Sel aastal toimusid esimest korda Ironman Tallinn 70.3 raames Euroopa Meistrivõistlused sel distantsil. Õnneks on triatlon selline tore spordiala, kus ka harrastajad saavad teha kaasa „age-group” ehk vanuserühmalises arvestuses tiitlivõistlustel. Suurvõistlusel sai ametliku aja kirja 1267 sportlast. Poolpikal distantsil tuleb läbida 1.9 km ujumist, 90 km jalgrattal ja 21.1km jooksu – miilides tulebki kokku 70.3 distants (1.2 + 56 + 13.1). Õpilaste treeningutest ja saavutustest, kividest ja kändudest nende teekonnal kui ka elamustest ja õpetlikest momentidest annabki järgnev kokkuvõte ülevaate.

Ironman Tallinn 70.3 – Euroopa Meistrivõistlused

–––

Airika Evestus

Hooaja tähtsaimaks võistluseks – Ironman Tallinn 70.3 Euroopa meistrivõistlusteks – suutsime vormikõvera andmete põhjal viia tippu. Eelmise aasta protokolle sirvides leidsin, et Airika osales karikasarja neljal etapil – Paide, Tõrva, Kose ja Karksi-Nuia, mis kõik olid võrdlemisi lühikesed sprindidistantsid. Siiski näitab eelnev aasta, et triatlonikogemust oli piisavalt all. Sel aastal pakkus suurt huvi kuidas triatlon on tervikuna arenenud. Türi sprint andis esimesed vihjed. Türi aeg 01:29:39 oli võrdluses eelmise aasta Paide (01:40:46)  ja Tõrva (01:42:41) võistlustega teinud väga korraliku arenguhüppe. Tabelina esitades on selgem ka osaalade muutused. 

Lühematel distantsidel oli igal alal võrdlemisi tugev progress. Süstemaatilise treeningu tulemusena oli see areng igati oodatav. Airika käis tublisti jooksu ühistreeningutes Evelin Taltsi käe all, õppis ujumistehnikat pikemalt Katrin Zaitseva juhendamisel ja hiljem aitas teda selles ka Armin Angerjärv. Suuremas triatloniplaanis õnnestus Airika panustada ajaliselt suurusjärgus 49% rattasõidule, 27% jooksule ja 17% ujumisele, ülejäänu oli muu toetav treening (jõud, jooga, suusatamine). Sel aastal sai läbi tehtud olümpiadistantsina Valga triatlon, kus ajaks oli 03:01:56 (U–00:37:03; R–01:21:45; J–00:58:33). Eelmisel aastal olümpiadistantsi eest ei leidnud. Kui neid aegu praegu vaatan, siis on tunne, et veel päris pikk tee on minna võimete maksimaalse realiseerimiseni kõigil aladel. Kuid esmatähtis oli treeningprotsessis jätkusuutlikkus. Treenerina võtsin selle kursi, et parem on aeglane, kuid jätkusuutlik programm. Kuigi mõne õpilasega võtan koormusi julgemalt ette, siis kõik sõltub eelkõige sportlase taustast ja elukorraldustest. Airika on üpris palju reisinud sel aastal (Saksamaa–Norra–Portugal–Hispaania–Poola–Hispaania Mallorca laager–Horvaatia), mis on omamoodi põnev väljakutse – kuidas hoida vormi ja planeerida reisidel treeninguid vastavalt võimalustele. 

Enamik treeningukuudest olid vahemikus 30–40 tundi. Keskeltläbi olid treeningnädalad vahemikus 8–12 tundi. See koormus hoidis Airika enamiku ettevalmistusperioodist tervena, mis oli eesmärk omaette. Ilmselt kui oleksime rohkem „piire nihutanud” ja suuremate mahtudeni liikunud, oleks risk kaalunud üle potentsiaalse ajalise võidu. 

Kui sprindidistantsidel oli progress olemas, siis Ironman Tallinn 70.3-ks oli lootust kindlasti 2022. aasta aeg üle teha. Väiksemaks eesmärgiks püstitasingi selle aja üle tegemise, suurema sihtmärgina oleks reaalne püüda 6:15:00 aega. 

Aegade võrdluses tuli küll korralik hüpe (> 12min), kuigi eeldasin veelgi suuremat ajaparandust. Küsisin seega Airikalt kuidas õnnestus realiseerida võistluspäeval, kus nii palju detaile peab õigesti minema, et hea tulemus saaks tulla. Otsest energiadefitsiiti ei olnud, kuigi palavus võis mõjutada jooksuraja läbimist. Treenerina olin ujumise, ratta ja vahetusaladega päris rahul, kuid jooksus kehvem aeg eelmise aastaga võrdluses oli pigem üllatus. Enne kui jooksu ettevalmistust pulkadeks lahti võtma asusin, pidin vaatama ega „elevanti ruumis” ei ole – ehk mingit suurt asja, mis on tegelikult kehvema jooksuaja põhjuseks. Mõtlesin, et ega ujumise ja rattaga sellisel määral üle ei pingutatud, et jooksus toimub vaikne „kustumine“. Ujumist vaadates oli küll selge, et ametlik aeg näitas 2:33/100m ja ujutud GPS aeg näitas 2:13/100m tempot, mis tähendas, et palju „sikk-sakitamist“ oli vees ja distantsiks kujunes hoopis 2222m võrreldes ametliku 1900 meetriga. Võimsus ehk vatid olid rattal madalamad kui oleksin oodanud, võrdluses eelnevate võistlustega, 120-125w oleksin pakkunud, kuid tuli 117w – ehk ülepingutust otseselt ei „detekteerinud“. Lisaks kuulsin, et rada olevat olnud tsipa pikema jooksudistantsiga Ironman’il mõnel osalejal ja igaks juhuks võrdlesin erinevate õpilaste GPS andmeid. Endal sain 21.26km distantsiks, mis oli võrdlemisi täpne. Airikal oli 21.4km. Samas kõikus distantsi pikkus kilomeetrites 21.10 – 21.46 vahemikus nendel õpilastel, kes mul olid Garmini kellaga, mis on ilmselt seletatav ka marsruudi valikuga (+ nupuvajutamise täpsusega). Ühesõnaga usun, et distants oli suures pildis väga täpne ja sellega ei saanud seletada seda progressi puudumist. Vaadates tagasi ettevalmistusele siis põhiline järeldus on, et jooksu sai küll tehtud võrdlemisi stabiilselt ja ütleks, et mitte ka liiga väikses mahus, kuid ilmselt arendavaid raskemaid treeninguid oli vähevõitu. Samas olen rahul, et esimese aastaga „vinti üle ei keeranud“ ja saame julgelt minna vastu järgmise aasta ettevalmistusele, kus jooksu areng on kindlasti üks prioriteet. Kuna motivatsioon on jätkuvalt kõrge, siis olen veendunud, et isiklike tippmarkidega lähiajal „põuda“ ei paista. 

Üldiselt on tervikuna edasiminek kindel ning tuleb meeles pidada, et isegi tippspordis ei ole arengud lineaarselt paremuse poole ja igal võistlusel ei tehta isiklikke rekordeid. Sellegipoolest järgmisel aastal proovime saavutada suurema läbimurde kõigil aladel.

Õnneks on ka järgmine aasta ees ning loodetavasti suudame saavutada veelgi suurema läbimurde ujumises ja rattasõidus.

Moonika Küttim 

Rõõmupisarad Ironman Tallinn 70.3 finišijoone järel võtab ilmselt kõige paremini kokku Moonika ettevalmistuse ja lõpptulemuse hooaja olulisemal võistlusel. Rõõmu oli põhjust tunda ka treenerina – eelkõige Moonika töötahte ja kohusetundlikkuse üle. Ettevalmistustust alustasime 2022. aasta oktoobrist. Õnneks oli ta varasemalt olnud aktiivse ja sportliku eluviisiga, seega sujusid asjad algusest peale. Koormuste reguleerimisel helistasin ja suhtlesin esimestel kuudel tihti, et aru saada, kas Moonika jaksab ja suudab. Mahud ei olnud ulmelised – 8-11 tunni vahemikus esimesed 2 kuud. Sealt edasi detsember-jaanuar 11-13 tunni juures koos pikemate suusatamiste ja jooks-matkadega. Seejuures liitus Moonika jaanuarist Tripassion Triatloniklubiga, mis andis triatlonitreeningutele märksa rohkem sotsiaalset aspekti ja ühistreeningute võimalust. Lisaks ootas aprillis ees Hispaania rattalaager, kus pedaalimisele võimsust juurde hankida oli lihtsam kui kodumaiste lumehangede vahel. Statistikat vaadates oli 1. jaanuarist kuni 31. märtsini proportsionaalselt triatloni alade lõikes ajaline panus järgmine: ujumine – 26.1%; ratas – 20.6%; jooks 30.5%. See andis kokku 77.2% – ülejäänud panus oli suusatamise, jõutreeningu ja lihastasakaalu, venitamise peale. Suur eesmärk oli ujumist piisavalt palju tehniliselt järele aidata. Aasta esimese kvartaliga siiski vormikõveral erilist tõusu ei olnud. Suurem progress algas laagriga ja pärast seda suutsime suvekuudel järk-järgult veelgi parema hoo sisse saada. Järgmise kvartali (aprill–juuni) jaotus oli totaalselt muutunud – nüüd moodustas ratas 52.5% kogu treeningmahust (suurem osa rattalaagrist), seejärel jooks 22.9% ja ujumine tagasihoidlikult 13.8%. Muude aktiivsus- ja keretreeningute osakaal oli umbes 11%. Mulle meeldis asjaolu, et Moonikat ei pea veenma võistlustel osalemiseks – kalendrisse on ta enamasti ette kirjutanud, kuhu tahab minna. Nii oli ta kevadel praktiliselt igal nädalal võistlusel või mõnel liikumisüritusel. Mõned näited osalemisest: 97. rabajooks (23.apr) → Filter Temposari (26. apr) → Laulasmaa 5km jooks (6. mai) → Filter Temposari (10. mai) → Kevadklassik (12/13/14. mai) → Filter Temposari (24. mai) → Rapla Selver Suurjooks (27. mai) → Türi triatlon (3. juuni) … jne. Ehk minu silmis üks aktiivsemaid spordiüritustel osalejaid. Nüüd kui tundub, et Moonikal on rohkem aega kui kõigil teistel, siis tegelikult seisab ta samade takistuste ees, mis enamus. Vastutusrikas töö ühes börsiettevõttes müügijuhina, lapsevanemana osalemine õhtustel FC Flora koosolekutel (rääkimata lapse kasvatamisest 🙂 ) on vaid mõned üksikud näited. Aga ma usun, et osadel inimestel on efektiivne oskus prioriteete seada. Ehk kuidagi suudavad nad elu struktureerida nii, et töö saab tehtud, trennid saavad tehtud ja mis kõige tähtsam «tuju on päeva lõpus ikka hea». Päris «roosade prillidega» ma treenerina enamasti ometi ei vaata inimest – seega ikka mõtlen sageli, et kas tegelikult ka sportlane on positiivsete mõtetega ja ega ta üle ei pinguta või millal saabub motivatsioonilangus, mis juhtub siis, kui võistlustel ei lähe ootuspäraselt. Moonika puhul aga oli kaalukauss alati positiivse suhtumise poolel ja seetõttu tõin ta vahel eeskujuks ka mõne teise õpilasega vestluses. Samal ajal ootasin huviga, mida nii eeskujuliku kavade elluviimisega ja suhtumisega võib võistlustel saavutada. Esimene triatlonistart oli Türi triatlon. Kuigi ujumine oleks saanud olla ilmselt parem (kui prillidega jamamist poleks olnud), siis ratta- ja jooksurajal oli minek võrdlemisi hea. Seda kajastasid ka numbrid kui ka kommentaarid. Ratta kohta ütles ta „Väga rahul, samas jäi ka mingi varu veel jalgadesse, tundsin et jõudu on aga kuna jooks ootas ees siis pigem natuke hoidsin tagasi.“ Jooksu osas kirjeldas ta nii: „Pigem rahul, jalad töötasid paremini kui varasematel triatlonitel peale ratast. Triatloni sees 5km ei ole siiani alla poole tunni kordagi veel jooksnud.“ Seejärel järgnesid Valga – Elva – Otepää – Maardu triatlonid.

Isegi kui radasid ei ole võimalik 1:1 võrrelda, siis mulle meeldib panna tulemused üksteise kõrvale ja vaadata, millised alad on tugevad, millised vajavad suuremat progressi. Kõiki neid võistlusi vaadates ei pruugi olla veenev, et asjad liikusid õiges suunas, kuid üldine trend oli mul selge – hooaja tähtsaimale võistlusele lähenedes läks vorm aina paremaks.

Huvitava asjaoluna hakkas „Strava–huvilistelt“ tulema mingil hetkel signaale, kus Moonika treeningute koormus tundus olevat suhteliselt kõrge harrastaja kohta. Neid signaale tema osas kostus treeneri kõrvu ka teiste kohtade pealt. Kas võtame seda negatiivse või positiivse tagasisidena on päeva lõpuks meie teha: vahel võib see olla edasiviiv jõud – vahel pärssiv, kui tundub, et kõik teised teevad asju teistmoodi. Üldiselt soovitan blokeerida sellist „müra“, kus harrastajad võrdlevad trennisaavutusi üksteise vahel. Endiselt on tähtis terveks jäämine ja samal ajal arengu saavutamine. Need eesmärgid saavutasime hästi! Selles kontekstis arutasime omakeskis läbi, kas mõni nädal enne 70.3 starti on puhkuse ajal näiteks võimalik teha suurem nädal ning arvestades tema eelnevalt läbitud ettevalmistust ei kahelnud ma üldse tema võimekust selles kontekstis. „INPUT = OUTPUT“ on siiani olnud üsna paikapidav reegel triatloni tulemustes. Seejuures oligi kõige suurem nädal 10. juuli kuni 16. juuli peaaegu 22 tunniga. Seejuures viimased 8 nädalat olid tundide kontekstis järgnevad: 1) 17h 24min → 2) 8h 48min → 3) 11h 54min → 4) 14h 17min → 5) 21h 51 min → 6) 12h 11min → 7) 12h 19min → 8) 5h 10min (+ IM 70.3 => 5:48:26). 

Nüüd põhivõistluseni – Ironman Tallinn 70.3 Euroopa meistrivõistlused. 

Ujumine 2:02/100m tempo 1900m peale – väga tubli! Tasub mainimist, et hooaja avastardis oli sprindidistantsi 750m peal Garmini järgi tempo 2:30/100m. See on päris suur vahe! 

