Ironman Tallinn täispikk ja Ironman Tallinn 70.3
aastal 2025
aastal 2025
Mõned sõnad nädalavahetusest, mis pakkus emotsioone mitmele tuhandele triatlonisõbrale.
Treenerina sain seekord kõigile õpilastele raja ääres kaasa elada ja mis veelgi parem – olin ka finišis kohal, et nende vahetud emotsioonid kohe kinni püüda.
Ironman täispikk
Ujumine 3.8km • Ratas 180km • Jooks 42.2km
Oliver Hansalu
See hooaeg ei ole lihtsalt tulnud, kuigi ambitsioonid on juba iga aastaga ülesse krutitud.
Eelmise aastal ette tehtud 9:13:56 Ironman Hamburgil tähendab, et väiksemat latti pole ka sel aastal mõtet ette sättida. Tööd sai tehtud! Vaeva sai nähtud! Selles mõttes on huvitav olnud näha seda arengut, et oleme jõudnud 2022. aasta esimesest triatlonihooajast 4:39:37 poolpikast 2025. aastani, kus 9 tunni esimene pool või isegi alla 9h on realistlikuks sihtmärgiks. Paraku juhtus see, et ca 4 nädalat enne tähtsamat starti hakkas jalg nii hullu valu tegema, et tuli esimest korda 4 aasta jooksul ka 0-km jooksunädal. Nädal enne starti ei teadnudki päriselt, mis seisus see jooks saab olema Ironman’i sees ja ega Oliveri ümber veenda ka ei õnnestunud (selles osas, et võib-olla on targem mitte startida 😣). Seega sain ainult „kivi kotti“ soovida ja öelda, et kui sa niikuinii juba tegema lähed, siis ega “tagasi hoida pole mõtet” – see ju psühholoogiliselt nõrgestav! 😀
Küll aga ootasin millegipärast sellist nägu, nagu Oliveril oli 2023. aasta Ironmanil kui tal krambid jalgades oli ja paslik oli hapukurki soovitada 🥒 (aeg toona 9:49:41). Samas ujumine oli käesoleval aastal korralik 00:58:28, ratas 04:48:09, seega miks mitte purjetada isikliku rekordi poole (vähemalt!). Nojah, ega ma päris veendunud tegelikult polnud mitu valuvaigistit tal sees on (järgmine päev selgus, et rohkem kui ühel käel saab lugeda). Aga päeva lõpuks oli jooksusamm ikkagi olemas ja naljaga pooleks võib öelda, et vigasena teha tulemuseks 🏁 9:18:26 on ikkagi omaette saavutus. Olen uhke! Nüüd juba oleme teinud 4 hooaega koos. Ei tea kunagi, kas viiendat tuleb, aga minu silmis oleme saavutanud ikkagi “kuldse keskea” – 40 juubel sel aastal – kohta päris head tulemused. Kuivõrd Ironman tulemused lähevad iga aastaga eest ära (3nda koha tulemus M40-44 oli 08:57:03), siis tundub, et tuleb veel pingutada.
Tarmo Alasoo
Tarmo esimene täispikk. Kui paljud harrastajad võtavad eesmärgiks kõigepealt 70.3 realiseerimise, siis Tarmo otsustas selle sammu vahele jätta. Õnneks toetas seda mõtet pikemalt maastikurattaga tegelemine. Triatloni kogemus oli siiski napp. Ujumises tuli nullist üles ehitada tehnika ja enesekindlus. Siinkohal kiitus ka ujumistreenerile, kes Tarmot kevadel iganädalaselt abistas. Minu rolliks oli iganädalaselt TRI-HIT trennide tegemine, kus veebruarist aprillini tegime ratas-jooks treeninguid Audenteses. Juba nende trennide pealt oli näha, et Ironman ratta ja jooksu sisu on olemas. Kui vaid ujumisega aega mahuks! 🤔
Viimasel nädalal-kahel suhtlesime tihedalt, et saada kõik väiksed vidinad, tuled ja viled läbi arutatud. Ega Ironman pole kunagi ainult see, mis võistluspäeval aset leiab. Kõik pisiasjad – varustus, tempo, toitumine – tuleb läbi mõelda. Kas geele on piisavalt, kas rattal on õiged rehvirõhud, kas vahetusalad on peas läbi mängitud.
Juba ujumise vaheaega vaadates muigasin rahulolevalt.
01:25:56 ja 02:15 min/100m tempo oli märksa parem kui oleks võinud arvata trennide põhjal. See tulemus jäi väga kaugele 2h 15min ujumise ajalimiidist ning arvestades, et just ujumine oli Tarmo jaoks ettevalmistuse suurim murekoht, ei olnud see enam pelgalt “läbi kulgemine”, vaid kindel ja välja teenitud sooritus.
Ratas läks plaanipäraselt, kuigi seal oli tema rattatausta tõttu oht lihtsalt liiga tugevalt vajutada. Tagakuklas on alati mõte, et Ironman jooks saab olema raske kui kuskil oled oma võimeid üle hinnanud. Samas oli Tarmo nägu “rõõmus ja rõõsa” – naeratus alati suul ja seega oli selline tunne, et kõik lähebki hästi. Nii on Ironmani lahe teha, kui tunned, et kõik on võimalik!
Kokku tuligi Ironman tulemuseks 11:32:37. Esimene täispikk – see emotsioon on võimas!
Treenerina lootsin 12h alla, nii et see oli hea, et suutsid ootuseid ületada. Eriti ujumisega. Sa oled tugevam, kui arvad! 🔥💪
Urmas Kirsman
Kolm aastat oleme koos teinud 70.3 distantse. Aeg minna poole pikemaks!
Kui keegi oleks küsinud enne starti minult, mis ajaga Urmas teeb täispika, siis oleksin vastanud 11h 05 (U 1:20h; T1 8min; R 5:45h; T2 7min; J 3:45h). Viimase kolme aasta poolikud olid 5:33:40 → 5:34:13 → 5:39:13. Teadupärast 70.3 + 70.3 ei võrdu päris sama täispika aeg. Kuid siiski tundus juba kevadel, et treeningutes on toimunud mingisugune läbimurre, kui ta suutis jooksu lõikudel teha 3:20-3:30 min/km lõike. Sportlase “lihased” hakkasid välja paistma, seda on treenerina vahva jälgida kui hakkavad jalgades “reljeefid” tekkima. Ironmanil tuleb selline vormis olek kasuks. Aga kõige suurem muutus peab toimuma peas – enam ei tohiks tunduda 3 või 4 või isegi 5 tunnine rattasõit liiga pikk või ebamugav. Ma usun, et Urmas saavutas peaaegu selle “ženn-oleku”, kus ükski eesmärk ei ole liiga kaugel või kõrgel, kui vaid sellega vaeva näha.
