ÖKONOOMSUS
Ökonoomsus tähistab hapnikutarbimist füüsikalise töö suhtes. Mida ökonoomsem on liikumine, seda vähem O2 on kehal tarvis. Ökonoomsust väljendatakse hapnikutarbimisena milliliitrites kehakilogrammi kohta minutis standardse kiiruse juures või hapnikukuluna meetri kohta (ml·kg–1·m-1).
Ökonoomsus on seotud mitmete füsioloogiliste ja biomehhaaniliste protsessidega. Näiteks suurem kapatsiteet oksüdeerumisel võib tulla mitokondrite ja vastavate ensüümide arvukuse tõusust. Lisaks leiavad aset adaptatsioonid lihases (nt elastsusenergia rakendamine jäigematest lihas- ja kõõlusstuktuuridest – nn vedruefekt).
Tehnika arendamine muudab liigutuse efektiivust ja vastasjõududele on võimalik suuremat vastupanu osutada (gravitatsioon, hõõrde- ja takistusjõud, jne).
Ökonoomusele sarnane kontseptsioon on efektiivsus. Lihase efektiivsus tähistab suhet füüsikalise töö ja energiakulu vahel. Seda saab kalkuleerida järgneva valemi kaudu:
mehhaaniline efektiivsus = väline töö ÷ energiatarbimine × 100
Seda arvutatakse samuti hapnikutarbimise kaudu, kuid näitab kui palju keemilisest energiast rakendub välise töö sooritamiseks. Välise töö all peetakse füüsikas silmas tööd, mida tehakse välise mõõdetava jõu vastu, kuna see võimaldab saada kehavälise töö väärtuse (näiteks rattal on selleks vatt).
Koormustestidel mõõdetakse sagedamini ökonoomsust, kuivõrd efektiivsuse saamiseks tuleb mõned lisasammud läbi teha. Toitainete keemiline energiaväärtus tuleb hapniku vastavast ekvivalendist ning alles seejärel saab efektiivust arvutada.
Lihase efektiivsustegur on tegelikult suhteliselt madal: alla 30% energiast läheb kasulikku töösse (loe: lihaskokkutõmbesse), ülejäänud energia on soojuskadu. See tähendab praktilises mõttes, et tuleb treenida lihase jõuomadusi ning spordispetsiifilist liigutustehnikat. Siin jooksevadki vastupidavus ja jõud kokku. Kui lihas suudab vähema vaevaga „töö ära teha“, siis ta kulutab vähem energiat ja suudab suuremat intensiivust hoida.
Seeläbi on jõutreeningul oluline osa ökonoomsuse ja efektiivsuse täiustamisel. Suurem lihasjõud võimaldab anda rohkem aega veresoonkonnale hapniku kohaletoimetamiseks (pingul lihas takistab verevoolu). Seda aitab mõista ka jõu rakendamise kiirus (rate of force development) – mida kiiremini suudab lihas jõu genereerida, seda rohkem on taastuvas liigutusfaasis aega tegeleda toitainete ja hapniku transpordiga.