Võrdluseks olen lisanud viimati tehtud 70.3 stardi 2021. aastast. Rattal oli ametlik tulemus 2:51:33 ehk 31.71km/h. Jooksus oli tempo 06:15/km ja poolmaratoni ajaks 2:12:41. Kokku ajaks 5:49:53. Kui vaadata, mida talle ette kirjutasin – «Eesmärk aegades võiksid olla kiirem või samasse aega: U ≤ 40:00 (≤ 02:05/100m) | T1 ≤ 3min | R ≤ 2:51:40 (31.5km/h) | T2 ≤ 2min | J ≤ 2:11:46 (06:15/km). See annab kokku 5:48:26. Jooksu osas oleneb tempo sellest kas rattaga suudad piisavalt energiat säästa. Usun, et oled võimeline saavutama alla 6h kindlasti ja ka alla 5:50, kuid nüüd tuleb Sul endal ka seda uskuda!» –, siis tundub, et Moonika suutis võrdlemisi täpselt oma võimed realiseerida. Kui finiši alas pisaraid nägin, siis ei teadnud ma esmapilgul kohe kas asjad läksid väga õigesti või väga valesti. Õnneks läks väga hästi ja alla 5:50 aeg rõõmustas mindki väga, sest tõesti uskusin seda olevat võimalik (kuigi varasem 70.3 aeg oli ligi 30min kehvem). Mul on hea meel, et Sa ka ise uskusid ja pingutasid selle nimel!

Edgar Peganov 

Kui midagi on treeneritöös motiveeriv, siis Edgari „come-back“ triatloni juurde on üks minu nimekirja tipus olevaid momente. Seda mitmel põhjusel. Esiteks oleme sisuliselt minu treeneri teekonna algusjärgust koos ühte rada käinud. 2018. aastal toimus Eestis esimene Ironman täispikk triatlon, kus Edgar saavutas üpris hea tulemuse 10:02:18. Mõni aasta edasi ja mees võttis eesmärgiks Rootsi ekstreemtriatloni Swedeman, kus 14 tundi 22 minutiga õnnestus saavutada 9. koht korralikus konkurentsis. Kuid mitte need tulemused ei olnud need, mille pärast mul on olnud „nuttu-ja-naeru“ võib-olla rohkem kui keskmiselt selles töös. Nimelt pärast 2021. aasta Swedeman’i oli seis selline, kus mees oli sunnitud minema jalakõõluse rebendi tõttu operatsioonilauale. Treenerina oli päris vilets tunne – kas oleksime pidanud protsessi paremini juhtima, riske rohkem hindama või kuidas tulevikus selliseid asju vältida? Sportlasena olen ise midagi sarnast kogenud – see aitas natuke neid asju selgemaks mõelda. Päeva lõpuks on suurte mahtude ja koormustega treenimine „risky-business“, aga kui tahad tulemustega areneda, siis tuleb teataval määral aktsepteerida, et 100% garantiid ei ole. Seda üllatavam oli see, et 2022. aasta augustis võttis Edgar ühendust mõttega Ironman teekond uuesti ette võtta. Muidugi oleks mul olnud lihtsam öelda, et grupp on täis ja rohkem õpilasi ei saa juhendada. Sisimas on see ikka päris korralik vastutus – hoida tervena sportlast, kes on varasemalt „katki“ olnud. Samas teadsin Edgari sisu ja töötegemise võimet. Lisaks tundsin, et tal on veel nii palju areneda ning selles kontekstis olin väga motiveeritud lähedalt nägema kuidas pikast võistluspausist tagasitulek kulgeb. Seega võtsime üheskoos asja uuesti ette! Väga kontrollitud ja konservatiivne algus oli igas mõttes. Keskendusime harjutustele ja jõutreeningutele. Selles võtmes liikusime esimesed paar kuud „teosammudega“ edasi – eriti jooksus. Samas vaikselt arenes ka vastupidavus ning novembri kuus oli seis juba üsna tugev nii treeningmahus kui ka kvaliteedis. Saabus detsembri kuu esimene reede. Tavapärane oli see, et Edgar mängis jäähokit igal reedel – mis ei olnud tavapärane sel reedel oli aga see, et ühtäkki sai ta litriga küljepealt näkku. Olles ka ise jäähokit mänginud noorena, teadsin väga hästi millised riskid on selle mänguga seotud. Samas ei olnud see varasemalt takistanud treeningprotsessi ja senikaua ei pidanud ma oluliseks seda sporti vältida triatlonitreeningus. Tegelikult väga hea intensiivsete minutite kogumise trenn. Küll aga mõtlesin siis, et äkki peaks Edgarile väikse vihje tegema, et see on ikkagi kontaktsport, mille kokkupõrgetel on tugevad tagajärjed. Aga noh, mõtlesin et „raudmehed“ vatitupsu sees ei ela niikuinii – las toimetab uiskudel kui hästi välja tuleb! EMO kirjelduse järgi põskkoopas olulise nihketa murd – kui seda nägin, siis tundus ka olulise nihketa murd päris oluline. Kuidas see üldse edasi tunda annab või paraneb? Kuidas see ujumist mõjutab? Ujumine oli saanud väga korraliku mineku juba sisse. Kuidas jooksu põrkamine mõjub? Õnneliku õnnetuse kategooriasse see läks siiski ja edasised treeningud oluliselt ei kannatanud. Auke sisse ei jäänud – kui siis ainult jäähokisse. Jaanuaris oli TEST: 3000m sisehallis – jooks. Aeg oli näha, kus jooksuga asjad asuvad. Ettevalmistuses „mõrasid“ ei paistnud, kui põsekoopa mõra mitte arvestada. Panin Edgari jooksma O. Hansaluga. Tundusid head sparringupartnerid ka suveks ettevalmistumisel. 11:15 ehk 3:45/km tempo oli muljetavaldav selles kontekstis, et 4 kuud tagasi proovisime jooksuga hakata sisuliselt nullist pihta. Oliver, kes oli samal ajal juba aasta otsa trenni teinud, oli mõni sekund eespool. Kui Oliveri imetegudest sellest punktist edasi juba kirjutasin, siis Edgar tõestas sel hetkel, et suudab ennast väga kiiresti viia väga tugevasse vormi. Samal nädalal tegime 1000m testi ujumises – 18:33. Selles kontekstis ei olnud erilist arengut novembriga, kui ujus 18.40. Võtsime tehnika luubi alla ja poolteist nädalat hiljem oli aeg 17:47. Sellised asjad on treenerina suure väärtusega. Muidugi ei ole alati kerge hoida kõigil aladel näppu pulsi peal – nii sportlase kui ka treeneri vaates –, kuid progress on alati suur motivaator mõlema jaoks. Jõudsin juba põsesarna mõra peaaegu ära unustada, kui Edgar kirjutas, et läheb hokis Rapla maakonna meistrivõistlustele. Kirjutasin vastu lühikese, kuid tagantjärgi päris naljaka lause: „Ok, proovi terveks jääda“. Veebruari esimene pühapäev oli mängupäev. Mäletan, et samal päeval tuli „nutumaiguga“ kõne õhtul. Ühesõnaga mingi „jäähokilane“ sõitis küljepealt hirmsa hooga paremasse põlve sisse ja nii kõva pauk oli, et ega ta väga jala peale toetuda ei tahtnud. Ausalt öeldes väga kurb tunne oli sel hetkel! Mardna visiit ei lõpenud eelmine kord väga hästi. Järgmine „opilaud” ootamas? Kahtlus MCL, meniski ja ACL vigastusele ja MRT uuringule minek näitas, et olukord võib ikka väga „hapuks“ minna. Vahepealsel ajal oli tükk maad vastuste ootamist, kuid enesetunde põhjal koormuseid doseerides paistis, et päris „katastroofi“ siin ei ole. Ujumist sai ta ilmselt teha rohkem kui kunagi varem ja rattaga pehmemalt pedaalides hoidsime arvestatavat aeroobset mahtu üleval.  Vastuseks põlveuuringutele tuli märtsi alguses: «PCL osaline vigastus + sisemise külgsideme osaline rebend + põlvekedra kõhre kahjustus. Operatsiooni vajadust siin ei näe.» Ma arvan, et sellises olukorras motivatsiooni säilitamine ja oskus teha neid asju, mida saab teha, viis Edgari tegelikult järgmisele tasemele. Nii lihtne oleks olnud nende tagasilöökidega suured eesmärgid „maha matta“ ja mõelda, et mille nimel ma ikkagi seal basseinis „nühin“, kui isegi joosta ei saa. Päeva lõpuks oli eesmärk teha täispikk Tallinnas. Ja 5 kuu pärast joosta 42 kilomeetrit Ironman’i lõpus oli ikka sama kauge eesmärk sel hetkel kui lennata Marsile. Aga õnneks ei olnud «lihtne» mees ja seepärast olingi nõus sügisest temaga teekonda koos käima, sest teadsin, et igasugusest „p*sast“ tuleb see mees läbi ja saab veelgi tugevamaks. Ühesõnaga tugevad emotsioonid igat pidi! 

Plasmasüstide ravi järel suutis ta juba märtsi keskel teha väikseid jooks-sörke ettevaatlikult. Asi hakkas uuesti jumet võtma! Võtsime uued võistlussihid ja juba aprilli keskel läks Edgar seltskonnaga Hispaania laagrisse, kus ootas ees 3 nädalat kvaliteetset treeningut. Kuskil aprilli lõpus hakkasin uuesti mõtlema, et «hopsti» – siin on juba midagi ägedat võimalik suvel korda saata, kui samas taktis edasi liikuda. 

Esimene suurem väljakutse oli mai lõpus kui plaanisime teha Viimsi Filter temposõidu kolmapäeval ja samal laupäeval ka Rapla Selveri 10km. Eelkõige oli huvi 10km vastu, sest jooks oli sellest põntsust saanud suurima hoobi. Ajaks 00:39:42. Kuigi pistmise viperdus oli ka sees ja aeg võinuks olla isegi kiirem, siis minu kui treeneri vaatest oli see ikka väga hea tempo, millega edasisi trenne ja võistlusi sihtida. 

Enne suve oli juba paigas põhistardid, milleks valmistusime. Ironman 70.3 Lahti juuli alguses ja Ironman 70.3 Tallinn augusti alguses ja kaugemas sügises Ironman Barcelona täispikk.

Ironman Lahti eel oli esimeseks triatloni kontrollstardiks Valga olümpiadistants. Tulemus 02:18:08 ei olnud kuigi veenev vormi mõttes. Ujumine 00:27:39 → ratas 01:03:09 → jooks 00:45:48. Trennide pealt ennustasin 2:10:00. Samas oli kuumus ja võib-olla vähene eelnev võistluskogemus selles tulemuses osalised. Igatahes Lahti start oli juba „uksele koputamas» ja ainult üks sisuline tugev nädal oli võimalik teha pärast Valgat. Ometi oli plaanitud 3 x 30min temposõitu 24. juunil võimatu realiseerida. Ironman 70.3 Lahti oli nädala kaugusel 1. juulil. Tema enda sõnades sellest trennist: «Algus oli lubav ja esimene 30min tugevamalt tuli ka ilusti. Peale seda kergemal 30min hakkas traumas olnud põlv taas tunda andma. Järgmised 2x30min tugevamalt läks cancelisse. Hea meelega oleks ka trenni ära lõpetanud aga kuna olin raplas siis oli vaja koju saada. Tiksusin vaikselt tagasi. Valu moodi asi andis järele ysna peagi aga mitte midagi meeldivat arvestades et 6 päeva pärast on IM Lahti. Peab arstiga konsulteerima.» Õnneks Lahti nädala alguses hakkasid asjad taas laabuma ning isegi Garmin kompuuter näitas üle aastate «peaking» tablood. 

Mis seal salata – vahel pean enda käest küsima kas kardan rohkem tugeva koormusega seotud riske või seda, et sportlane ei saavuta endale võimetekohaseid tulemusi, kuna treening oli võrdlemisi tagasihoidlik. Edgariga olid need mõtted väga intensiivsed. Tagantjärgi küll arvan, et hoidsin ikka kõvasti tagasi koormustega, aga kui vaadata neid aegu, mida ette kirjutasin Lahti võistluseks, siis jääb kohati endale ka küsimärk õhku rippuma, et mis ajendas latti nii kõrgele sättima. 

Ühesõnaga ennustused olid järgmised: «Kui peaks prognoosima ligilähedast aega, siis ujumine ideaalis 1.45-1.50/100m vahele ehk 33:48–35:25 (loodetavasti üllatad kiirema ajaga); ratas eeldaks vahemikku 37-38km/h ehk 2:22:18–2:26:09 ja jooksus, kui U+R on täkkesse läinud, siis 4.25-4.35/km eeldusel, et kuumus ei tapa liigselt ehk 1:33:07–1:36:38. Vahetusalad eelmiste aastate põhjal T1 ~3-4min ja T2 ~2-3min. Nt eelmisel aastal 20. koht 4.34:22 lõpetaja vahetusalad 00:03:58 ja 00:02:30. VS võitja ehk T. Jeret T1 00:03:13 ja T2 00:02:30. Kui selle põhjal aega ennustada, siis võiksid sihtida realistlikult 4h 39min 23sek ⟹ U = 33:48 (1.45/100m) → T1 00:03:45 → R = 2:24:12 (37.5km/h) → T2 = 00:02:45 → J = 1:34:53 (4:30/km). Kiiremini võib – aeglasemalt väga ei tahaks 🙂 )

Edgar ise kirjutas asjadest nii kokkuvõtvalt:: 

«Road to Barcelona IM 2023 esimene tähtsaim verstapost. Tegelt pidi see olema mai lõpus Provencis aga Feb põlve trauma tegi muutuse Lahtisse. Valga oli control Lahtile. Ca 2 a on läinud traumadest taastumisele ja uuesti tagasi tuleku ehitamisele. Valgas oli eesmärk tuletada meelde uuesti võistlusolukorra triABC. Valga ujumine ja jooks ei andnud suurt enesekindlust aga teadsin et see pole reaalsus. Kurss õige. Lahti juurde- start kell 15.15 joosvalt. Enne seda Timmo juures viimased ampsud ja sealt otse varustuse check in. Sai talt veel mõned head nõuanded mis rajal arvestada ja mis toidukavaga peale minna. Kõik toidu ja joogi osas toimis. Enne starti hakkas sadama ja seda siis kuni finishini. Ujumine jooksvalt punased mütsid ees siis rohelised jne. Ise valisin rohelise enda kiiruse järgi. Ujumises minnes lainetas tulles aitas pigem kaasa. Enesetunne juba soojendusel mõnus ja see kandus ka edasi. Omas tempos ja ja hea rütmiga liikusin pigem punastele mütsidele lähedale ja tulin ka veest välja enamus punaste mütsidega. Väga ei läinudki rohelisi. Aeg 34.20. Ise prognoosisin, et 35min oleks super. Vahetus tiptop aga sadas mõnnalt ja ratta algus linnast välja väga tehniline, ohtlik ja libe-aeglane.Palju puudu polnud et risu panna. Rattal hakkas kohe külm. Fokuseerisin ennast sõidule ja pedaalimisele et külma mõtted peast ära saada. Vatte nagu tuli aga pulssi ei saanud kuidagi üles. Pärast vaatasin et terve sõit oligi 13 kraadi temp. Focus – käed lõdvad ja kõht tööle – Ernsti kool toimis. Rattalt maha ja varbad ka nii külmund. Sokid tossud jalga ja kohe hakkas soojem. Jooksus kohe hea tunne ja kuuldes teaduatajalt et Timmo paneb hullu andis ülikõva boosti juurde. Nii paningi hea hooga et tulgu mis tuleb. Korra nägin Timmot ka rajal ja see andis lisaboosti. Lõpuks kannatasin enda tempo ära ja jooksin tühjaks ennast. Eesmärk täidetud ja pysime kursil! Kui keha lubab trennid ära teha siis nihutame piire edasi!»