Võistluspäeval ujumises 3.8km ajaga 1:33:03. Peab ausalt mainima, et kerge pettumus oli seda aega vaadates. Oli mul ju meeles eelmise aasta tempo poolikult (1:45 min/100m) ja tema enda kommentaar, kus ta justkui “lendas läbi vee”. Ootasin, et heal juhul tuleb alla 2:00 min/100m juurde tempo, mis annaks ajaks alla 1:17:15 või siis kehvamal juhul 2:15/100m ehk 1:26:55. Aga tempo tuli siis 2:26 min/100m. Sain vaid loota, et Urmase tervis on korras ja rattal ning jooksus saab ikkagi treenitud võimed realiseeritud.
Rattaga oli tempo suures pildis ootuspärane, kuigi mõtetes mõlkus 5h 45min ratas, mis oleks andnud keskmiseks kiiruseks 31.35 km/h. Kokku tuli 6:03:28 ja kiiruseks 29.60 km/h.
Jooks tuli väga hästi välja. Isegi natuke ettevaatlikuks tegi kui Urmas tegi esimesed vaheajad 04:48/km → 04:50/km → 04:41/km ehk 10km peal selline tempo. Ütlesin kuskil punktis, et pisut tempot alla tõmbaks 10sek kilomeetri peale. Ei tea, kas ta seda ka jõudis kuulata. 😀 Igatahes maraton sai tehtud ajaga 3:42:33. Ja kõige parem osa oli see, et erilist kustumise märki ei paistnud.
Kokku esimene täispikk sümpaatse ajaga 11:39:07. Kuigi ma usun, et täispikal enda võimete täielik lahtilukustamine ei olegi nii lihtne 🔓, siis 95% ulatuses jään kogu võistlustulemusega rahule. Treener peab ikka rääkima sellest, mis on võimalik! Usun, et võimalik oli 11 tunni algusesse, aga parem “varblane peos, kui tuvi katusel!” Nüüd on kogemus olemas ja võimalik kõike märksa julgemalt teha.
Ironman 70.3
Ujumine 1.9km • Ratas 90km • Jooks 21.1km
Oliver Pällo
Esimene triatlonihooaeg, esimene 70.3. Paljugi on sel hooajal juba saavutatud, Valgas, Otepääl, Maardus. Ja kõigest 18 aastat vanust!
Kui nüüd päris aus olla, siis sellist arengut ja tulemusi ma esimeselt aastalt ei oodanud, kui eelmise aasta novembrist alates koostööd tegema hakkasime.
Elu esimene triatlon sprindis Paides kohe 01:05:17 ja vanusegrupi esimene.
Valgas kohe otsa 2:16:22 olümpia ja sellele otsa Otepääl 02:20:38.
Maardus (02:10:23) oli esimene triatlon TT rattaga. Kõik vanusegrupi võidukohad ka.
Eks meil on Eestis kiireid noori ees, kes sprindidistantsidel märksa tugevamad, kuid esimese hooaja kohta on see ikkagi muljetavaldav minek.
Aga siit edasi 70.3 juurde. See oli see unistus, millega üldse ettevalmistusele peale läksime.
Treenerina oli prognoos järgmine.
Ironman 70.3 Tallinn 2025:
—————
± 34:50 ==> ± 1:50/100 m
––––––– T1 | 0:02:30 –––––––
± 2:32:06 ==> ± 35.5 km/h
––––––– T2 | 0:02:00 –––––––
± 1:30:00 ==> 4:16/km
–––––––
4:41:26 ± 5min
Ujumine oli reaalselt 34.49 (1:50/100m). Esimene vahetusala 3:18. Rattadistantsil oli vihmasadu segav faktor ja see omakorda tegi kogu keha küllaltki külmaks. Samas plaanitust suutis ta pisut kiiremini läbida 90km distantsi, 2:29:32 ajaks ja 36.69 km/h keskmine kiirus.
Võib-olla oleks suutnud veelgi ühtlasemalt sõita kui võimsusandur poleks jukerdanud. Aga suures pildis pean ratast vägagi õnnestunuks.
Jooksus nägin küllaltki “haput” nägu vastu tulemas, see grimass ei olnud just kõige parem märk. Alles pärast sain teada, et vahetusalas läks seetõttu nii kaua, et käed olid täiesti
külmunud, nii et oli raskusi jalatsite vahetamisega. Seetõttu tuli T2 prognoositust oluliselt aeglasem (6:12).
Küll aga oli esimese 4 km jooksu vaheaeg 3:59/km, mis ideeliselt on ikkagi väga kiire algus, kuivõrd temposoovitus oli 4:16/km. Kuigi nii pikk distants oli harjumatu ja energiavarud hakkavad 4 tunnise võistlusega ikkagi tunda andma, siis suures pildis oli ka jooks väga arvestatava minekuga. Kokku poolmaraton 1:34:23.
Ironman 70.3 tulemus 4:48:12.
Aegade unistustega võib nii kiirestis ära unustada, kust me alustasime. Nullist. Selles mõttes, et polnud triatlonikogemustki hooaja algusest all. Seega oli minu temposoovituste all väike lisaklausel: * Tegelikult on kõik alla 5h esimese korra kohta väga korralik, kuid ülal toodud prognoos peaks toimima olümpiadistantside põhjal.
Olen väga rahul Oliveri selle hooaja sooritustega. Kui sellise hooga edasi minna, siis jääb Eestis võistlemisest väheks. Tuleb suuremaid sihte seada!
Maris Lillep
Maris on väga sihikindel inimene. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta on nüüdseks kolmel järjestikusel aastal teinud Tallinnas 70.3 distantsi. Igal aastal ei ole ideaalsed tingimused. 2023. aasta poolik oli ajaga 5:16:55, 2024. aastal 5:16:49. Paberil polnud arengut. Samas kui teada, et millistest raskustest Maris suutis välja tulla (sh puukborrelioos), siis ei tundunudki see eelmine hooaeg nii täbar. Käesoleval aastal lihtsalt pidid mõned tähed joonduma ja paremini minema. Nii ka läks! Esimene suurem märk sellest, et sel aastal võiks oodata ka poolpikal hästi, tuli Valga triatlonilt, kus tuli vanusegrupi II koht. Võistlusaeg ei olnud minu silmis midagi erilist, kuid oluline on emotsioon. See on see koht, kus tundub alati raske olevat – mäletan hästi seda 2023. aasta Marise kustunud nägu pärast võistlust kui see Valga “kuumus lihtsalt tappis”. Seekord oli nii tuuline, et isegi suurtel meestel oli raske ratta seljas püsida! Aga koht oli hea. Valga järel paar nädalat hiljem tuli poodium ka Otepääl, seekord I koht N35-39. Ja mis veelgi ägedam, Eesti Meistritiitel vanuseklassis tuli ka maastikurattasõidus. Seda mitte lihtsalt ja garanteeritult, vaid läbi eelnevate sõitude kahtluste ja treeningprotsessi väsimuse ja varasemate võistluste viletsamate kohtadega.
