samal intensiivsusel pingutada, akumuleerub piimhappe ja väsimusest kurnatuna peame hoogu maha võtma. Seega, mida me tahame paremate maratonitulemuste saavutamiseks tõsta? VO2Max kindlasti!

Niisiis, siit tulebki raskuspunkt – kuidas kõige optimaalsemalt VO2Max väärtust tõsta? Madala või keskmise pulsiga kestust treenida? Intervalltreeningud? Pulsitsoonide järgi vaadata? Ja siis veel mida süüa, juua ja kui palju magada? Need on põnevad küsimused, mis puudutavad nii tippsportlast kui ka vähemtreenitud indiviidi.