Lõpuks läks üle ootuste hästi. Ennustatust peaaegu 5 min kiirem aeg. Kõige suurema üllatuse pakkus jooksuaeg, mis oli lausa 1:27:57. Tegelikult tuleb tagasi vaadates ikkagi imestada, et selline aeg üldse võimalik oli saavutada. Igati kordaläinud võistluse järel tundus, et siit saab ainult paremaks minna.

Ja lisaks mainis Edgar: «Minu aja ja kohaga kvalifitseerusin ka MMile kusjuures». Seda „slotti“ ta vastu ei võtnud ja tagantjärgi oli otsus õige, arvan ma treenerina. Küll tulevikus tuleb veel võimalus seda teha natuke parema hooaja alguse ja siis juba ka MM-iks spetsiaalse ettevalmistusega.

Ees oli Ironman 70.3 Tallinn pisut enam kui kuu aega hiljem.

 Vahe-etapiks oli Maardu triatlon, kus tulemus 02:14:47 (U – 00:29:13 // R – 01:03:36 // J – 00:40:02) oli parem kui Valgas ja seejuures jooks oli ikka päris korraliku ajaga võrdluses Valgaga. Muidugi ei saa selle võistluse puhul mitte kuidagi unustada vahetult samal nädalal toimunud Omaani tööreisi, mis minu arvates võttis sellelt võistluselt küll «särtsu» veidi ära, kuid teisest küljest tuletas meelde, et Edgar on 5 aastaga ikka eluliselt päris suured edasiminekud teinud. Oma ettevõte arendamine ja nelja lapse isaks olemine on päris suur saavutus – seda enam on vägev vaadata kuidas triatlon selle tiheda elugraafiku sisse mahub.

Kirjutasin IM 70.3 Tallinna eel, et «Lahti 70.3 aja ületamine võiks olla üks sihtmärk. Iga osaala kiirem läbimine võiks olla lisaks suurem eesmärk.» Kuigi Tallinna 70.3 ei kulgenud päris sellise tempoga, mida oleksime lootnud Lahti 70.3 põhjal, näitab see vormi ajastamise keerukust, kui hooajas on mitu A-kategooria võistlust. Võrdluseks toon mõlemad võistlused ka aegadena. 

Numbreid ja treeninguid kokku võttes ütleks, et pärast Lahtit oli mõningane vormi langus. Lahti eelne tegi parasjagu ettevaatlikuks. Seega valisin treenerina mõnevõrra tagasihoidlikuma ettevalmistuse metoodika, et enne Tallinna 70.3 oleks kehal vähem stressi ja koormust peal. 

Kui vaadata asju graafikutes ja numbrites, siis nägi hooaeg Sept 22′ kuni Aug 23′ välja suures pildis järgnev. 

Esimesel on tunnid kuude lõikes, teisel pildil proportsioonid ajalises mahus (ujumine 22.6%, ratas 37.1%, jooks 20.8%) ja kolmandal joonisel tsoonid, milles kõige rohkem aega veedeti. Nüüd ei saa öelda, et need proportsioonid ja tunnid olid rangelt kalkuleeritud. Meie „masterplan“ mingil hetkel ei töötanud kevadiste sündmuste raamistikus. Hooaja vormikõverat ma esimese pilguga isegi ei tahtnud lisada siia. Kuid teisalt mõtlen, et see on hea õppimise koht.

See näitas, et Hispaania laagris 13.04–1.05 saavutatud füüsiline vorm kandis tugevalt välja kuni Lahtini (kollane trendijoon tipus, mis näitab sisuliselt võistlusvalmidust) ja sinine üldine foon ja toon (fitness ehk krooniline koormus) oli tipus pärast laagrit. Samas pärast laagrit läks hooaja mõttes tippu ka väsimus (lillakas-roosa joon) ja samas see väsimusejoon tuli just Lahti 70.3-ks võrdlemisi madalale – ehk vorm läks ülesse ja väsimus alla, mis näitab hea „tapering’i“ ehk vormiajastuse toimumist. Samas punasega markeerisin IM 70.3-e, kus nii hästi ei läinud tulemuse osas ja näha on ka seda, et väsimusefoon oli kõrgemal ja vormifoon madalamal, mis tähendab, et loogiline on ka kehvem tulemus. Sestap on mitmetipuline vormiajastamine keeruline ülesanne, kui võistlused on võrdlemisi üksteise otsas (mida kõrgem on tase seda lihtsam on tihedasti võistelda; mida rohkem on ettevalmistuses olnud tagasilööke, seda keerulisem on seda teha). Ehk aeroobne töövõime hakkab hooaja teises pooles ära vajuma, kui ei ole väga kõrget taset saavutatud. See hakkab piirama ka intensiivsete treeningute läbiviimist, sest taastumine on aeglasem kui aeroobsed võimed on madalamad. Lisaks ei saa mainimata jätta, et teine hooaja tippeesmärk on Ironman Barcelona oktoobri alguses ja kui vaadata treeningkoormuse (ka väsimuse) taastõusu augusti teises pooles, siis on näha, et oleme saanud uuesti asjad õigesse suunda liikuma. Ja kui tekib kahtlus, et kas treener mõistab vormi ajastamist ise teostada, siis tulemuse 4:15:13 poolpika juures oli mu enda hooaja graafik hoopis teistsuguse trendiga ja suures pildis oli ilmselt rohkem ka võistlusi. Kusjuures endal oli tunne, et optimaalselt see ettevalmistus siiski ei kulgenud. Harrastajal kipub ikkagi treeningtundidest puudust tulema. Edgari graafikule konteksti andmiseks lisasin ka enda graafiku.

Samas ütleks, et väsimuse ja vormigraafikute põhjal puhtalt ma sellist aega poleks saavutanud. Lõpuks loeb ka kogemus nii treeningutel kui ka võistlustel. Samas fitness (sinine foon) oli tipus ka hooaja põhisündmusel, mis tähendab, et ka koormusetaluvus oli sel hetkel tipus. Aga otseselt ei saa kunagi graafikuid üks-ühele kõrvutada ja öelda, et üks on efektiivsem kui teine. Näiteks Kristo Prangel saavutas visuaalselt võrdlemisi „lahja“ graafiku mõttes siiski ülitugeva tulemuse alla 9 tunni täispikal distantsil. 

Samas Edgari koormus ei olnud kindlasti nii madal, et seletada ~17 minutit kehvemat aega. Nii kiiresti ei lange ka vorm sellisel määral. Kuna ratta lõpus ja jooksus olid lihaskrambid, siis ma kipun arvama, et asi oli mingis soolade ainevahetuses, vedelikupuuduses või energiadefitsiidis, kuid lõplikku tõde on raske välja selgitada. Siiski saab hooajale tagasi vaadates juba praegu öelda, et päris võimas tulemus on poolpikal saavutatud Lahtis ning huviga ootaks ühte terviklikku aastat ettevalmistuses, kus sellised suured takistused „teele ei veere“. Kui selline aasta tuleb, siis saab rääkida veel palju kiirematest aegadest! Teekond jätkub Ironman Barcelona täispika kursil.

Mikk Teelahk

Ajaratast tagasi kerides tegime 2021. aastal Ironman 70.3 Tallinna tulemusele 04:59:53. Siiani ei ole ununenud üks konkreetne staadionitreening, kus Mikk jooksis 200m lõigud 30 sekundi algusesse. Küllap sellest ajast on mul olnud sisetunne, et mehes on sisu, mida pole veel õnnestunud triatlonis täielikult realiseerida. 2022. aasta talvel ja kevadel olime samuti „triatlonirongi“ peal, kuid asjad ei sujunud nendel „rööbastel“ üldsegi nii nagu lootsime. Koroona ja seotud tervisemured tõmbasid jalgealuse päris kehvasti alt ära ja leppisime kokku, et kavaliselt on mõistlik tervis korda saada ja tulevikus mõelda uuesti treeningutele. Vahe peal oli tükk tühja maad ja ligemale aasta hiljem hüppasime uuesti „triatlonivagunite“ peale. Õnneks polnud mul need eelpool mainitud 200 meetri lõigud meelest läinud 🙂 ! Suvele vastu minnes ootas üks vägev elusündmus, milleks tulebki heas vormis olla – nimelt lapsesünd! Enne seda mahtus kevadesse ka Hispaania laager Tripassion Triatloniklubiga. Laagriga võis suhteliselt rahule jääda – tagantjärgi võib isegi ära märkida, et vormikõvera tipp võis jääda laagrisse, küll aga prioriteetide seadmise osas oli ennekõike lapsesünd oluline ja seega meie suurem eesmärk oli teha nii kuidas jaksame selle sündmuse kõrvalt suvel trenni. Ma usun, et seda konteksti arvestades oli Mikk väga püüdlik ja Kääriku laagris osalemine juuni keskpaigas võimendas samuti triatlonivormi korralikult. Jaanipäevaks olid ka „kured maandunud“ ning isarolli „võlud ja valud“ andsid treeningnädalates tunda. Laias laastus oli see puhverperiood, kus koormusi väga peal ei olnud umbes 4 nädalat. Ehk kaks nädalat enne põhidistantsi suutis Mikk treeningutes üpris hea trennirütmi saavutada. Kahjuks peab tõdema, et isiklike rekordite „jahile minek“ oli juba suve hakul pigem küsimärgike. Suures pildis kirjutasin ettetõttavalt IM 70.3 võistlusele sellised ajad ette: «Naudi võistluse pingutust! Ilmselt 5:30 ei ole väga keeruline Sul saavutada kuivõrd oled alla 5h mees. Prognoos: Ujumine ≤ 40:15 (2:05/100m), T1 ≤ 3:30, Ratas ≤ 2:34:30 (35.00 km/h), T2 ≤ 2:30, Jooks ≤ 1:55:00 (5:28/km). Kui nende aegade järgi planeerida, siis oleks 5:15:45 koguajaks.»

Tundub, et olin pisut optimistlik aegade osas, kuivõrd päeva lõpuks tuli aeg 5:37:12. Optimist peab olema siiski! Ma usun, et individuaalsete võimete taha ei jäänudki see ennustatud aeg. Pigem oli küsimus just viimase kuu aja treeningmahtudes, mille pealt esiteks aeroobne konditsioon ei olnud piisav ja teiseks oli võistluspraktikat väga vähe all viimasel kahel kuul. Võistluspäeval võib olla veel palju teisi muresid nagu toitumise ja lihase seisund, kuid ma arvan, et suurel skaalal on just need eelpool mainitud kriteeriumid vaja esmalt paika saada.

Õnneks me ei pea palju vaagima, et teada kui palju suudaks Mikk paremini teha seda distantsi. Minu seisukoht on, et tund aega maha võtta ei ole reaalsuses probleem. Olen näinud Sind aastate võrdluses ja pigem on küsimus millal on tahtmine seda saavutada. Ja tegelikult oli selle aasta tähtsaim saavutus lapsevanemaks saamine, nii et igal juhul on erakordne saavutus ainuüksi Ironman 70.3 osalemine väga värske lapsevanemana.

––––––––––––––––––––

Gerda Tomson 

Avasin ChatGPT ja küsisin järgmist: «Võrdle AI treeningprogrammi tõelise inimtreeneriga triatloni juhendamisel.» Vastuseks sain järgneva:

1. Isikupärastamine: tõeline inimene saab pakkuda kohandatud juhendamist, mis põhineb inimese eesmärkidel, tugevustel ja nõrkustel. Nad saavad kohandada treeningplaani, pakkuda personaalset nõu ja motiveerida sportlast tema konkreetsetest vajadustest lähtuvalt. AI-programmid seevastu pakuvad üldisemat juhendamist, mis põhineb algoritmidel, mis ei pruugi olla nii isikupärastatud ega kohandatavad.
2. Asjatundlikkus: Professionaalne treener toob kaasa aastatepikkuse kogemuse ja teadmised triatlonitreeningutest. Nad mõistavad spordiala nüansse ja oskavad anda asjatundlikke juhiseid tehnika, toitumise, taastumise ja võistlusstrateegiate kohta. AI programmidel võib olla tohutu teabe andmebaas, kuid neil puudub praktiline tarkus ja inimtreeneri kogemus.
3. Juurdepääsetavus: AI programmid on saadaval ööpäevaringselt ja neile pääseb juurde kõikjalt, kus on internetiühendus. Need pakuvad mugavat juhendamist, mis sobib individuaalse ajakavaga. Tõeliste treenerite saadavus on aga piiratud ja sportlastel võib tekkida vajadus oma ajakavasid oma treeneri saadavusega vastavusse viia.
4. Tagasiside ja suhtlemine: tõelised treenerid annavad treeningute ajal vahetut tagasisidet, kas isiklikult või videokõnede kaudu. See võimaldab reaalajas kohandusi ja arutelusid. AI-programmid seevastu tuginevad andmete analüüsimisele.