Trenn pidi viima suuremate triatlonieesmärkideni. Iga nädalalõpu võistlusega ei saanud hoogu maha võtta. Kuid MTB eestikateks puhkasime paremini välja. Ja oh, sellist emotsiooni on vaja! Kui oled endale võimeline tõestama, et suudad olla selle päeva parim! See annab palju juurde.
Selline hooaja esimene pool lihtsalt pidi kulmineeruma millegi erilisega poolpikal distantsil 70.3. Üks tugev märk sellest, et Maris on väga hästi suutnud fokusseerida, tuli ka sellest, et eelmisel aastal otsustas ta et 70.3 tempot ja aegasid ette ei taha. Ta tahtis ilma numbriteta (pingevabalt) võistelda. Seekord mõtlesin sama, et ei hakka igaks juhuks treenerina mingeid pingeid peale panema. Siiski mõned päevad enne starti küsis Maris ise ratta võimsuse numbreid. OK, see on väga hea märk, jõudsin mõelda. Ette kirjutasin sellised mõtted.
Ironman 70.3 Tallinn 2025
—————
U 38:00 ==> 01:59/100m
––––––– T1 | 0:04:00 –––––––
R 2:35:00 ==> 34.89 km/h
- SLS 145–152 l/min
- Vatt 185-190w (ühtlane sõit 185-190 W ja tempovariant 190-200W, kuid lühemalt kuni 5min)
––––––– T2 | 0:03:00 –––––––
J 1:45:00 ==> 04:59 min/km
–––––––
TRI 5 hrs 5 mins 0 secs
Plaan on üks ja reaalsus alati natuke erinev. Kuid kui eelmiste aastate ajad ja treening kokku võtta, siis need numbrid tundusid kõik tehtavad. Ujumine tuli 43:41. Palju kehvem kui olin esialgu lootnud. Huh, kas ikka kõik klapib sel päeval, tekkis kohe küsimärk. Eelmisel aastal oli aeg samal distantsil 38:32.
Rattal oli samas hoog sümpaatne, aeg 02:33:37 ja keskmine kiirus 35.71 km/h. Hiljem selgus, et sinna sisse mahtus veel 2 min penalty box. Jooksus hakkas täielikult selguma, et vanusegrupi poodiumikoht on käeulatuses. Kokkuvõtvalt üle ootuste tugev jooks 01:38:40.
Kokkuvõtvalt 70.3 distantsi isiklik rekord 5:04:06. Ja trummipõrin 🥁 vanusegrupi üldarvestuses naiste III koht ja ettepoole jäid vaid 2 soomlast, seega ka Eesti meister N35-39. Palju õnne! 🎉 Hea uudis on see, et juba varsti ootavad ees ka Marbellas Ironman 70.3 maailmameistrivõistlused. Jalgu seinale ei saa veel visata, kuid hooajaga saab juba päris rahule jääda.
Nii sai suurema punkti minu 8 hooaeg triatloni treenerina. Mõned põnevad asjad on sel aastal veel olnud peale Eesti võistluste. Näiteks Moonika Küttimi esimene Ironman Rootsis Kalmaris ajaga 12:28:36, mille kokkuvõtte leiab siin. Sille Meikop tegi Ironman 70.3 Jönköpingus tulemusele 5:40:38 ja Kristo Prangel üllatas XTRERRA Euroopa Meistrivõistlustel 25-29 Open AG esikohaga ja nüüd minek septembris XTERRA maailmameistrivõistustele. Nii palju ägedaid kohtasid, tulemusi ja emotsioone!
Paljudele Eesti harrastajatele tähistab aga Ironman Tallinn – olgu täispikk või 70.3 – hooaja suurt sihtpunkti, mille järel tõmmatakse mõtteline joon ning hakatakse vaatama järgmiste eesmärkide poole. Nii ka minul, restart ja töö jätkub suurte saavutuste otsingul.
Ironman Tallinn täispikk ja 70.3
aastal 2025
aastal 2025
Mõned sõnad nädalavahetusest, mis pakkus emotsioone mitmele tuhandele triatlonisõbrale.
Treenerina sain seekord kõigile õpilastele raja ääres kaasa elada ja mis veelgi parem – olin ka finišis kohal, et nende vahetud emotsioonid kohe kinni püüda.
Ironman täispikk
Ujumine 3.8km • Ratas 180km • Jooks 42.2km
Oliver Hansalu
See hooaeg ei ole lihtsalt tulnud, kuigi ambitsioonid on juba iga aastaga ülesse krutitud.
Eelmise aastal ette tehtud 9:13:56 Ironman Hamburgil tähendab, et väiksemat latti pole ka sel aastal mõtet ette sättida. Tööd sai tehtud! Vaeva sai nähtud! Selles mõttes on huvitav olnud näha seda arengut, et oleme jõudnud 2022. aasta esimesest triatlonihooajast 4:39:37 poolpikast 2025. aastani, kus 9 tunni esimene pool või isegi alla 9h on realistlikuks sihtmärgiks. Paraku juhtus see, et ca 4 nädalat enne tähtsamat starti hakkas jalg nii hullu valu tegema, et tuli esimest korda 4 aasta jooksul ka 0-km jooksunädal. Nädal enne starti ei teadnudki päriselt, mis seisus see jooks saab olema Ironman’i sees ja ega Oliveri ümber veenda ka ei õnnestunud (selles osas, et võib-olla on targem mitte startida 😣). Seega sain ainult „kivi kotti“ soovida ja öelda, et kui sa niikuinii juba tegema lähed, siis ega “tagasi hoida pole mõtet” – see ju psühholoogiliselt nõrgestav! 😀
Küll aga ootasin millegipärast sellist nägu, nagu Oliveril oli 2023. aasta Ironmanil kui tal krambid jalgades oli ja paslik oli hapukurki soovitada 🥒 (aeg toona 9:49:41). Samas ujumine oli käesoleval aastal korralik 00:58:28, ratas 04:48:09, seega miks mitte purjetada isikliku rekordi poole (vähemalt!). Nojah, ega ma päris veendunud tegelikult polnud mitu valuvaigistit tal sees on (järgmine päev selgus, et rohkem kui ühel käel saab lugeda). Aga päeva lõpuks oli jooksusamm ikkagi olemas ja naljaga pooleks võib öelda, et vigasena teha tulemuseks 🏁 9:18:26 on ikkagi omaette saavutus. Olen uhke! Nüüd juba oleme teinud 4 hooaega koos. Ei tea kunagi, kas viiendat tuleb, aga minu silmis oleme saavutanud ikkagi “kuldse keskea” – 40 juubel sel aastal – kohta päris head tulemused. Kuivõrd Ironman tulemused lähevad iga aastaga eest ära (3nda koha tulemus M40-44 oli 08:57:03), siis tundub, et tuleb veel pingutada.
