Kui V̇O₂max koosneb lülidest, mis kogu süsteemi „raskust“ kannavad, siis oluline on tähele panna, et näiteks südame löögimaht on üks olulisemaid piiranguid aeroobse võimekuse tipus püsimiseks. Oletame, et oled lähenemas võistlusperioodile ning loodad parandada mitmel jooksudistantsil isiklikku rekordit. Tahad joosta kiiremini kui eales varem. Samuti oled kasvatanud oma treeningmahte ja jooksnud ettevalmistusperioodil rohkem kui kunagi varem. Sinu süsteem peaks olema valmis eneseületuseks.

Saabub päev, mille nimel oled aasta aega pingutanud. Ometi ei lähe võistlus nii ladusalt kui oled vaimusilmas ette kujutanud. Sa tunned ennast rajal pingutamas, aga järgmist käiku pole mitte kuskilt võtta. Lõpuks taarud üle finišijoone, aga sisse jääb midagi kripeldama. Tulemus ei vastanud ootustele!

Selline hüpoteetiline olukord on sagedane sportlastel, kes ei ole enam päris algajad, kuigi nad ei osale ka kõige kõvemas konkurentsis. Probleemile on sageli üllatavalt lihtne seletus. Nad on teinud küll palju mahtu, aga „hiilinud kõrvale“ intensiivsusest. Kui vaadata faktoreid, mis V̇O₂max-i moodustavad, siis on kohe selge, et südame löögimaht määrab tugevalt selle, kui palju hapnikurikast verd kohale transporditakse. Varasemas postituses olen maininud, et tippudel küündib see maht 40 liitrini minutis, kuivõrd rahvasportlastel võib see olla 20-25 liitri vahel. Sellest ilmneb tulemuste suur erinevus ajalises raamistikus.

Kui juhtub, et võistluste eel oled suutnud teha vähe (ja mitte piisava intensiivsusega) intervalle või lähed olulisemale võistlusele eelnevate kontrollvõistlusteta, on tõenäosus suur, et peamine limitatsioon seisneb südame löögimahus. Loomulikult on ka teised lülid määravad, kuid eeldusel, et sinu kapillarisatsioon ja mitokondrite arvukus on mahutreeningute tulemusel väga hea, siis jääb esmaseks piiranguks tähtsaim „pump” ehk süda. Südame löögimaht suureneb kuni 100% V̇O₂max-ini välja. Seega ei piisa kõigest 70% peal „tiksumisest“. Selleks, et löögimahtu treenida on vaja selles „töörežiimis“ ka reaalselt viibida.

Kuidas üldse teada enda maksimaalset hapnikutarbimist (V̇O₂max)? Sisuliselt vastab see 90-95% maksimaalsest südamelöögisagedusest. Seega on võimalik variant A –> katsetada oma SLSmax-i täispingutusega (lihtsaim näiteks 1min jooks tõusul) või arvutada teoreetiline maksimaalne (208 – 0.7 x vanus). See intensiivsus on tõepoolest kõrge, aga see vastab keha maksimaalsele hapnikuomastamise võimele, mis teadupärast vastupidavusaladel tulemusele suurimat mõju avaldab. Kuigi iga treening ei pea sugugi olema selles tsoonis, saab siiski tõdeda, et selles intensiivsuses on võimalik saavutada suurim treeningefekt.