Küsimus oli ajendatud selle hooaja tõusudest ja mõõnadest treenerina. Teadsin varakult, et Gerdal on väga kõrged ootused enda suhtes. Kui alustasime uue hooaja ettevalmistust, siis oli äsja tehtud 2022. aasta poolpikk distants ja järgmine aasta ei saanud olla kehvem kui eelmine. Minu ootused ei olnud üldsegi mitte madalamad saavutuste osas. Mõni vestlus sügisel oli isegi poolteist tundi telefonitsi – tahtsin treenerina olla olemas ja panustada. Samuti oli sügisel päris mitu head jooksutrenni, kus pärast põhitrenni tiksusime väikse seltskonnaga mõne ringi lisaks ja arutasime maailma asju. Mäletan enda sõnu, et miks mitte uskuda ka Eestikate medalite võitmist järgmistel aastatel. Tundus, et tegime edasiminekuid mõttemustritega. Need on need mõttemustrid, mis lubavad hommikul kehal tõusta varem kui tahaks ja minna treenima. Gerda panustas palju enda kommentaaride ja põhjaliku eneseanalüüsiga. Esimesed takistused ettevalmistuses tulid pigem varem kui hiljem. Detsembri alguses oli COVID’iga nakatumine (see oli sel aastal teist korda teemaks), mis võttis meie toredalt «masterplan» ideelt võrdlemisi palju ära. Suurusjärgus kolme nädalaga oli konditsioon piisavalt hea, et trennidega jätkata. Samas oli järgmine haigestumine, mis treeninguid „tükeldas” juba jaanuarikuu sees. Sellel ajal vaatasin kriitilise pilguga üle, mis saab olla valesti. Mulle ei tundunud trennid olevat „üle mõistuse“ mahukad või rasked. Kui jämedalt kokku võtta, siis oli oktoobri realiseeritud maht 42:25h (keskmine 9:35h / 7p); novembris 43:38h (10:11h / 7p) detsembris 27:27h (6:11h / 7p) ja jaanuaris 30:43h (6:56h / 7p). Nüüd keskmised numbrid ei räägi kogu lugu teele sattunud takistustest, kuid numbrid ei vihjanud ka erakordsele koormusele, mille tõttu haigused olid võrdlemisi sagedased. Sellist koormusest tingitud haigestumist oleksin eeldanud kuskil 16 tunnist (nädalas) ülespoole liikudes. Taastumise, vitamiinide ja toitumise teemad ei jäänud käsitlemata. Gerda püüdlikkuse taha ei jäänud midagi! Siiski oli tihtipeale tunne, et koormustega ei õnnestu saavutada stabiilsust. Selles ajajärgus rõhutasin sõna «stabiilsus» oluliselt rohkem ka meie vestlustes. Stabiilsus – päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Selle märksõnaga seondus kogu edasine progress. Veebruarist algas meil uus projekt, mis minu silmis mitteametlikult kandis nime «Ujumine paremaks». Kuna ujumises oli tehnika ja aegade areng pigem seisma jäänud või isegi taandarenenud, siis võtsime selle ala erilise tähelepanu alla. Minu idee oli oluliselt sagedamini ujumas käia ja teha stabiilselt 15km nädalas. See plaan sai tabeldatud järgmiselt ja põhjalik treeningute sisu oli üleval Trainingpeaks’i kaudu.

Päris 1:1-le see plaan sisse ei lülitunud, kuid suures pildis üsna hästi õnnestus mahtudes ja sagedustes püsimine. Veebruari keskel näitas videoanalüüs, et tehniliselt on veel palju arenguruumi, kuid olin optimistlikult häälestatud nende osas. Nüüd tagantjärgi võiks öelda, et see ujumise plaan oli seotud märksõnaga «stabiilsus» ja mul ei olnud otsest kahtlust, et asjad hakkavad arenema. Ja arenesidki tempodes! Samas oli ka selge, et sellise ujumismahu juures tuleb harrastajal kärpida ratta ja jooksu mahtu vastaval määral, et tundide arv ei „hüppaks“ liiga järsult. „R“ tähistas selles ujumisplaanis rattalaagrit – seega oli teisest küljest eesmärk enne rattalaagrit viia ujumine võimalikult heale tasemele, et paarinädalase tugevalt rattale keskenduva laagri järel ei saaks ujumine nii kõvasti kannatada. Kui nüüd rääkida realiseerimisest, siis olen väga rõõmus, et Gerda võttis sellel perioodil südameasjaks need ujumised ära teha. Tagantjärgi võib-olla oli see viga, et sellist plaani ellu proovisime viia. Ütleme nii, et enda õpilastest ei ole ma siiani otseselt määranud 7 päevast järjestikku ujumist ja see võib tunduda selline «make-it-or-break-it» idee, kuid teisalt olles ise teinud 2022. aastal 3 kuud järjest (iga päev) ujumist, ei tundunud see midagi erakordselt rasket ja võimatut. Eelkõige ei tundunud aga maht ulmeline – tippujujate 50+km nädalas mahust olime väga kaugel. Siiski oli see harrastaja kohta suur eneseületus, varajased ärkamised ja palju logistilist planeerimist, et töö- ja trennielu ühildada. Igatahes – kui mu arvutused on täpsed, siis veebruaris tegi Gerda ühe nädala, kus oli seitsmel järjestikusel päeval ujumine tehtud ning ühtekokku tuli veebruaris 20 ujumiskorda, mis on 28 päeva kohta märkimisväärne saavutus harrastaja tasemel. Veebruar ja märts olid väga „viljakad“ trennitegemise kuud ja tundus, et stabiilsuse kvaliteedimärk on saavutatud. Aprilli alguses oli suuremaks abiks ka ujumistreener Vello Liivamägi. Aprillis algas ka uus eluetapp, kus Gerda valis seniselt töölt lahkumise ja uute põnevate start-up väljakutsete vastuvõtmise. Meie vaates pidi see tähendama muidugi ka suuremat võimalust treeningute kvaliteeti tõsta. Aprillis rattalaagrisse minek oli märgiline, sest sportlikul eesmärgil laagrisse polnud ta veel sattunud. Eks parasjagu sõnu ka lugesin enne peale, et Hispaania mägede vallutamisel suuri tagasilööke ja ülekoormusi vältida. Tunnetus oli see, et laager andis palju emotsionaalset „särtsu“ juurde. See oli ka omaette eesmärk: «Laagrist tulles peab olema parem seis kui sinna minnes!». Laagris saavutatust tooksin esile rattaga tõusude ja laskumiste oskuste lihvimise, mis annab sõidustiilile julgust juurde. Lisaks on päris vägev Sierra Nevadas rattaga vurada kui olümpiavõitja Hr. Blummenfelt isiklikult vastu sõidab. Motivatsiooni koha pealt oli väga võimendav reis. Samuti meenuvad treenerina eredalt laagri lõpu pooles saavutatud lõiguajad, mille põhjal tundus ka jooks paljulubav suve kontekstis. Viljandi järvejooks 1. mail järel kirjutas Gerda: «Tundub, et kehal on selleks hooajaks ühtkomateist pakkuda ja vaimul samuti.» Asjad liikusid väga õiges suunas suures pildis. Mis juhtus aga 10 päeva hiljem, pani ilmselt kõige suurema „põntsu“ tervele hooajale. KUKKUMINE – rattaga! Õnneks ei lõppenud asi katkiste luudega, kuid kindlasti andis see kukkumine tunda veel nädalaid (emotsionaalselt ilmselt kuid). Samuti venis ujumise paus pikemaks. Nüüd oli veebruaris ja märtsis saavutatu efekt kindlasti kustumas. Aprillis tuli rattalaagri kontekstis 8 ujumise treeningkorda kuu kohta – mai kuus oli see number 6. Samuti ei olnud mul treenerina pärast kukkumist meeletut enesekindlust jooksukilomeetrite kogumises. Kujutasin hooaega hoopis teistmoodi algavat – saame pärast laagrit väga sisulise ja tugeva töö sooritatud ka mai vältel, et minna esimestele triatlonivõistlustele vastu võimalikult enesekindlalt ja parimas kehalises vormis. Kuid reaalsuses läksime üpris nukra seisuga vastu suvele. Ma olin päriselt mures ja mõtlesin, et äkki tuleb anda Gerdale võimalus otsustada mõne muu lahenduse kasuks treeningmetoodikates. Lihtsam treeningu ülesehitus, rohkem individuaalset üks-ühega trenni olid mõned mõtted, mis peast läbi käisid. Nädal pärast kukkumist ühises jooksutrennis võtsin temaga kahekesi vesteldes kõne alla treenerivahetuse. See on teema, mida on alati raske puudutada, kuid enda sportlase aastatest mäletan, et see võib olla samm, mis viib efektiivsemalt edasi. Ei olnud ühtegi tüli ega lahknevust väärtustes, ei olnud ka seda, et ma poleks tema potentsiaali näinud. Vastupidi – mulle oli tähtsaim see, et Gerda tunneb treeningutel, et asjad lähevad tema jaoks parimal võimalikul suunal. Sellest vestlusest liikusime edasi tundega, et me mõlemad näeme sellel koostööl tulevikku. Paar nädalat pärast kukkumise intsidenti üllatas Gerda 10km jooksul enda kohta tubli 49:18 tulemusega. Eelmisel sügisel saavutatust 2 minutit kiirem aeg. Sama nädala sees oli muuhulgas esmakordne Filter temposarja etapil osalemine Viimsis. Need võistlused tõid taas enesekindluse kõrgele, et hooaeg tuleb korralik. Järgmise väljakutsena oli mõni päev enne Türi triatloni lühike Kohila 1000m jooks staadionil, kus saavutatud 3.44 markeeris uut isiklikku parimat. Tore oli seda pingutust näha ja kaasa elada! Türi triatloni starti minek ei olnud lihtsamate killast, avavee temperatuur ei olnud kutsuv. Teisalt oli meil hooaja eel kokku lepitud, et proovime kõik Triatloniakadeemia etapid kaasa teha. Sprindidistantsi aeg 01:20:04 oli väga korralik. Kuna eelmisest hooajast polnud sprinti all, siis konkreetset võrdluspilti ei saanud, kuid asjaolu, et 12 vanuserühma osaleja seas pälvis ta poodiumil 3. koha on üsna veenev argument, et hooaeg algas hästi. Muuhulgas oli see ta esimene Eesti Meistivõistluste sprindidistantsi medal, mis üllatuslikult autasustamisel kaela riputati. Vahe eesolijaga oli kõigest 2 sekundit. Mul oli treenerina loomulikult hea meel medalisaavutuse üle, kuigi omakeskis arutades leidsime, et see polnud päris teadlikult teenitud medal. Ehk ta ei läinud starti mõttega, et olen nüüd täna siin medalile võistlemas. Sellegipoolest andis see väikse tõuke, et järgmisel korral võib-olla mõelda teises võtmes … «suudan poodiumile võistelda» või näiteks «olen võimeline võitma». Valga triatlon kahe nädala pärast oli juba teistsugune väljakutse – olümpiadistants koos suve leitsakuga. Tihti võistlemise eesmärk tundus ka ennast õigustavat, liigset ärevust starti minek ei tekitanud. Võistlustulemused panin tabelisse koos eelmise aasta olümpiadistantsiga.

Valga triatlonis oli üllatavalt kiire ujumine võrdluses teiste triatlonitega ja see kajastus ka enesetundes. Rattal suurt arenguefekti ei olnud ja tagasiside põhjal ei olnud jalgades jõudu vajutada (kuigi all oli suur rattalaager ja aasta otsa trenni tehtud). Tõele au andes oli TT rattale üleminek mai teises pooles ja tegelikult ei ole siiani praktikas sel üleminekul kohe automaatselt garanteeritud märkimisväärselt kiiremad ajad, eriti esimesel kuul või kahel. Lihase tasandil läheb aega, et harjuda uue positsiooniga. Küll aga oleksin oodanud kiiremat rattaaega Maardu triatlonil. Valga triatloni jooks oli märkimisväärselt aeglasem, kuid nagu paljudel teistel, kirjutaksin selle peamiselt kõrge temperatuuri arvele.

Gerda kokkuvõtvas kommentaaris leidsin järgnevad laused: «Finišhis katus sõitis ja ei suutnud enam midagi teha. Lihtsalt sadasin istuma, ei saanud isegi kiipi ise ära. Täiesti kutu. Mingit varu ei olnud. Poodiumini oli 8 minutit, seda poleks selle energia pealt mitte kuskilt võtta olnud. Tulevikus aga tahan. Tahan selle poodiumikoha ükskord välja ka teenida.» Seda lugedes jäi mulle tunne, et nüüd hakkame vajutama ja miski pole võimatu kui on «tahtmine». Samas tuli peale järgmine tervisetõrge ja võib-olla ütlen karmilt, aga just «tahtmine» hakkas sellest hetkest peale vaikselt ära hajuma. Ehk usk õnnestumisse hakkas üha enam kõikuma. Üks faktoritest oli see, et keha oli pärast tehtud võistlusi tühi ja selle taustal kulus tükk aega, et uuesti saada ilma haigestumiseta hea treeningrütm kätte. Teisalt oli probleeme ka seljavaluga, mis ujumises suurema „kriisi“ põhjustas, kuid tagantjärgi olid asjad „liimist lahti“ ka üldiselt. Otepää triatloni starti (mida olime varakult planeerinud) Gerda ei tulnud, kuigi tõsi, raja ääres ta kaasa elamas oli. Järjest napimaks jäid ka kommentaarid treeningu tagasisidestamises. Tagantjärgi teab Gerda ise kõige paremini, mis sel ajaperioodil tema ettevalmistumist mõjutas. Mina samas pean treenerina samuti sügavalt „peeglisse“ vaatama – mida sai valesti tehtud või räägitud. Sisedialoog oli väga intensiivne ja ma usun, et laiemaid põhjuseid oli kümneid. Selge oli see, et motivatsioon langes järsult ja selle mõju oli tunda nii Maardu triatlonil kui ka hooaja tähtsaimal sündmusel Ironman Tallinn 70.3 võistlusel. Kui nüüd positiivset otsida, siis Maardu triatlon oli iseenesest 5 min kiirem eelmise aasta teistsuguse raja ja tingimustega võrreldes. Seekord ütleks, et olid raskemad olud. Seega päris katastrofaalseks madalseisuks ei saa väikest, ent siiski märgatavat ajalist parandust pidada. 

Põhisündmusel, Euroopa meistrivõistlustel Ironman Tallinn 70.3 distantsil oli võistlus küllaltki palju aeglasem võrreldes eelmise aastaga. Kui eelmisel aastal läksid viimase kuuga asjad pigem aina paremaks, siis sel aastal oli suund vastupidine.