Tarmo Alasoo
Tarmo esimene täispikk. Kui paljud harrastajad võtavad eesmärgiks kõigepealt 70.3 realiseerimise, siis Tarmo otsustas selle sammu vahele jätta. Õnneks toetas seda mõtet pikemalt maastikurattaga tegelemine. Triatloni kogemus oli siiski napp. Ujumises tuli nullist üles ehitada tehnika ja enesekindlus. Siinkohal kiitus ka ujumistreenerile, kes Tarmot kevadel iganädalaselt abistas. Minu rolliks oli iganädalaselt TRI-HIT trennide tegemine, kus veebruarist aprillini tegime ratas-jooks treeninguid Audenteses. Juba nende trennide pealt oli näha, et Ironman ratta ja jooksu sisu on olemas. Kui vaid ujumisega aega mahuks! 🤔
Viimasel nädalal-kahel suhtlesime tihedalt, et saada kõik väiksed vidinad, tuled ja viled läbi arutatud. Ega Ironman pole kunagi ainult see, mis võistluspäeval aset leiab. Kõik pisiasjad – varustus, tempo, toitumine – tuleb läbi mõelda. Kas geele on piisavalt, kas rattal on õiged rehvirõhud, kas vahetusalad on peas läbi mängitud.
Juba ujumise vaheaega vaadates muigasin rahulolevalt.
01:25:56 ja 02:15 min/100m tempo oli märksa parem kui oleks võinud arvata trennide põhjal. See tulemus jäi väga kaugele 2h 15min ujumise ajalimiidist ning arvestades, et just ujumine oli Tarmo jaoks ettevalmistuse suurim murekoht, ei olnud see enam pelgalt “läbi kulgemine”, vaid kindel ja välja teenitud sooritus.
Ratas läks plaanipäraselt, kuigi seal oli tema rattatausta tõttu oht lihtsalt liiga tugevalt vajutada. Tagakuklas on alati mõte, et Ironman jooks saab olema raske kui kuskil oled oma võimeid üle hinnanud. Samas oli Tarmo nägu “rõõmus ja rõõsa” – naeratus alati suul ja seega oli selline tunne, et kõik lähebki hästi. Nii on Ironmani lahe teha, kui tunned, et kõik on võimalik!
Kokku tuligi Ironman tulemuseks 11:32:37. Esimene täispikk – see emotsioon on võimas!
Treenerina lootsin 12h alla, nii et see oli hea, et suutsid ootuseid ületada. Eriti ujumisega. Sa oled tugevam, kui arvad! 🔥💪
Urmas Kirsman
Kolm aastat oleme koos teinud 70.3 distantse. Aeg minna poole pikemaks!
Kui keegi oleks küsinud enne starti minult, mis ajaga Urmas teeb täispika, siis oleksin vastanud 11h 05 (U 1:20h; T1 8min; R 5:45h; T2 7min; J 3:45h). Viimase kolme aasta poolikud olid 5:33:40 → 5:34:13 → 5:39:13. Teadupärast 70.3 + 70.3 ei võrdu päris sama täispika aeg. Kuid siiski tundus juba kevadel, et treeningutes on toimunud mingisugune läbimurre, kui ta suutis jooksu lõikudel teha 3:20-3:30 min/km lõike. Sportlase “lihased” hakkasid välja paistma, seda on treenerina vahva jälgida kui hakkavad jalgades “reljeefid” tekkima. Ironmanil tuleb selline vormis olek kasuks. Aga kõige suurem muutus peab toimuma peas – enam ei tohiks tunduda 3 või 4 või isegi 5 tunnine rattasõit liiga pikk või ebamugav. Ma usun, et Urmas saavutas peaaegu selle “ženn-oleku”, kus ükski eesmärk ei ole liiga kaugel või kõrgel, kui vaid sellega vaeva näha.
Võistluspäeval ujumises 3.8km ajaga 1:33:03. Peab ausalt mainima, et kerge pettumus oli seda aega vaadates. Oli mul ju meeles eelmise aasta tempo poolikult (1:45 min/100m) ja tema enda kommentaar, kus ta justkui “lendas läbi vee”. Ootasin, et heal juhul tuleb alla 2:00 min/100m juurde tempo, mis annaks ajaks alla 1:17:15 või siis kehvamal juhul 2:15/100m ehk 1:26:55. Aga tempo tuli siis 2:26 min/100m. Sain vaid loota, et Urmase tervis on korras ja rattal ning jooksus saab ikkagi treenitud võimed realiseeritud.
Rattaga oli tempo suures pildis ootuspärane, kuigi mõtetes mõlkus 5h 45min ratas, mis oleks andnud keskmiseks kiiruseks 31.35 km/h. Kokku tuli 6:03:28 ja kiiruseks 29.60 km/h.
Jooks tuli väga hästi välja. Isegi natuke ettevaatlikuks tegi kui Urmas tegi esimesed vaheajad 04:48/km → 04:50/km → 04:41/km ehk 10km peal selline tempo. Ütlesin kuskil punktis, et pisut tempot alla tõmbaks 10sek kilomeetri peale. Ei tea, kas ta seda ka jõudis kuulata. 😀 Igatahes maraton sai tehtud ajaga 3:42:33. Ja kõige parem osa oli see, et erilist kustumise märki ei paistnud.
Kokku esimene täispikk sümpaatse ajaga 11:39:07. Kuigi ma usun, et täispikal enda võimete täielik lahtilukustamine ei olegi nii lihtne 🔓, siis 95% ulatuses jään kogu võistlustulemusega rahule. Treener peab ikka rääkima sellest, mis on võimalik! Usun, et võimalik oli 11 tunni algusesse, aga parem “varblane peos, kui tuvi katusel!” Nüüd on kogemus olemas ja võimalik kõike märksa julgemalt teha.