IM Tallinn 70.3 ei olnud selgelt Gerdal võimete realiseerimise võistlus, kuigi pulsinumbrites oli pingutus isenesest korralik. Küll aga olid tempod kaugel sellest, mida tegelikult nägime hooaja alguses olevat võimalik. Kui mai kuus jooksis ta 10km alla 50min (ehk alla 5:00/km), siis ei ole kuigi loogiline, et tempo tuleb 21km kontekstis 06:32/km (Garmini andmetel 6:28/km). Samad loogikad olid ka teistel aladel – võimed olid selgelt kõrgemal kui antud päeval realiseeritu. Tulen tagasi Gerda loo alguse juurde. Ehk miks mitte anda töö AI algorütmidele üle? Need omakorda reguleerivad näiteks HRV, uneskoori ja subjektiivsete skaalade abil treeningute intensiivsust, mahtu ja sagedust vastava programmeerituse alusel. ChatGPT tõi välja isikupärastamise, asjatundlikkuse, juurdepääsetavuse ja tagasiside/suhtlemise temaatikad. Seda, et AI suudaks kõikides nendes teemades olla kompetentsem ja konteksti arvestav, hetkeseisuga ma ei näe. Küll aga saab treenerina nende teemade kaudu läbi mõelda enda tegevuse treeningprotsessi juhtimisel ja kitsaskohtadele sportlasest lähtudes. Võib-olla tuleviku suund on just tehisintellekti ja treeneri tugevamate omaduste kombineerimine – ma usun, et Gerdale (kui tehnoloogiahuvilisele) see mõte väga meeldiks. Minu suurim soovitus Gerdale selle hooaja kontekstis on edasi teha iseseisvalt pool aastat rahulikku aeroobse töövõime treeningut . Mitte keskenduda tulemustele ja tugevatele intensiivsustele, vaid proovida võimalikult hea «aeroobne vundament» ja treeningute «stabiilsus» ülesse ehitada. Kõikidele selle hooaja tagasilöökidele vaatamata ei kahtle ma ühes – Sinu aeg tuleb, kus särad treeningutes ja võistlustel!

Urmas Kirsman 

Alustame kõige olulisemast – eesmärgist teha IM Tallinn 70.3 eelmise aasta tulemus üle. Selline eesmärk ei ole enamasti algajatel harrastajatel ülejõu käiv. Kui ajalised võrdlused teha, siis ootasime muidugi mõlemad palju suuremat progressi igal alal. Paraku võistlusnädala eel kehast läbi käinud põletik või viirus „ei küsinud tulekuks luba“ ja suures pildis ei lasknud see asjaolu neid aegu sihtida, mida olin ette kirjutanud.

Kuigi eesmärk eelmise aasta aeg (2022 – 5:39:14) üle teha, sai täidetud (2023 – 5:33:41), siis oli päris selge, et need ajad ei peegeldanud hooaega tervikuna. Samas ma usun, et eelmise aastaga võrreldes tegi ujumine trennides korraliku arenguhüppe ja rattal ja jooksus kindlasti ka olid suuremad edasiminekud. Kõige paremini annavad seda edasi sel hooajal tehtud olümpiadistantsid. 

Ilmselt kõige asjakohasem on seejuures võrrelda 2022. aasta Tallinn Open tulemusi Maardu tulemusega käesoleval aastal, kuna need rajad olid profiililt sarnased. Valgas oli selgelt näha taas jooksus kuumuse mõju ja Otepääl on rajaprofiil raske ning T1 ülipikk. Sellegipoolest joonistub välja, et ujumine on teinud väga korraliku edasimineku – näiteks Otepääl triatlonil suutis ta teha Garmini järgi 1540m 1:59/100m tempos (ametlik aeg 30:40), mis veel aasta tagasi oli ulmeline. 2022. aasta Tallinn Open’il oli ujumise tempo näiteks 1590m peale 2:26/100m. See on väga suur areng. Kuigi igal võistlusel sellist tempot ei õnnestunud hoida, siis näitab parima soorituse aeg siiski arengu tendentsi. Kui kõrvutada Tallinn Open ja Maardu ratast, siis 3+min parem aeg on hea, kuid ilmselt natuke kiiremad ajad oleksid samuti võimalikud, kui vihmasadu ja tuulepuhangud esimesel ringil välja jätta. Kindlasti lisaefektina oleks ka TT-ratas andnud kiirust juurde, kuid võrdluseks on hea, kui rattad on samad. Jooksus edasiminek 3 minutit on samuti üpris märkimisväärne aastaga triatloni sees. Ilmselt 10 minutit ajaparandust oleks natuke palju loodetud. Kui minul tuleks 10min ajaparandust hooaja kohta, siis oleksin maailmarekordite peale jooksmas. Isegi 5 minutit 10km peal oleks minul juba Eesti tippude kontekstis võimas parandus. Muidugi mida kiiremini hakkad jooksma, seda väiksemad on progressid … see on ka selge. Samas ma arvan, et puht teoreetiliselt ei ole Urmasel ka alla 40 minuti realiseerimine olümpiadistantsil üldse „mägede-taga“ eesmärk. Selleks peaks tegema ühtlasema ratta, et oleks jooksul võimalik kõik energiavarud kasutusele võtta.

Urmase võrdlemisi „algajaliku“ olekut illustreerib siiski seik Maardu triatloni esimeses vahetusalas. Tema enda sõnades: «Esimesse vahetusse jõudmine oli ok, aga seal läks uskumatult kaua aega, esiteks mõneks sekundiks ärritas, et keegi on mu geeli rattalt võtnud, see lõi veidi toitumisplaani sassi, otsustasin siis jooksuks mõeldud geeli kohe T1 lõpus ära kasutada. Edasi .. ei pannud kiivrit esimesena pähe vaid prillid ette! Edasi jooksin ilma kingadeta rattaga palja jalu minema.. ja kiiver käes. Noo keegi oleks võinud filmida, täielik rookie 😀 . Tagasi.. kiiver pähe, kingad jalga. 40sekki kindlasti läksin sinna. 70.3 teen vigade paranduse.» Muidugi täiesti eraldi raamatu võiks kirjutada inimestest, kes võistluste ajal „rotivad“ teiste kaasvõistlejate toiduvarusid. Mul endal pole seda siiani juhtunud, et keegi virutab ära rattalt niiviisi asju, kuid olen kuulnud, et isegi Snickersi batoon on vahetult enne võistlust rattalt ära varastatud. Ulme! Aga see selleks – põhiline oli ikkagi kiivri „ruukindus“. Täpselt selliste vigade vältimiseks põhivõistlusel (nt 70.3) soovitangi hooaja vältel teha 3-6 triatlonistarti. Algajatel, mida rohkem, seda uhkem. Iga korraga lähevad asjad automaatsemaks. Samas Urmas oli väga tublilt osalemas karikasarja etappidel, seega ma ei saa absoluutselt vihjata, et vähe starte oli sel suvel tehtud. Pigem juhtus lihtsalt selline „tööõnnetus“, mida saab keskendumisega parandada. Sellelt samalt võistluselt tuli Urmasel endal vihje poolpikale distantsile: «Vb 5h tundi isegi on võimalik…Hetkel tundub, et see peab olema hea päev, head tingimused ja pean suutma ennast sundima rohkem pingutama ja endast rohkem välja pigistama.»

Mulle meeldis treenerina, et enesekindlus oli sellele tasandile jõudnud, et unistada konkreetsetest aegadest. Tema tugevust ja arengut aimasin ka 27. juuni staadionitreeningul, kus jooksulõikude ajad ja tagasiside oli väga hea: «Esimese ringi 5KMst hoidsin tagasi, teised hetketeadmiste juures laktaadiläve alguses. 1KM jooksud ~ 3:20 ~3:32 , ~3:40, ~4:00, ~3:35. Keskmiselt ma arvan, et oleksin 3:40ga ühtlaselt suutnud joosta kûll. Kolmandal ringil hakkas parema reie pealmine kangeks minema, vb kuumus. Tahtsin proovida kûll V02Peaki @1km joosta aga äkki oleks midagi ära tõmmanud. Üldjoontes oli hea kerge jalg täna. Viiendasse tsooni väga palju ei jõudnud. 1 minut. Tehnikast jäi meelde, et vasak käsi väga ei liigu ja harjutustel tehtud sammhüppeid peab veel harjutama.» Sellise tagasiside põhjal või juba anda „mikrokraadi“ sporditeaduses – suudab kasutada väljendit „laktaadiläve alguses“ (sic! – kes ei tea mis sic tähistab, siis guugeldagem).

Minu soovituseks enne Ironman 70.3 starti oli järgmine: 

«Alla 5:15h Ironman tundub tehtav.

Prognoos, mille peaksid suutma realiseerida viimaste võistluste ja treeningute pealt: Ujumine ≤ 38:38 (2:00/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 2:45:00 (32.77 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks ≤ 1:45:00 (04:49/km). Kokku annaks see 5:13:38, mis oleks päris korralik parandus võrreldes 5:39:14 ajaga eelmisest aastast.

Võimalik, et ujumises ± 2 min aeg; rattal ja jooksus võimalik samuti 5-10min kiiremad ajad, kui suudad energiataseme üleval hoida. Soovitus oleks jooksu alustada konservatiivselt 4.50 – 5.00/km vahemikus ja siis 5km peal tõsta tempot alla 4.50/km kui tunne ülihea ja energiat tundub jaguvat lõpuni. Usalda enesetunnet kindlasti selle otsuse juures!»

Nagu alguses sai mainitud, lõi „kaardid“ segamini poolteist nädalat varem alanud viiruslik nähtus, mis viimase otsa ettevalmistust ja keha oluliselt nõrgestas. Sellegipoolest kui protokolli vaadata, siis lõpp-kokkuvõttes oli eelmise aastaga võrreldes igal alal parem aeg, kaasa arvatud vahetusalades. Olgugi need ajaparandused kohati sekundites. 

Samuti võib välja tuua, et jooksudistants oli Garmini andmetel 2022. aasta IM 70.3-l 20.99km ja tempo 5:12/km, kuivõrd sel aastal oli Garmini data järgi distants 21.21 ja tempo 5:06/km. Kui niimoodi asju juppideks lahti võtta ja vaadelda, siis erinevaid aastaid ja erinevaid radu on pigem keeruline võrrelda. Samas aegu selgelt inimesed võrdlevad aastast aastasse. Urmase puhul aga ei pea me nendesse sekunditesse õnneks süübima – selge on see, et kuskil 20-30 minutit ajaparandust oli võimalik 70.3 distantsil teha. Loodame, et tulevikus „tähed joonduvad“ ja päriselt õnnestub need unistuste ajad saavutada. Miks mitte 70.3 distantsil SUB-5h võtta realistlikuks eesmärgiks!

Maris Lillep 

Üks viisakas kiri sattus jaanuari lõpus minu postkasti. Soov oli teha esimene Ironman 70.3 suvel. Marisel oli jalgrattaspordi taust ja lisaks oli ta aktiivne rühmatreenerina ning ujumistreeneriga oli ka regulaarne trenn juba käimas. Seega „viisakalt“ eitavat vastust ei kirjutanud esimese asjana vastu. Õnneks päris „nullist sajani“ ei pidanud kiirendama 6 kuuga. Veebruari esimeses pooles treeningutega alustades sai päris ruttu selgeks, et trenniharjumus ja tahe võistlustel osaleda oli suur. Teise nädala lõpus ootas juba ees Tartu Maratoni 63 kilomeetrit. Seega suhteliselt kiirelt liikusid mõtted selles suunas, et Marise inimtüüp on orienteeritud saavutusspordile. Muidugi ka taolist natuuri tuleb mõista – koormustega on lihtne minna „üle võlli“ kui eeldad, et ta kõnnib tulemuste nimel kasvõi „tulistel sütel“. Muidugi on ka vastupidine on tõsi – kui alahindad tema võimeid, igavneb ta igal juhul – rahulolu pakub ikkagi eneseületus, mis on saavutatud suure pingutuse toel, higi ja pisarate valamisel. Seda illustreerib tema enda kirjeldus (emoticon’idega) Tartu Maratoni järgselt: 

«See oli kohutav 🤦‍♀️ miks ma tegelen enesepiinamisega? 😳 pidamine oli selline,et tõusust jooksuga üles,siis suusad alt ära ja ühe suusaga teise alt jääd kraapima. Rajaks ka seda nimetada ei saanud 😃 esimest korda elus mõtlesin,et katkestan,et ma ei soovi lihtsalt kõndida. Täielik motivatsiooni kriis rajal. Aga nooooh, nii kaugele ju niisama ei minda.

Ehk allaandja tüüpi ta kindlasti ei ole (isegi kui need katkestamise mõtted kuskil triivivad). 