Ironman 70.3
Ujumine 1.9km • Ratas 90km • Jooks 21.1km
Oliver Pällo
Esimene triatlonihooaeg, esimene 70.3. Paljugi on sel hooajal juba saavutatud, Valgas, Otepääl, Maardus. Ja kõigest 18 aastat vanust!
Kui nüüd päris aus olla, siis sellist arengut ja tulemusi ma esimeselt aastalt ei oodanud, kui eelmise aasta novembrist alates koostööd tegema hakkasime.
Elu esimene triatlon sprindis Paides kohe 01:05:17 ja vanusegrupi esimene.
Valgas kohe otsa 2:16:22 olümpia ja sellele otsa Otepääl 02:20:38.
Maardus (02:10:23) oli esimene triatlon TT rattaga. Kõik vanusegrupi võidukohad ka.
Eks meil on Eestis kiireid noori ees, kes sprindidistantsidel märksa tugevamad, kuid esimese hooaja kohta on see ikkagi muljetavaldav minek.
Aga siit edasi 70.3 juurde. See oli see unistus, millega üldse ettevalmistusele peale läksime.
Treenerina oli prognoos järgmine.
Ironman 70.3 Tallinn 2025:
—————
± 34:50 ==> ± 1:50/100 m
––––––– T1 | 0:02:30 –––––––
± 2:32:06 ==> ± 35.5 km/h
––––––– T2 | 0:02:00 –––––––
± 1:30:00 ==> 4:16/km
–––––––
4:41:26 ± 5min
Ujumine oli reaalselt 34.49 (1:50/100m). Esimene vahetusala 3:18. Rattadistantsil oli vihmasadu segav faktor ja see omakorda tegi kogu keha küllaltki külmaks. Samas plaanitust suutis ta pisut kiiremini läbida 90km distantsi, 2:29:32 ajaks ja 36.69 km/h keskmine kiirus.
Võib-olla oleks suutnud veelgi ühtlasemalt sõita kui võimsusandur poleks jukerdanud. Aga suures pildis pean ratast vägagi õnnestunuks.
Jooksus nägin küllaltki “haput” nägu vastu tulemas, see grimass ei olnud just kõige parem märk. Alles pärast sain teada, et vahetusalas läks seetõttu nii kaua, et käed olid täiesti
külmunud, nii et oli raskusi jalatsite vahetamisega. Seetõttu tuli T2 prognoositust oluliselt aeglasem (6:12).
Küll aga oli esimese 4 km jooksu vaheaeg 3:59/km, mis ideeliselt on ikkagi väga kiire algus, kuivõrd temposoovitus oli 4:16/km. Kuigi nii pikk distants oli harjumatu ja energiavarud hakkavad 4 tunnise võistlusega ikkagi tunda andma, siis suures pildis oli ka jooks väga arvestatava minekuga. Kokku poolmaraton 1:34:23.
Ironman 70.3 tulemus 4:48:12.
Aegade unistustega võib nii kiirestis ära unustada, kust me alustasime. Nullist. Selles mõttes, et polnud triatlonikogemustki hooaja algusest all. Seega oli minu temposoovituste all väike lisaklausel: * Tegelikult on kõik alla 5h esimese korra kohta väga korralik, kuid ülal toodud prognoos peaks toimima olümpiadistantside põhjal.
Olen väga rahul Oliveri selle hooaja sooritustega. Kui sellise hooga edasi minna, siis jääb Eestis võistlemisest väheks. Tuleb suuremaid sihte seada!
Maris Lillep
Maris on väga sihikindel inimene. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta on nüüdseks kolmel järjestikusel aastal teinud Tallinnas 70.3 distantsi. Igal aastal ei ole ideaalsed tingimused. 2023. aasta poolik oli ajaga 5:16:55, 2024. aastal 5:16:49. Paberil polnud arengut. Samas kui teada, et millistest raskustest Maris suutis välja tulla (sh puukborrelioos), siis ei tundunudki see eelmine hooaeg nii täbar. Käesoleval aastal lihtsalt pidid mõned tähed joonduma ja paremini minema. Nii ka läks! Esimene suurem märk sellest, et sel aastal võiks oodata ka poolpikal hästi, tuli Valga triatlonilt, kus tuli vanusegrupi II koht. Võistlusaeg ei olnud minu silmis midagi erilist, kuid oluline on emotsioon. See on see koht, kus tundub alati raske olevat – mäletan hästi seda 2023. aasta Marise kustunud nägu pärast võistlust kui see Valga “kuumus lihtsalt tappis”. Seekord oli nii tuuline, et isegi suurtel meestel oli raske ratta seljas püsida! Aga koht oli hea. Valga järel paar nädalat hiljem tuli poodium ka Otepääl, seekord I koht N35-39. Ja mis veelgi ägedam, Eesti Meistritiitel vanuseklassis tuli ka maastikurattasõidus. Seda mitte lihtsalt ja garanteeritult, vaid läbi eelnevate sõitude kahtluste ja treeningprotsessi väsimuse ja varasemate võistluste viletsamate kohtadega.
Trenn pidi viima suuremate triatlonieesmärkideni. Iga nädalalõpu võistlusega ei saanud hoogu maha võtta. Kuid MTB eestikateks puhkasime paremini välja. Ja oh, sellist emotsiooni on vaja! Kui oled endale võimeline tõestama, et suudad olla selle päeva parim! See annab palju juurde.
Selline hooaja esimene pool lihtsalt pidi kulmineeruma millegi erilisega poolpikal distantsil 70.3. Üks tugev märk sellest, et Maris on väga hästi suutnud fokusseerida, tuli ka sellest, et eelmisel aastal otsustas ta et 70.3 tempot ja aegasid ette ei taha. Ta tahtis ilma numbriteta (pingevabalt) võistelda. Seekord mõtlesin sama, et ei hakka igaks juhuks treenerina mingeid pingeid peale panema. Siiski mõned päevad enne starti küsis Maris ise ratta võimsuse numbreid. OK, see on väga hea märk, jõudsin mõelda. Ette kirjutasin sellised mõtted.
Ironman 70.3 Tallinn 2025
—————
U 38:00 ==> 01:59/100m
––––––– T1 | 0:04:00 –––––––
R 2:35:00 ==> 34.89 km/h
- SLS 145–152 l/min
- Vatt 185-190w (ühtlane sõit 185-190 W ja tempovariant 190-200W, kuid lühemalt kuni 5min)
––––––– T2 | 0:03:00 –––––––
J 1:45:00 ==> 04:59 min/km
–––––––
TRI 5 hrs 5 mins 0 secs
Plaan on üks ja reaalsus alati natuke erinev. Kuid kui eelmiste aastate ajad ja treening kokku võtta, siis need numbrid tundusid kõik tehtavad. Ujumine tuli 43:41. Palju kehvem kui olin esialgu lootnud. Huh, kas ikka kõik klapib sel päeval, tekkis kohe küsimärk. Eelmisel aastal oli aeg samal distantsil 38:32.