Olles juba piisavalt kaua treenerina tööd teinud, teadsin ka seda, et varem või hiljem satub igal inimesel teele ootamatusi ja tagasilööke. Esimene suurem tõrge oli seotud randmega, mis sel samal suusamaratonil saadud vigastusest kipsi pandi. Esimesed suuremad „punased laigud“ tekkisid plaanide täitmisel, kuid mis kõige tähtsam, soov ja tahe oli võimaluste piires asju edasi teha. Märtsi lõpus ootas ees Hispaania rattalaager. Eesmärk oli eelkõige terveks jääda ja mitte „grupivaimustuses“ üle enda võimete treenida. Ma arvan, et kevadel „akude laadimiseks“ on sellised soojamaa spordireisid väga õigel kohal. Laagrist tagasi tulles tegelesime lisaks rattasõidule ka ujumise ja jooksuga korralikult ning mida nädal edasi seda veenvamaks muutus vormikõver. Kui me hooaja kalendrit kokku panime, siis oli selge, et Maris oleks endal sisuliselt iga nädalavahetuse võistluse alla planeerinud. Minu nägemuses oli pigem vahelduvalt üle 2 või 3 nädala võistlemine parem variant, et ajastada ja hoida motivatsiooni üleval põhistardiks Ironman Tallinn 70.3 distantsil. Lõpuks leidsime vast kuldse kesktee, kus mõlemad olime graafikuga rahul. Iga nädalavahetuse võistlus tähendab, et iga stardi eel hoiame asjad pisut kergemad treeningus, et päris tühjalt ei läheks rajale. Samuti on pärast võistlust selline kaks-kolm päeva, kus ei ole suurt mõtet eeldada, et rasked treeningud saavad sooritatud. Seega tihedat võistlemist soovitan ainult sel juhul kui on selgelt ära määratletud, millist võistlust kasutad raske treeninguna (vormi testimisena) ja millisel võistlusel paned kõik „küünlad särisema“ ehk võitled kohtade ja aegade nimel. Samas kevad algas ikkagi hirmsa hooga. Mõned võistlused võib täitsa välja tuua. Näiteks Mulgi rattamaraton (7. mai – 2:45:22); Viimsi jooks (13. mai – 1:10:27); Rõuge rattamaraton (20. mai – 2:29:37); Rapla Selveri Suurjooks (27. mai – 10km – 44:48); Alutaguse rattamaraton (3. juuni – 2:10:28); Filter Temposari Ääsmäe (7. juuni – 30.2km – 38.6 km/h); Filter Temposari Padise (14. juuni – 20.5km – 39.0 km/h). Kui nüüd mai ja juuni kuu peale mõelda, siis ilmselt ei leiagi kedagi enda õpilastest, kes oleks rohkem starte järjest teinud. Ma ei teagi – kas kiita või laita?! Ühelt poolt on tõsiselt vahva vaadata kui inimesel on tõeline kirg võistlelda iga nädal. Teisalt olen varem olnud olukorras, kus selline võistluste tihedus on sisuliselt „kiirtee“ vigastusteni. Ega päris puhtalt ka ei pääsenud kui nüüd tagantjärgi meenutada. Filter etapil Padisel juhtus selline intsident, kus võistlus oli juba tehtud ja lõdvestussõidul keeras auto niimoodi Marisele ette, et küljega maandumine oli vältimatu. Kõik see juhtus enne Valga triatloni, mis oli 4 päeva hiljem. Väike ehmatus, puusamarrastus ja triatlonikombe parandus, aga elu esimest triatloni selline vahejuhtum küll ei suuda ära rikkuda. Valga triatlon oli raske! Jooksurajal oli mul endal täpselt selline tunne, nagu oleksime visatud „praepannile“ ning nüüd „aurustub“ mitte ainult iga higitilk sekundiga, vaid ka iga lihaskiud, mis edasi viib. Pärast võistlust trehvasin Marist, kes oli päris ebamaiselt energiast tühjaks tõmmatuna murul istumas. Kõik oli rajale jäetud! Ma võisin ainult oletada, mis mõte tema peas ringles – «kas triatlon ongi nii raske?». Aegade keelde panduna oli Valgas olümpiadistants 02:46:10. Seda vaadates oli päris mitu huvitavat tähelepanekut. Ujumisega alla 40min oli algaja kohta võrdlemisi korralik läbimine. Ratas 01:06:59 oli juba selline aeg, mis näiteks vanusegrupis andis esimese aja. Absoluudis kiireim naine sõitis seda rada 01:03:30-ga. Seega rattataust töötas konkreetselt Marise kasuks. Küll aga oli jooks murettekitavalt aeglane tema võimete kontekstis. Samas sel päeval panin vähemalt 5min kuumuse arvele. Marise puhul võis ülejäänud 5min olla liiga tugeva rattasõidu tagajärg. Tundub, et Valga võistlusest algas projekt Maris 2.0. Nägin väga püüdlikku ja sihikindlat tööd järgnevatel nädalatel. Mõnel isiksusel on võime kesisest tulemusest ammutada energiat, mis toimib kütusena järgneva väljakutse ettevalmistuses. Tundub, et see juhtuski – Maris leidis järgmise käigu, millega tõestada, et triatlon on talle võimetekohane ning töö kvaliteet määrab tulemuse. Seejuures olime ühel 27. juuni staadionitreeningul tegemas parasjagu raskeid jooksulõike. Kui ta sellel treeningul vaimselt alla ei anna – siis ei usu ka seda, et ta poolpikal distantsil alla annab! Vot siis oli esimest korda väga kindel tunne, et poolpikal distantsil võin talle ette kirjutada võrdlemisi julged numbrid. 9. juulil saavutas Maris maastikumaratoni (68km) vanusegrupi Eesti Meistrivõistluste esikoha. Märgid olid õhus, et häid tulemusi tuleb veel! Maardu triatlon valmistaski päris suure üllatuse. Suurusjärgus 16 minutit parandust ei ole enamasti seletatav radade või kliima erinevusega. Küll aga oli edasiminek ujumises – rattal oli küll aeg sama, kuid sõit võimsuse osas kontrollitum – ja jooksus oli Maardus võimetekohasel realiseerimisel aeg lausa 12 min palju kiirem.

Muidugi oleksin treenerina tahtnud rohkem triatlonivõistlusi teha enne hooaja põhieesmärki ehk 70.3 starti. Samas Marise kirg on rattasõit – ja kui miski tuleb hästi välja, siis seda tulebki teha. Tehnilise poole pealt on siiski kindlasti suur varu triatloni vahetusalas peensuste lihvimisel. Samuti täpne tempotunnetus ei tule paari-kolme triatloniga. Sellegipoolest julgesin ette kirjutada 3 stsenaariumi Ironman Tallinn 70.3-ks:

«Esimene prognoos | Eesmärk aegades võiksid olla kiirem või samasse aega: U ≤ 43:28 (≤ 02:15/100m) | T1 ≤ 3min | R ≤ 2:32:30 (35.5km/h) | T2 ≤ 2min | J ≤ 1:41:54 (04:50/km). See annab kokku 5:02:42, mis oleks esmakordsel läbimisel päris võimas. Kehaliselt oled võimeline – aga vaimselt ilmselt piiride nihutamine jooksus.

Teine prognoos | Võimalik, et rattal suudad isegi alla 2:30 sõita. Kuid paraku jooksu osas oleksin veidi konservatiivsem. Turvaline oleks ilmselt öelda, et 5.25/km tempost peaksid olema kiirem igal juhul (1:54:12 poolmaraton – tundub aeglane, aga pärast 3 tundi rajal olekut on ennemgi nähtud kuidas jooks läheb energeetiliselt raskeks). Kui teed ujumise ja ratta esimese prognoosi kohaselt ja jooksu teise prognoosi järgi, saad ajaks 5:15:00. Ma ütleks praegu, et see teine prognoos tundub realistlik, kui suudad tempot ja distantsi hästi tunnetada intensiivsuse osas.

Kolmas prognoos | Ujud suurusjärgus esimese prognoosi järgi, rattal tunned ennast hästi ja tuleb ülihea aeg vahemikus 2:25 – 2:30 (37.29 – 36.05 km/h ning mõtled juba, et siit tuleb üks kiire jooks, kuid siis tuleb jooksu 10+km peal „sein“ ette ja läheb raskeks tempode hoidmine.

Nüüd treenerina olen kõiki neid stsenaariume näinud ja võiks ju lisada veel variandi, kus jooksu teises pooles saad aru, et oled võib-olla liiga konservatiivselt võtnud rattal ja jooksu alguses ja paned tempot juurde ning kõik lähebki aina paremaks. Samas võin kogemuse pealt öelda, et pigem 95% juhtudest läheb jooksu teine pool aina raskemaks. Seega pakuks, et nuputa enda sees need pakutud ajad läbi ja treenerina oleks hea meel kui saavutad 5:15 aja kindlapeale ja hea emotsiooniga, kuivõrd riskid ratta ja jooksu tempodega ning lõpuks kannatad pool jooksu ärakukkuva tempoga. Isikliku rekordi teed igal juhul, kui lõpetad! 🙂 »

Väga palju mõõda ei pannud aegades või siis võttis Maris täpselt need numbrid sihtmärgiks.

Ujumine on arvestades algaja taset tehtud antud hetke võimete kohaselt. Järgmisel aastal ei näe probleemi enam kui 10 min paremaks saada. Rattal pisut konservatiivne aeg, kuid pulsside ja vattide järgi igati plaanipärane töö. Jooksul on ilmselt varu olemas kiiremalt joosta juba praegu tempo osas. Kogemusi on lihtsalt vähe triatlonis. Lõpp kokkuvõttes ma arvan, et üks selle aasta TOP üllatajaid. Päris kiiresti treenisid end sellele tasemele. Kui samas vaimus jätkad, siis Eesti poodiumitel säramine lisaks jalgrattaspordile ka triatlonis ei ole võimatu – juba järgmisel hooajal!

Kristi Toommagi

Meie koostöö on järjestikku kestnud vist rohkem kui ühegi teise õpilasega. Ma olen treenerina tänulik selle usalduse eest ja samal ajal ei võta seda iseenesestmõistetavalt. Kes soovib, võib meie triatloniseiklustest lugeda ka 2021. ja 2022. aasta lugudes. Sel aastal olid suured prioriteedid mõnevõrra muutunud. Kristi üks hooaja põhisündmusi oli käesoleval aastal Challenge Roth täispikk triatlon Saksamaal. See nihutas oluliselt ettepoole kogu kevadise treeningu eesmärgid ja tippvormi ajastamise. Aasta algusest liikusid vormigraafikud vaikselt, aga stabiilselt ülesse. Hooaja tippmaht tuli aprilli kuus Hispaania laagris klubiga. Ligemale 25 tundi nädalaga. Samas tuli sel nädalal ka hooaja suurim kukkumine. Kukkumine rattaga kiirusel ~ 35 km/h ja grupis! 

Kristi 7. aprillil: «Ma kukkusin täna rattaga 🙁 Luud terved. Üks külg kriimusid täis. Ilmselt saab suur sinikas olema homseks. Aga rattal raam katki 🙁 […] Paremal jalal on hüppeliigese kondi juurest sisekülg paistes. Aga jalg liigub ja vist põrutus üksnes.»

Sellist sõnumit saades võtab ikka päris murelikuks, kuigi sain aru, et eluohtlikku tagajärge sellel polnud. Kohe viirastus silme ette hooaja tähtsaim sündmus – Challenge Roth 25. juunil – kõigest 80 päeva kaugusel. Mida muud kui loota antud olukorras kiiret paranemist! Tagakuklas oli siiski üks mõte veel: «Kas on üks õpilane, kellega ei juhtu ühe aasta jooksul mitte midagi – mitte ühtegi intsidenti, haigust, elulist takistust?» Aga vastust teadsin ma muidugi momentaalselt – ei, seda ei juhtu (!) – ja treenerina muidugi harjud teatud tööstaažiga teatud määral igasuguste tagasilöökidega. Sellegipoolest käib „külm judin” seljaajust läbi peaaegu iga kord kui õpilane kirjutab või helistab. Aga Kristi õnneks oskas kukkuda sel korral. Suhteliselt sujuvalt sai ta asju edasi teha. Vahel ütlen isegi, et kes pole kukkunud rattaga, see pole ratast sõitnud! Kohati peitub selles tõetera, sest rattavalitsemine on omaette kunst, milles täiustud, kui oled kukkunud! Sel hetkel oled läinud üle piirist, mille ületamisel „gravitatsioonijõud ei andesta“ eksimusi. Selle piiri tunnetamine ongi „kunst“! Samas Kristi ei kombanud teadlikult seda „kunstlikku” piiri. Tema enda sõnades: «Ei teagi, kas oli mingi ašfaldimügarik või midagi. Ma kaotasin tasakaalu ja siis külje peal libisesin läbi grupi.» Vahel tuleb „kunst“ Sinuni – spontaanselt, ekstravagantselt!

Vaatasin pingsalt (kuid täiesti märkamatult) tema järgnevate päevade treeningliikumisi, kuid „rahusteid ei pidanud” õnneks tarvitama, sest asjad laabusid võrdlemisi hästi. Kuni saabus sõnum 20. aprillil: 

«Ei julgenud sulle varem kirjutada piinlik juba, aga ma haige veidi. Sain vist laagrist kurguviiruse kaasa. Paljud sellega kimpus praegu.»

Sellest ei olnud enam midagi! Enda mõtetes edastasin midagi sellist: «Kristi, ma lihtsalt hüppan „lakke“ sest pärast kukkumist (kus ratas läks pooleks) suutsid teha 5:47h rattasõidu treeninglaagris. Sa oled põhisündmuseks „rööbastel“» Muidugi nii emotsionaalset kommunikatsiooni ma ei söandanud edastada. Treener peab jääma „kaljuks“, millel „rööpad“ saavad püsida. 

Pärast laagrit oli Kristi stardis juba Sakus – Filter Temposõidu stardis (26. aprillil). Olin kohal ja vaatasin millise olekuga kõik protseduurid läbitakse. Kuigi õues olid temperatuurid pigem jahedad, siis sisemine termostaat oli reguleeritud väga kõrgele. „Ei… päris hea!” oli kõrvalt passiivse kuulajana väga tore tagasiside. Järgnesid Kiili Filter temposõidu etapp (10. mai)  ja Kevadklassik (500km 3 päevaga [12–14. mai]), Maijooks (20. mai – 6.75km), Viimsi Filter temposõidu etapp (24. mai), Rapla Selveri Suurjooks 21.1km (27. mai – 1:52:28).  

Toreda ja sisulise tagasisidena võib igal juhul välja tuua Rapla 21.1km jooksu:

«Igal juhul esimene pool võistlusest oli täitsa ok, võtsin rahuliku tempo, selline 5.05-5.10 piires. Aga alates 13km läks hulluks. Meeletu vastutuul tekkis ja koos väsimusega oli see ikka hull. Temp läks sinna 5.35 kanti. Viimased km oli jube kanguramine. Ma vist ikka vaarusin seal vastutuules. Nii kehva olu, et oleks viimasel km nutta tahtnud. Lõppaeg tulu alla 1.53, mis ju tegelikult on hea. Ise lootsingi sinna kanti. 5.20 teeb see keskmiseks kiiruseks.»

See oli väga korralik pingutus ja kuu aja pärast toimiva Challenge Rothi´i kontekstis oli eriti tore see, et kuigi jah, puusa piirkonnas oli mingi valukoht pärast poolmaratoni, siis eelnevast kukkumisest tingitult täispika starti minekuks peaks asjad olema suures pildis väga lootustandvad.

Türi triatloni sprint terendas hooaja avastardina triatlonis. Muidugi märkimisväärne oli asjaolu, et eelmisel aastal saavutas Kristi Eesti meistritiitli sprindidistantsil. Seekord oli aga mõistlik otsus mitte riskida valusa puusaga starti minna ja keskenduda Rothi täispikale võimalikult tervena minekule.

MItte ideaalselt kulgenud juuni esimese poolega suutis Kristi siiski nädal enne Rothi tulla võistkondlikult Valga triatlonile, kus ta ujus ja sõitis rattaga ja jooksu jättis tiimikaaslasele. Nädal enne hooaja tähtsaimat starti ja jooks oli ikkagi veel küsimärgi all! Samas kui vormi ennustada, siis 1500m ujumist 00:25:55 ja rattaga 40km 01:10:38 oli ju väga tasemel aegade poolest Valga põhjal.

Challenge Roth on suur triatlonipidu Euroopa kontekstis ja maailma kõige „teravamad“ triatleedid tahavad kohale tulla. Seekord oli topelt-soov vaadata paralleelselt otseülekandega ka Kristi vaheaegu ja võrdlusi teiste võistlejatega. Ma räägin siis täpsemalt sellisest tabelist.

See hoidis pidevalt väikese pinge peal, et kas võistlus ikka kestab lõpuni või et mis jama toimub kui kiirus langeb 15 km/h juurde rattal. Õnneks kui hakkasid jooksu ajad tulema, siis vähemalt asi ei piirdunud ujumise ja rattaga, sest midagi kindlat ei olnud garanteeritud maratonijooksu võimalikkuses. Kirjutasin kavaliselt ette suhtelised lakoonilised numbrid: «Ujumine ~ 1:00–1:05; Ratas ~ 5:30–5:45; Jooks ~ 4:00–4:15. Suurusjärgus 11h.» Tavaliselt olen täpsem täispika distantsi juhistes, kuid teisest küljest ei olnud ma sugugi kindel ennustustes võõral rajal ja selle seisuga, millega ta jooksma läks oli maratoni keeruline ajaliselt prognoosida. Õnneks oli eelmisel aastal tehtud täispikk Ironman Tallinnas, seega päris „tühja koha pealt“ ei pidanud aegu ennustama.

Tagantjärgi mõeldes läks ujumine ootuspärastelt. Ratas oli mõnevõrra aeglasem kui trennide pealt oleksin eeldanud ja jooks oli selles mõttes hetkeseisu peegeldus, et viimase kahe kuu treeningud ei andnud kiiremaks jooksuks väga suurt sisendit. 

Kristi enda sõnades: 

«Pigem jään rahule, tegin oma ära. Kuigi arvestades, et rada oli koire, oleks võinud veidi kiirem aeg tulla. Teises pooles tekkisid sääremarja krambid. Ka basseinis neid kogen aeg-ajalr, siis küll seoses äratõukega. Ilmselt avavees kalipso võib tekitada. Igal juhul see mind ei kohutanud ja tean, kuidas edasi ujuda ja krambist ujudes jagu saada. Kiurust ilmselt siiski veidi võttis tagasi.

Ratas oli algusest peale raske ja ei tekkinudki sellest head tunnet,  et nüüd sõidan oma sõitu. Alguses reied olid kinni ja ka õlgades väsimus ujumisest, mis aeroasendi tegi ebamugavaks. Ujumise Järgne jalgade kehv tunne läks ca 15km peal üle, aga sois lihtsalt raske oli. Nägin, et watid väga head pole ja ei hakanud vägisi juurde panema, sest tunne polnud hea. Kusjuures pulss selle kõige juures oli päris madal. Kuumus hakkas ka mingil hetkel tundma andma. Üritasin igas punktis vett kaela peale kallata. Söök tahtis pidevalt üles tulla. Batoonid olid eriti vastikud ja magusad ning kogu söök oli vastumeelne. Siiski jätkasin vapralt geelidega. Ca 130km peal jõudis indrek hääl mulle järele. Rääkisime juttu, tal ka radke. See lohutas. Ütlesin veel, et maraton alles ees. Üllataval kombel see ei hirmutanudki, vaid oli lihtsalt neutralne fakt. Tahtsin vaid rattalt maha saada. Rattasmidus, eriti tõusudega rajal, mul ilmselt arenemisruumi veel palju.

Jooksuga kokkuvõttes jäin rahule. Arvestades võistluspäeva kuumust ja ka ettevalmistuse komistuskive. Rõõm oli sellest,  rattalt jooksule minek oligi kerge. Hakkasin väga rahulikult minema omast arust, aga tempo tuli 5.03 🙂 Ja siis kohe tagareie kramp. Seisin ja venitasin veidi ning vabatahtlikelt sain juhiseid, et 100m pärast joogipunkt. Jalutasin sinna. Juba jalutades hakkad parem, kuigi kramp veel oli sees. Sain soola. Jõin ka ning saingi joojsu järkara. Võrsin tempot veel rahulikumaks. Puys tunda ei andnud. Esimesed 10km olid päris mõnusad. Igas joogipunktis küll kõnnisammud, et jää, vesi pähe ja jook ära võtta. Geelide söömisega ka jätkasin, ca 25 min plasnisin gerlide vaheks. Toit enam üles ei tulnud, aga magusad asjad kõik väga vastumeelsed. Seetõttu ka spordijooki pigem jõin vähe ja peamiselt vett. Võtsin vahepeal küll cerl soola, aga ca 30km uuesti kramp. Õnneks jälke punkt läheduses ja sool sisse. Siis juba cola jooke ka hakati pakkuma. Hapukurk samuti oli olemas. 30+ tuligi uus särts sisse, lõpp ju lähedal. Ca 35 km oli allamäge, tagasi ei hoidnud. Cist liiga cara tõstsin tempot, sest viimased 2km olid väga rasked. Õnneks ei olnud totaalset kukkumist, lihtsalt väsinud. Jooksin ikka lõpuni! Ehk siis väga rahul, et suudan nii väsinuna joosta. Ja  kõnnisammud joogipunktides ei kõigutanud otsust joosta lõpuni.»

Mina olin ka suures pildis rahul. Mäletatavasti kaks kuud varem oli täispika start „õhukese niidi otsas rippumas“. Hooaja järgmine põhieesmärk oli taastuda täispikast ja olla valmis pingutama Euroopa meistrivõistlustel Ironman Tallinn 70.3 distantsil. Mainimist väärt on ka sellel suvel tehtud kaks avavee ujumise starti: TALLINN Open Water 2023 (15.juuli – 3.8km), kus Kristi võitis naiste arvestuses ja lisaks veel Väikese väina ujumine (29. juuli – 2.2km), kus saavutas vanuserühma 2. koha. Tundus, et peale Roth’i hakkas ka trennides vähe paremini sujuma ja kuigi Maardu võistlus oli plaani kirja pandud minu poolt. Kristi kolm päeva enne Maardut: «No ütle nüüd viimased sõnad, et kas ja miks peaksin ikkagi võistlema Maardus. Ma ise ei taha otsustada ». Tundub, et esialgu veensin startima. Pealegi, kui Alma Saat ja Ain-Alar Juhanson on joonel, siis korüfeede nägemine võistlusrajal võiks olla juba piisav ajend kohale tulla. Sellegipoolest oli Kristi sisetunne seekord teine ja ma usun, et seda tunnet tuleb usaldada. Peaasi, et „akud oleks täis“ paari nädala pärast IM 70.3-l. Selles kontekstis oli varasemat kogemust all 2020. ja 2021. aastast.

Kui nüüd aegu vaadata, siis vast ei ole põhjust nuriseda. Isiklik rekord! Tema enda sõnades alade kokkuvõte: 

«Ujumisega väga rahul! Läksin ka esiridadest vette ja sain seega vaba vee. Väga tagasi ei hoidnud ennast, vbl viimased 150m tegin kergemalt. Vahepeal ka mõtlesin, et ega pke ei pane, aga pigem vist mitte.

Algus oli väga hea, vatid tulid hästi ja kiirus hea. Teisel ringil tuul suurenes. Vattide ülevalhoidmine nõudis pingutust. Vbl esimene ring oleks pidanud rahulikult võtma?

Jooks väga raske. Polnud head tunnet, tiksusin läbi. Tundsin, et kui veidi kiiremalt liikuma hakkasin, siis hakkas kohe hingamise peale. Ehk kõrgemat pulssi ei talunud. Teisel ringil jalad olid ka väga väsinud. Täispikal pole ka nii vastikult tundnud. Ilmselt jah jooksuvorm ongi kehv. Kuigi samas vomax näitab garminil kõrge, 49-50.»

Ma arvan, et jooksu „kandvat põhja“ me selle kevadega ei saavutanud ja see oli võistlustel läbiv teema. Samas tuli hea hooaeg kokku üle nende „kivide ja kändude“, mis teele oli sattusid. Isegi kui üksikalades meeletut arengut ei olnud, siis poolpikal 14min kiirem resultaat ei saa olla juhuslik! Kui enamikul lähevad neljandas elukümnendis tulemused kehvemaks, siis Kristi on ehe näide sellest kuidas tulemused saavad minna aina paremaks. Suures pildis arvan ka seda, et veel on pikk tee minna triatlonis! Vaatame kasvõi Rait Pallot (sünniaastaga 1974), sel aastal aeg 4:10:11 ja väga palju eestlasi temast eespool ei olnud. Seega Kristi – oleks suur ootus, et oled järgnevatel aastatel samuti tulemuste arenemise «erand», mitte «reegel»!

Mikk Kirštein

Kui Mikk kirjutas mulle käesoleva aasta juuni alguses, siis olin suhteliselt skeptiline esialgu treeneri rolli võtmises. Samal ajal võttis ühendust teisigi inimesi, kuid neile ütlesin, et mõistlik on pärast Tallinna Ironman üritust ühendust võtta. Samas Miku päring oli iseenesest väga põhjalik ja kohe tekkis tunnetus, et ta on pikas plaanis triatloni endale sihtmärgiks võtnud. Samuti otsis ta treenerit järgmiseks triatloni hooajaks, kuid võimalusel alustaks juba selle hooaja sees. 

Kui aga jutt läks selle peale, et ta hetkel treenib eesmärgiga läbida selle aasta IM70.3 Tallinnas ja teisejärguline eesmärk võiks olla lõpuaeg alla 5:30 – siis just asjaolu, et ta tahab teha sel aastal poolikut distantsi ja ajaline eesmärk on ka ette joonistatud, tõmbas minu jaoks esmapilgul „pidurit“. Samas oli selgelt ka pikk visioon olemas.

Tema enda sõnades: 

«Kui valisin IM-i eesmärgiks, otsustasin esimese aasta teha peamiselt enda juhendamisel, teise aasta koos treeneriga ning kolmandal aastal minna täispikale triatlonile.»

Kuna oht on lühikese ettevalmistusega „põruda“ päris suurelt, siis ei teadnud ma kas sellist riski tasub võtta. Olles treenerina selles vaates näinud piisavalt ebaõnnestumisi, kus inimesed on ajanud „sassi“ eesmärgid ja unistused, siis ei olnud Miku teisejärguline eesmärk (lõpuaeg alla 5:30) just väga veenev sihtmärk. Eesmärk on see, mille saavutamiseks tuleb töö ära teha ja anda endast enamgi. Unistuste puhul on tegemist soovidega, mille puhul reaalsus ja kontekst ei pruugi toetada selle soovunelma täitumist. Selle ehedaks näiteks on ujumise tehnika – inimene võib tahta näiteks poolpikal ajalimiiti. Kui see on üksnes „unistus“, siis see ei pane teda – käima 5 korda nädalas basseinis, võtma endale treenerit, kes teda iga nädalaselt aitaks, lugema sadu lehekülgi ujumisalast kirjandust või vaatama kõik tehnikavideod üle, mida Youtube’ist leiab. Selliseid näiteid, kus see jääbki unistuseks oleme nii mõnelgi aastal näinud kohaliku hea tahte saadiku juures. Teisest küljest eesmärk on täpne „roadmap“ – see kuidas viiakse asjad ellu ja otsitakse võimalus samm-sammult tulemuse poole liikuda. Eesmärk teeb asjad konkreetseks, kui tahetakse näiteks ujuda Ironman distantsil ajalimiiti algajana. Kuna Mikku ma ei tundnud, siis ei olnudki väga selge – kumb variant tema peas „töötab“ antud ajahetkel. 

Ometi veenvaks argumendiks oligi oktoobrist alates ujumistreeneri ja jooksutreeneriga koostöö. Tema ujumistreener Mart Mandel oli mulle ka teada-tuttav mees, kes triatlonis samuti end tõestanud ja muidugi ujumises oli ta juba kooliajal rekordite mees. Seega vihjed olid olemas, et Mikk on „eesmärgi-mees“. Kuivõrd ta oli lisanud ka enda senised treeningud tabelisse, siis tundus otsekohe, et tegemist on väga analüütilise ja süstemaatilise inimesega. 

Seega minu otsus oli temaga edasi minna. Alguspunktiks oli 19. juuni kavaliselt. Muidugi ujumise ajalimiiti ujumise ei toonud ma juhusliku näitena, sest see oli ka tema puhul küsimärgi all ja ta teadis väga selgelt, et avavesi on talle problemaatiline.

Kui alustasime ujumisega, siis basseinis tehnikale otsa vaadates oli selge, et pooleteist kuuga mingit imeaega välja ei treeni poolpikaks distantsiks, kuna tehniliselt oli veel väga palju murekohti sisuliselt igas plokis – hingamises, rotatsioonis, käte ja jalgade töös. 

Samas ei olnud seda tunnet esmajoones, et ta ära ei uju seda distantsi. 

Treeningus rattal ja jooksus võtsin selle joone, et mitte panna teda esimese kuuga sellise surve alla, et koormusest tingitud väsimus lööb vahetult enne Ironman’i välja nii kehaliselt kui vaimselt. Võib-olla oli see valitud strateegia mõnevõrra pehmem kui Mikk oleks suuteline olnud tegema. Samas, mis minu jaoks on „pehme“ ei pruugi olla õpilase jaoks! Näiteks 9. juulil kirjutas Mikk: „Tundide järgi pikk nädal. Üldiselt pühapäeva lõpuks oli toss väljas ning hea väsimus kallal. Rohkem ei oleks tahtnud palju selles nädalas aga vähem ka mitte.“

Pisut vähem kui kuu aega oli trenni „rühitud“ kui Mikk läks esimesele võistlusele vastu. TALLINN Open Water 2023. Või noh, see oli plaan, mis ei realiseerunud. Lühike ametlik seletus: 

«Austatud Tallinn Open Water osaleja. Teavitame teid, et täna 13.07.23 oleme saanud Pirita linnaosavalitsusest informatsiooni, mille kohaselt on Pirita rannas levimas sinivetikas. Meile teadaolevalt on Terviseamet võtnud mereveest proovid. Proovide tulemus peaks selguma eeloleva nädala alguses. Sellest tulenevalt informeerime Teid täiendavatest riskidest, mis kaasnevad ujumisega vees, kus võib levida sinivetikas.»