Rattal oli samas hoog sümpaatne, aeg 02:33:37 ja keskmine kiirus 35.71 km/h. Hiljem selgus, et sinna sisse mahtus veel 2 min penalty box. Jooksus hakkas täielikult selguma, et vanusegrupi poodiumikoht on käeulatuses. Kokkuvõtvalt üle ootuste tugev jooks 01:38:40.
Kokkuvõtvalt 70.3 distantsi isiklik rekord 5:04:06. Ja trummipõrin 🥁 vanusegrupi üldarvestuses naiste III koht ja ettepoole jäid vaid 2 soomlast, seega ka Eesti meister N35-39. Palju õnne! 🎉 Hea uudis on see, et juba varsti ootavad ees ka Marbellas Ironman 70.3 maailmameistrivõistlused. Jalgu seinale ei saa veel visata, kuid hooajaga saab juba päris rahule jääda.
Nii sai suurema punkti minu 8 hooaeg triatloni treenerina. Mõned põnevad asjad on sel aastal veel olnud peale Eesti võistluste. Näiteks Moonika Küttimi esimene Ironman Rootsis Kalmaris ajaga 12:28:36, mille kokkuvõtte leiab siin. Sille Meikop tegi Ironman 70.3 Jönköpingus tulemusele 5:40:38 ja Kristo Prangel üllatas XTRERRA Euroopa Meistrivõistlustel 25-29 Open AG esikohaga ja nüüd minek septembris XTERRA maailmameistrivõistustele. Nii palju ägedaid kohtasid, tulemusi ja emotsioone!
Paljudele Eesti harrastajatele tähistab aga Ironman Tallinn – olgu täispikk või 70.3 – hooaja suurt sihtpunkti, mille järel tõmmatakse mõtteline joon ning hakatakse vaatama järgmiste eesmärkide poole. Nii ka minul, restart ja töö jätkub suurte saavutuste otsingul.
Ironman Tallinn täispikk ja 70.3
aastal 2025
aastal 2025
Mõned sõnad nädalavahetusest, mis pakkus emotsioone mitmele tuhandele triatlonisõbrale.
Treenerina sain seekord kõigile õpilastele raja ääres kaasa elada ja mis veelgi parem – olin ka finišis kohal, et nende vahetud emotsioonid kohe kinni püüda.
Ironman täispikk
Ujumine 3.8km • Ratas 180km • Jooks 42.2km
Oliver Hansalu
See hooaeg ei ole lihtsalt tulnud, kuigi ambitsioonid on juba iga aastaga ülesse krutitud.
Eelmise aastal ette tehtud 9:13:56 Ironman Hamburgil tähendab, et väiksemat latti pole ka sel aastal mõtet ette sättida. Tööd sai tehtud! Vaeva sai nähtud! Selles mõttes on huvitav olnud näha seda arengut, et oleme jõudnud 2022. aasta esimesest triatlonihooajast 4:39:37 poolpikast 2025. aastani, kus 9 tunni esimene pool või isegi alla 9h on realistlikuks sihtmärgiks. Paraku juhtus see, et ca 4 nädalat enne tähtsamat starti hakkas jalg nii hullu valu tegema, et tuli esimest korda 4 aasta jooksul ka 0-km jooksunädal. Nädal enne starti ei teadnudki päriselt, mis seisus see jooks saab olema Ironman’i sees ja ega Oliveri ümber veenda ka ei õnnestunud (selles osas, et võib-olla on targem mitte startida 😣). Seega sain ainult „kivi kotti“ soovida ja öelda, et kui sa niikuinii juba tegema lähed, siis ega “tagasi hoida pole mõtet” – see ju psühholoogiliselt nõrgestav! 😀
Küll aga ootasin millegipärast sellist nägu, nagu Oliveril oli 2023. aasta Ironmanil kui tal krambid jalgades oli ja paslik oli hapukurki soovitada 🥒 (aeg toona 9:49:41). Samas ujumine oli käesoleval aastal korralik 00:58:28, ratas 04:48:09, seega miks mitte purjetada isikliku rekordi poole (vähemalt!). Nojah, ega ma päris veendunud tegelikult polnud mitu valuvaigistit tal sees on (järgmine päev selgus, et rohkem kui ühel käel saab lugeda). Aga päeva lõpuks oli jooksusamm ikkagi olemas ja naljaga pooleks võib öelda, et vigasena teha tulemuseks 🏁 9:18:26 on ikkagi omaette saavutus. Olen uhke! Nüüd juba oleme teinud 4 hooaega koos. Ei tea kunagi, kas viiendat tuleb, aga minu silmis oleme saavutanud ikkagi “kuldse keskea” – 40 juubel sel aastal – kohta päris head tulemused. Kuivõrd Ironman tulemused lähevad iga aastaga eest ära (3nda koha tulemus M40-44 oli 08:57:03), siis tundub, et tuleb veel pingutada.
Tarmo Alasoo
Tarmo esimene täispikk. Kui paljud harrastajad võtavad eesmärgiks kõigepealt 70.3 realiseerimise, siis Tarmo otsustas selle sammu vahele jätta. Õnneks toetas seda mõtet pikemalt maastikurattaga tegelemine. Triatloni kogemus oli siiski napp. Ujumises tuli nullist üles ehitada tehnika ja enesekindlus. Siinkohal kiitus ka ujumistreenerile, kes Tarmot kevadel iganädalaselt abistas. Minu rolliks oli iganädalaselt TRI-HIT trennide tegemine, kus veebruarist aprillini tegime ratas-jooks treeninguid Audenteses. Juba nende trennide pealt oli näha, et Ironman ratta ja jooksu sisu on olemas. Kui vaid ujumisega aega mahuks! 🤔
Viimasel nädalal-kahel suhtlesime tihedalt, et saada kõik väiksed vidinad, tuled ja viled läbi arutatud. Ega Ironman pole kunagi ainult see, mis võistluspäeval aset leiab. Kõik pisiasjad – varustus, tempo, toitumine – tuleb läbi mõelda. Kas geele on piisavalt, kas rattal on õiged rehvirõhud, kas vahetusalad on peas läbi mängitud.
Juba ujumise vaheaega vaadates muigasin rahulolevalt.