Ehk tegelikult polnud meil vaja seda riski võtta. Küll aga ujus Mikk samal päeval Trapis Männikul 4043m tempos 02:20/100m, mis ajaliselt oli 1:34:20. Siis tundus küll Ironman 70.3 „kotti“ püütud olevat. Seal tuleb ujuda poole vähem ja lisaks on ajalimiitidesse ujumine 1.9km kohta 1h10min, mis annab tempoks 3:38/100m. Selle pärast muretsema ei pea! Pigem tasus isegi muretseda kui palju kiiremini saab ujuda. Kuid tegin ennatlikud järeldused selles osas, et 70.3 on „kottis“. Kõigest nädal pärast seda 4000m ujumist seisime Mikuga kõrvuti Maardu triatloni stardi eel hõberemmelga all. Pilgus oli pingelisust tunnetada, kuid sedasama „närvikõdi“ oli kõigil nägudel näha. Seega, mis muud kui edu soovimine ja finišis näeme! Mida aga ei juhtunud sel päeval oli finišis kohtumine. Ma ootasin ja seejärel uurisin protokolli – DNF. Parklast läksin sel päeval ka viimaste seas. Mikk oli kadunud!

Sama päeva sees sain tema vastuse: «Ujumises mingi hetk paanika ja andsin alla. Midagi rohkem väga polegi». Nüüd tuli hakata seda „sasipundart“ harutama – kaks nädalat enne 70.3 starti. Vesteldes sain aru, mis juhtus ja kuidas juhtus. Tema tagasiside annab edasi ka seda meeletut pettumust: 

«Võistluse ujumine aga läks täiesti rappa. Ma ei tea ja ma ei saa aru miks ma andsin alla. Esimesed 200-250m oli perfektne. Startisin meelega tagant, olin üks viimaseid ma arvan. Läksin ka stardist äärest (kaugemalt), plaaniga ujuda diagonaalis veidi pikemalt viimasesse poisse. A täis error, ujusin mingi hetk siiski gruppi ja ei saanud enam hakkama. Tõmbasin ennast täiesti kinni seal ja sain täis paanika. Mingil põhjusel võtsin vastu otsuse, et ma ei proovi edasi ja tulin maha. Null põhjust oli seda otsust vastu võtta. Max pettumus. Täielik auk.»

Samas oli mul ka teada, et võimete taha ei jää siin midagi. Oli ta ju äsja ujunud 4K! Mis muud kui soovitada ühisujumisi (et rahvamassiga ära harjuda) ja samuti võiks mingi võistlusvariandi veel leida. Nii oligi – «WÜRTH Open Water Estonia – Käsmu 2023» toimus 29. juuli. Seal oli distants 3.5km. Ametlikuks ajaks tuli 01:22:15, mis annab sirgjoonelises matemaatikas (eeldusel, et rada täpne) tempoks 02:21/100m (Garmini järgi tuli 3515m ja 2.18/100m). Väga hea! Kusjuures ilm oluliselt ei soosinud seda ujumist, aga seikluse ja põnevuse aspekt sai täidetud. 

Tema enda sõnades võistluse kokkuvõte: 

«PULSS KELLALT! Open water käsmu > võsu ujumine. Enne võistlust oli suht negatiivne olla. Eelmised ujumised all olid halvad ja seega tundus see märgilise tähtsusega ujumine. Tundus, et kui siin ka perse läheb, siis äkki ongi pekkis. Seda teades oli starti minna väga raske. Poleks Henek ja Kristin surunud, siis vist poleks läinud.

Soojendus oli hea! Vesi oli küll külm, aga olin endale läbi mõelnud mida teha ning kõik tundus klappivat. Ujusin veidi seal rahvamassis (hästi väike ala oli soojaks tegemiseks ning suht palju inimesi) ning tegelt nautisin ikka.

Plaan oli ujuda stardist konna ning seega sisuliselt viimasena peale minna. Konn ja kui enesetunne hea, lükata sisse krool ning vaadata mis juhtuma hakkab. Täpselt nii läkski.

Kohe kui sadama alalt välja panin sain reaalsusega näkku. Vesi hakkas väga hüplema ning tegi elu raskeks. Polnud enne lainega ujunud ja see loksumine lõi rütmi korralikult sassi. Panin veidi konna selle peale ning mõtlesin tõsiselt, et äkki peaks tagasi pöörduma. Vaatasin isegi korra kaldasse. Võtsin siiski vastu otsuse minna edasi, esimese laeva peale (500m) ning vaadata seal mis saab.

Peale seda sai suht kohe rütmi kätte, olin küll alguses täiesti viimane, aga mingi hetk tekkisid teised ujujad kõrvale ning see oli jube lahe. Ujusin üpris pikalt kellegiga kahe ja kolmekeski kõrvuti kuniks otsustasime, et meil erinev arusaam suundadest.

Mingi 700-1000m sisse tuli paduvihma. See tekitas paksu pahandust, sest ma eksisin lahele ära. Tundus nii vähemalt. Ei saanud üldse aru kus ma olen ja kuhu ma minema pean. Vaatasin, et eemal ujub kari inimesi ning lõpuks otsustasin tuimalt samma suunda panna. Küll aga olin selleks ajaks ära vajunud kalda poole kõvasti. Tunne oli, et ujun vaid tagasi avamerre (kaardilt aga reaalsus oli teine). Panin aga kuidagi laevade poole ning lõpuks siiski sain pihta kuhu minema pidi.

Keset lahte oli päris hea lainetus, räägiti, et mingi pool meetrit, mis pole väga palju, aga võttis ikka korralikult harjumist. See oli suht nõme loksutamine seal, tol hetkel oli orientiiriga ka probleeme ning panin palju krool – konna, ehk mingi 50m krooli ja siis veidi konna, et saada aru mis värk on. Absoluutselt ei suutnud vees tuvastada kus ma olen ja kuhu minema pean.

Terav hetk oli see kui mingi (inimene) poi mulle vastu ujus. Pärast mõtlesin, et oleks võinud midagi teha, selgelt oli vend ära eksinud. Viskas aga endale ka sabina sisse, et kas ma olin 180 kraadi teinud vahepeal? Ei tundu võimatu, sest paremaga tõmban paremini ja kipun paremale ujuma.

Poole pealt läksid jalad krampi. Mitte täiskramp, aga andis tunda. Pidin seega korralikult pidurit laksama ning jalgu sirutama hakkama. See oli suht lõpuni.

Reaalselt kuskil 500m sisse sai selgeks, et ujumine on tore ja mulle isegi meeldib. 500m pealt edasi oli enesekindlus max ja olin täiesti 100% veendunud, et miski ei sunni mind katkestama.

Kokkuvõttes oli hea ujumine, ujusin oma rahulikku tempot. Kui kiiremini hakkasin panema võitlesin krampidega. Laine oli vastu veidi, tegi asja põnevamaks, aga jõudsin lõpuni.»

Ma arvan, et sellised ongi Ironman teekonna suurimad võidulood. Mitte aeg ja koht tulemustetabelis, vaid tahe ja võimekus ennast ületada. Hüpata hägusesse ja jahedasse vette – vastu enda hirmudele ja kõhklustele – mõelda, et oled võimeline selleks. Usk endasse!

Sellest punktist edasi tundus, et oleme ujumise „abüssaali“ ületanud. 

Mulle meeldib, et Mikk on põhjalik tagasiside andmisel. Väga tihti sellist analüüsi ma teistel õpilastel ei näe. Ütleme, et see pingutus on olemas 10% õpilastest. Samas sellistest tagasisidestamisest on kasu, kui tuleme võistluse juurde tagasi mitu kuud hiljem, et analüüsida võistlusele eelnevat, võistluse kulgu ja pärast võistlust taastumist – tegemaks suuri järeldusi hooaja tegutsemisest. Muidugi arusaadavalt on see suur ajaline ja mõtteline panus, just seetõttu kõikidel ei ole see prioriteetne osa treeningust. 

Miku kokkuvõte: 

«IM Tallinn 70.3. Väga enesekindel ratas, esimesed 45km oli tunne, et teen midagi valesti – lihtsalt läksin rongidest mööda ja mööda. Kõik imeratastega vennad tulid selg ees vastu. Mega tunne oli.

Sõit: Pulssi ei suutnud hoida tsoonis, sain kohe rattale minnes aru, et pulss tavapärasest kõrgem ja nii oligi. Alguses veidi panin ja tunnetasin olukorda, sai kiirelt selgeks, et vast on võitlusvaim pulsi üles ajanud ning lootust, et see kiirelt alla tuleks ei ole. Seega võtsin vastu järgmise plaani:

1. Sõidan 45km ära enesetunde järgi, vaadates watte pigem kui pulssi. Pulssi tahtsin siiski hoida ca 150 ringis, mitte rohkem.
2. Kui 45km sõidetud, siis hakkan pulssi alla tooma, et jooksuks harjutada.

See plaan läks hästi. Teisel ringil võtsin käigu tagasi ning tõmbasin tempot alla. Kahjuks olin tihti sunnitud tegema teravamaid liigutusi, sest läksin endiselt rongidest mööda. Paaril korral oli isegi kohtunik kõrval kes vaataks, et tagasi ei reastuks. Teise ringi lõpul keegi keeras tuule lahti. Tagasi tulek oli päris julm ikka, samas hoidsin seal ennast ikka selgelt tagasi.

Toitumine ja jooks:

Plaan oli 3x sis gel tunnis, üks enne sisse. 8 Geeli pudelis. Jook plaan 750ml pudel vesi + sis tabletid (2). Plaan oli vesi tunniga ära juua ja võtta servicest uus.

Toitumise plaan oli vett juua iga 15minuti pärast, 20 minutil süüa (geeli juua). See plaan ei läinud kõige paremini nagu selgus hiljem.

Juhtus selline asi, et sõitsin august läbi ja geeli lendas kõvasti välja, kaotasin vist 1 geeli sellega (minimaalselt). Edasi ei suutnud manustada geeli korralikult, ei tahtnud eriti alla minna, aga sellega sain hakkama. Probleem ilmnes aga hiljem, et tegelt mul oli liiga palju geeli pudelis järgi. Ehk ma olin veidi näljas ikkagi sõites.

Juua ei suutnud samuti normaalselt, andsin ära pudeli 70km pealt, ehk sõitsin 750ml’ga kõvasti pikemalt kui plaanisin. Lihtsalt ei suutnud juua.

Tunnis 1x soolakapsel.

Edasipidi:

1. Joo ja söö iga 15minuti tagant kui geelid pudelis. Pigem võtta rohkem, sest ei suuda nii palju võtta sisse.
2. Mõelda alternatiivsele toidule (samas kui ma oleks midagi tahket söönud oleks see KINDLASTI tulnud välja tagasi kohe)

Huvitavad hetked:

1. Sain nõelata mingi 15km sisse. Mesilane pani kätte kinni ennast.
2. Oleks pannud mingile naisterahvale sisse, tulin tagant vähe kiiremalt ja ei näinud teda (ei tea miks, tegin midagi muud vast?). Viimasel hetkel sain pihta.
3. Ilge hirm penalti nimel oli. Kuna olin ujumise ja T1ga välja arvutanud, et normaalse sõiduga saan sub 5 kätte, siis vältisin penaltit nagu tuld. Samas see rada oli üksteise kukil sõitmine ning pidin konstantselt rongidest mööduma. Vähemalt korra oli kohtunik kõrval rattaga ja sisuliselt sundis rohkem pingutama, et kolonnist mööda minna. Tol hetkel oli küll tunne, et kohe tuleb kollane.
4. Raha pole universumist otsa saanud ikka. Kuradi ägedaid rattaid nägi rajal. Mõnest sai isegi mööda sõidetud.

T2:

Läbikukkumine kuubis. Sain oma koti kätte kuid seal oli umbsõlm peal. Ei saanud lahti seda. Lihtsalt minut aega jaurasin seal enne kui läbi närisin. Korra mõtlesin isegi kääre küsida või kätega puruks tõmmata koti. Siis olin juba nii sabinas, et unustasin asjad kotti panna ja kaotasin sinna veel aega. Vihaseks ajas lõpuks.»

Tagasiside on õpetlik ja huvitav. Mõned olukorrad võivad tunduda isegi koomilised (mesilane sutsab näiteks 🙂 ), kuid see on päris elu… ja päris elus juhtubki võistluse käigus ootamatusi. 

Kui nüüd rääkida minu prognoosist ja reaalsusest, siis tulemused olid järgnevad. Kirjutasin ette järgneva plaani: «Prognoos, mille peaksid suutma realiseerida viimaste võistluste ja treeningute pealt: Ujumine ≤ 43:28 (2:16/100m), T1 ≤ 3min, Ratas ≤ 2:30:00 (36.05 km/h), T2 ≤ 2min, Jooks ≤ 1:45:00 (4:59/km).

Võimalik, et ujumises ca 3-5min kiirem aeg; rattal ja jooksus võimalik samuti ~5+min kiiremad ajad, kui energia mõttes asjad klapivad. Alla 5h hetkel treenerina ei julge prognoosida, kuid kui need osaalad kokku liita, siis saaks 5h 3min 28sek, mis oleks väga hea tulemus 70.3 peal.»

Seadsime küll ette pisut kõrgema võimetekohase eesmärgi, kuid suures pildis saavutas Mikk selle, mida alles juuni alguses pidas realistlikuks. Juuni alguses oli alla 5h 30min IM 70.3 distantsil eesmärk. Süües kasvab isu muidugi ja seda kinnitab ka tema mõte eelpool esitatud tagasisides «normaalse sõiduga saan sub 5 kätte». Ma ise arvan, et sõidu taha ei jäänud midagi. Prognoositud ajas oli kindlasti suurim vahe jooksus, mis tundus olevat märksa tugevam trennide põhjal. Samas kui ratas oleks olnud pisut kergem (tagasisidest: «…sain kohe rattale minnes aru, et pulss tavapärasest kõrgem ja nii oligi.»), siis on võimalik, et jooksus oleks tulnud täpselt prognoositud aeg. Aga muidugi oletada võib ka 100-t muud asja (näiteks mesilase nõelamist). Päeva lõpuks ma treenerina ei näinud siiski ette alla 5h tegemist sel aastal nende kontekstide osas, mis ettevalmistust puudutas (triatlonivõistlusi konkreetselt vähe all – Maardu „cancel“ ja enne seda oli Türi sprint). Seega isegi minu 05:03:28 prognoos oli suhteliselt optimistlikult häälestatud. Turvalisem oleks olnud konservatiivselt jääda samuti alla 5h 30min eesmärgi juurde. Samas olen positiivselt üllatunud, et Mikk saavutas selle tulemuse trotsides neid takistusi, mis kõigest 2 nädalat varem ähvardasid võistlust üldsegi läbi tegemast. Siit on hea edasi minna, kui tugev tulemus all. Järgmisel aastal juba kindlasti palju kõvemate eesmärkidega. Tõestasid Mikk, et oled mitte üksnes «unistuste-mees», vaid ka «eesmärgi-täitja-mees» – imetlusväärne teekond!