01:25:56 ja 02:15 min/100m tempo oli märksa parem kui oleks võinud arvata trennide põhjal. See tulemus jäi väga kaugele 2h 15min ujumise ajalimiidist ning arvestades, et just ujumine oli Tarmo jaoks ettevalmistuse suurim murekoht, ei olnud see enam pelgalt “läbi kulgemine”, vaid kindel ja välja teenitud sooritus.
Ratas läks plaanipäraselt, kuigi seal oli tema rattatausta tõttu oht lihtsalt liiga tugevalt vajutada. Tagakuklas on alati mõte, et Ironman jooks saab olema raske kui kuskil oled oma võimeid üle hinnanud. Samas oli Tarmo nägu “rõõmus ja rõõsa” – naeratus alati suul ja seega oli selline tunne, et kõik lähebki hästi. Nii on Ironmani lahe teha, kui tunned, et kõik on võimalik!
Kokku tuligi Ironman tulemuseks 11:32:37. Esimene täispikk – see emotsioon on võimas!
Treenerina lootsin 12h alla, nii et see oli hea, et suutsid ootuseid ületada. Eriti ujumisega. Sa oled tugevam, kui arvad! 🔥💪
Urmas Kirsman
Kolm aastat oleme koos teinud 70.3 distantse. Aeg minna poole pikemaks!
Kui keegi oleks küsinud enne starti minult, mis ajaga Urmas teeb täispika, siis oleksin vastanud 11h 05 (U 1:20h; T1 8min; R 5:45h; T2 7min; J 3:45h). Viimase kolme aasta poolikud olid 5:33:40 → 5:34:13 → 5:39:13. Teadupärast 70.3 + 70.3 ei võrdu päris sama täispika aeg. Kuid siiski tundus juba kevadel, et treeningutes on toimunud mingisugune läbimurre, kui ta suutis jooksu lõikudel teha 3:20-3:30 min/km lõike. Sportlase “lihased” hakkasid välja paistma, seda on treenerina vahva jälgida kui hakkavad jalgades “reljeefid” tekkima. Ironmanil tuleb selline vormis olek kasuks. Aga kõige suurem muutus peab toimuma peas – enam ei tohiks tunduda 3 või 4 või isegi 5 tunnine rattasõit liiga pikk või ebamugav. Ma usun, et Urmas saavutas peaaegu selle “ženn-oleku”, kus ükski eesmärk ei ole liiga kaugel või kõrgel, kui vaid sellega vaeva näha.
Võistluspäeval ujumises 3.8km ajaga 1:33:03. Peab ausalt mainima, et kerge pettumus oli seda aega vaadates. Oli mul ju meeles eelmise aasta tempo poolikult (1:45 min/100m) ja tema enda kommentaar, kus ta justkui “lendas läbi vee”. Ootasin, et heal juhul tuleb alla 2:00 min/100m juurde tempo, mis annaks ajaks alla 1:17:15 või siis kehvamal juhul 2:15/100m ehk 1:26:55. Aga tempo tuli siis 2:26 min/100m. Sain vaid loota, et Urmase tervis on korras ja rattal ning jooksus saab ikkagi treenitud võimed realiseeritud.
Rattaga oli tempo suures pildis ootuspärane, kuigi mõtetes mõlkus 5h 45min ratas, mis oleks andnud keskmiseks kiiruseks 31.35 km/h. Kokku tuli 6:03:28 ja kiiruseks 29.60 km/h.
Jooks tuli väga hästi välja. Isegi natuke ettevaatlikuks tegi kui Urmas tegi esimesed vaheajad 04:48/km → 04:50/km → 04:41/km ehk 10km peal selline tempo. Ütlesin kuskil punktis, et pisut tempot alla tõmbaks 10sek kilomeetri peale. Ei tea, kas ta seda ka jõudis kuulata. 😀 Igatahes maraton sai tehtud ajaga 3:42:33. Ja kõige parem osa oli see, et erilist kustumise märki ei paistnud.
Kokku esimene täispikk sümpaatse ajaga 11:39:07. Kuigi ma usun, et täispikal enda võimete täielik lahtilukustamine ei olegi nii lihtne 🔓, siis 95% ulatuses jään kogu võistlustulemusega rahule. Treener peab ikka rääkima sellest, mis on võimalik! Usun, et võimalik oli 11 tunni algusesse, aga parem “varblane peos, kui tuvi katusel!” Nüüd on kogemus olemas ja võimalik kõike märksa julgemalt teha.
Ironman 70.3
Ujumine 1.9km • Ratas 90km • Jooks 21.1km
Oliver Pällo
Esimene triatlonihooaeg, esimene 70.3. Paljugi on sel hooajal juba saavutatud, Valgas, Otepääl, Maardus. Ja kõigest 18 aastat vanust!
Kui nüüd päris aus olla, siis sellist arengut ja tulemusi ma esimeselt aastalt ei oodanud, kui eelmise aasta novembrist alates koostööd tegema hakkasime.
Elu esimene triatlon sprindis Paides kohe 01:05:17 ja vanusegrupi esimene.
Valgas kohe otsa 2:16:22 olümpia ja sellele otsa Otepääl 02:20:38.
Maardus (02:10:23) oli esimene triatlon TT rattaga. Kõik vanusegrupi võidukohad ka.
Eks meil on Eestis kiireid noori ees, kes sprindidistantsidel märksa tugevamad, kuid esimese hooaja kohta on see ikkagi muljetavaldav minek.
Aga siit edasi 70.3 juurde. See oli see unistus, millega üldse ettevalmistusele peale läksime.
Treenerina oli prognoos järgmine.
Ironman 70.3 Tallinn 2025:
—————
± 34:50 ==> ± 1:50/100 m
––––––– T1 | 0:02:30 –––––––
± 2:32:06 ==> ± 35.5 km/h
––––––– T2 | 0:02:00 –––––––
± 1:30:00 ==> 4:16/km
–––––––
4:41:26 ± 5min
Ujumine oli reaalselt 34.49 (1:50/100m). Esimene vahetusala 3:18. Rattadistantsil oli vihmasadu segav faktor ja see omakorda tegi kogu keha küllaltki külmaks. Samas plaanitust suutis ta pisut kiiremini läbida 90km distantsi, 2:29:32 ajaks ja 36.69 km/h keskmine kiirus.
Võib-olla oleks suutnud veelgi ühtlasemalt sõita kui võimsusandur poleks jukerdanud. Aga suures pildis pean ratast vägagi õnnestunuks.
Jooksus nägin küllaltki “haput” nägu vastu tulemas, see grimass ei olnud just kõige parem märk. Alles pärast sain teada, et vahetusalas läks seetõttu nii kaua, et käed olid täiesti
külmunud, nii et oli raskusi jalatsite vahetamisega. Seetõttu tuli T2 prognoositust oluliselt aeglasem (6:12).
Küll aga oli esimese 4 km jooksu vaheaeg 3:59/km, mis ideeliselt on ikkagi väga kiire algus, kuivõrd temposoovitus oli 4:16/km. Kuigi nii pikk distants oli harjumatu ja energiavarud hakkavad 4 tunnise võistlusega ikkagi tunda andma, siis suures pildis oli ka jooks väga arvestatava minekuga. Kokku poolmaraton 1:34:23.
Ironman 70.3 tulemus 4:48:12.
Aegade unistustega võib nii kiirestis ära unustada, kust me alustasime. Nullist. Selles mõttes, et polnud triatlonikogemustki hooaja algusest all. Seega oli minu temposoovituste all väike lisaklausel: * Tegelikult on kõik alla 5h esimese korra kohta väga korralik, kuid ülal toodud prognoos peaks toimima olümpiadistantside põhjal.
Olen väga rahul Oliveri selle hooaja sooritustega. Kui sellise hooga edasi minna, siis jääb Eestis võistlemisest väheks. Tuleb suuremaid sihte seada!
Maris Lillep
Maris on väga sihikindel inimene. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta on nüüdseks kolmel järjestikusel aastal teinud Tallinnas 70.3 distantsi. Igal aastal ei ole ideaalsed tingimused. 2023. aasta poolik oli ajaga 5:16:55, 2024. aastal 5:16:49. Paberil polnud arengut. Samas kui teada, et millistest raskustest Maris suutis välja tulla (sh puukborrelioos), siis ei tundunudki see eelmine hooaeg nii täbar. Käesoleval aastal lihtsalt pidid mõned tähed joonduma ja paremini minema. Nii ka läks! Esimene suurem märk sellest, et sel aastal võiks oodata ka poolpikal hästi, tuli Valga triatlonilt, kus tuli vanusegrupi II koht. Võistlusaeg ei olnud minu silmis midagi erilist, kuid oluline on emotsioon. See on see koht, kus tundub alati raske olevat – mäletan hästi seda 2023. aasta Marise kustunud nägu pärast võistlust kui see Valga “kuumus lihtsalt tappis”. Seekord oli nii tuuline, et isegi suurtel meestel oli raske ratta seljas püsida! Aga koht oli hea. Valga järel paar nädalat hiljem tuli poodium ka Otepääl, seekord I koht N35-39. Ja mis veelgi ägedam, Eesti Meistritiitel vanuseklassis tuli ka maastikurattasõidus. Seda mitte lihtsalt ja garanteeritult, vaid läbi eelnevate sõitude kahtluste ja treeningprotsessi väsimuse ja varasemate võistluste viletsamate kohtadega.
Trenn pidi viima suuremate triatlonieesmärkideni. Iga nädalalõpu võistlusega ei saanud hoogu maha võtta. Kuid MTB eestikateks puhkasime paremini välja. Ja oh, sellist emotsiooni on vaja! Kui oled endale võimeline tõestama, et suudad olla selle päeva parim! See annab palju juurde.
Selline hooaja esimene pool lihtsalt pidi kulmineeruma millegi erilisega poolpikal distantsil 70.3. Üks tugev märk sellest, et Maris on väga hästi suutnud fokusseerida, tuli ka sellest, et eelmisel aastal otsustas ta et 70.3 tempot ja aegasid ette ei taha. Ta tahtis ilma numbriteta (pingevabalt) võistelda. Seekord mõtlesin sama, et ei hakka igaks juhuks treenerina mingeid pingeid peale panema. Siiski mõned päevad enne starti küsis Maris ise ratta võimsuse numbreid. OK, see on väga hea märk, jõudsin mõelda. Ette kirjutasin sellised mõtted.
Ironman 70.3 Tallinn 2025
—————
U 38:00 ==> 01:59/100m
––––––– T1 | 0:04:00 –––––––
R 2:35:00 ==> 34.89 km/h
- SLS 145–152 l/min
- Vatt 185-190w (ühtlane sõit 185-190 W ja tempovariant 190-200W, kuid lühemalt kuni 5min)
––––––– T2 | 0:03:00 –––––––
J 1:45:00 ==> 04:59 min/km
–––––––
TRI 5 hrs 5 mins 0 secs
Plaan on üks ja reaalsus alati natuke erinev. Kuid kui eelmiste aastate ajad ja treening kokku võtta, siis need numbrid tundusid kõik tehtavad. Ujumine tuli 43:41. Palju kehvem kui olin esialgu lootnud. Huh, kas ikka kõik klapib sel päeval, tekkis kohe küsimärk. Eelmisel aastal oli aeg samal distantsil 38:32.
Rattal oli samas hoog sümpaatne, aeg 02:33:37 ja keskmine kiirus 35.71 km/h. Hiljem selgus, et sinna sisse mahtus veel 2 min penalty box. Jooksus hakkas täielikult selguma, et vanusegrupi poodiumikoht on käeulatuses. Kokkuvõtvalt üle ootuste tugev jooks 01:38:40.
Kokkuvõtvalt 70.3 distantsi isiklik rekord 5:04:06. Ja trummipõrin 🥁 vanusegrupi üldarvestuses naiste III koht ja ettepoole jäid vaid 2 soomlast, seega ka Eesti meister N35-39. Palju õnne! 🎉 Hea uudis on see, et juba varsti ootavad ees ka Marbellas Ironman 70.3 maailmameistrivõistlused. Jalgu seinale ei saa veel visata, kuid hooajaga saab juba päris rahule jääda.
Nii sai suurema punkti minu 8 hooaeg triatloni treenerina. Mõned põnevad asjad on sel aastal veel olnud peale Eesti võistluste. Näiteks Moonika Küttimi esimene Ironman Rootsis Kalmaris ajaga 12:28:36, mille kokkuvõtte leiab siin. Sille Meikop tegi Ironman 70.3 Jönköpingus tulemusele 5:40:38 ja Kristo Prangel üllatas XTRERRA Euroopa Meistrivõistlustel 25-29 Open AG esikohaga ja nüüd minek septembris XTERRA maailmameistrivõistustele. Nii palju ägedaid kohtasid, tulemusi ja emotsioone!
Paljudele Eesti harrastajatele tähistab aga Ironman Tallinn – olgu täispikk või 70.3 – hooaja suurt sihtpunkti, mille järel tõmmatakse mõtteline joon ning hakatakse vaatama järgmiste eesmärkide poole. Nii ka minul, restart ja töö jätkub suurte saavutuste otsingul.
