Belgia sürrealistlik mõtleja René Magritte oli 30-aastane, kui ta avaldas kuulsust kogunud kunstiteose, mis esmapilgul trikitas vaatlejate tajusid. Tema tähelepanu pälvinud pildi alla on kirjutatud „Ceci n’est pas une pipe“ – ehk „See ei ole piip“.Hämmingus inimesed imestasid: „Aga see ju on piip!” Magritte selgitas: „Selle piibu sisse ei saa ju tubakat panna? See on kõigest kujutis piibust! Aga ma valetaksin, kui ütleksin, et see on piip.“

Tema meta-tasandi mõtlemine demonstreerib üht olulist omadust – reaalsuse tunnetamist. Meie maailm on kompleksne ja informatsiooniküllane. Seega tuleb kriitilist mõtlemist treenida. Üks hea näide on varnast võtta olukorra illustreerimiseks: „Kui sa veel ei ole proovinud hapnikuga rikastatud vett, siis võib-olla oled ajast maha jäänud. See üks lihtsamatest sooritusvõimet tõstvatest meetoditest spordimaailmas. VO2max tõuseb lausa 20 mL·kg·min. Kõigest üks pudel päevas ning sinu tulemused paranevad 10-15%.“ Ilmselt kui ma näeksin tõsiselt vaeva ülaltoodud hapnikuvee turustamisel – mõõdaksin X tulemusi, ja saaksin Y väärtused teile usutavalt esitada, siis mingi osa teist jääks uskuma, et see tõesti võibki toimida. Ja kusjuures rumal ei oleks mina, et ma sellist vett müün –, vaid sina, kes sa selle pudeli heameelses lootuses kurgust alla kummutad.

Selle artikli resümee aitab seda kontseptsiooni kriitiliselt lahti mõtestada antud teadusartikkel.

Olgu igaks juhuks veel välja öeldud, et „hapnikurikas“ vesi ei ole tõsiseltvõetav sooritust tõstva abina. Sellist ärilist inimeste tajude trikitamist näeme tegelikult igalpool. Usku ja lootust on kerge müüa!

Abstraktsemalt tandrilt tuleme nüüd füüsilise keha juurde. Ma olen vahel mõelnud, millest tegelikult alustada, kui treeningprotsessi juhtima hakata. 20/80 reeglist? Väidetavalt suudab suurem osa inimesi 20% treeninguga saavutada 80% oma potentsiaalsetest võimetest – viimase 20% realiseerimiseks kulub 80% treeningust (- tippsport ongi selle peenhäälestatuse leidmine).

Aga ikkagi, kuidas alustada „õigesti“ treenimist? Sisimas tahaks ju, et igaüks jõuks oma võimete tippu. Mida peaksin arvestama? Geneetikat, maksimaalset hapnikutarbimise võimet, kiireid (tüüp II) või aeglaseid (tüüp I) lihaskiude? Võib-olla vanust, kehakaalu, harjumusi? Või hoopiski tahet ja distsipliini, mida vast kõikide „vajakajäämiste“ kompenseerimiseks on vaja? Ja juba ongi mu veebibrauseris lahti 30 erinevat akent; igaühes oma kriteerium, millest võiks treenimist alustada.

Oletan, et hea lähenemine on keskenduda essentsiaalsele. Millest kõik elus algab? Mõistuslikult kõlgub sõna „energia“. Aga kust meile kättesaadav energia pärineb? Makrotasandil on meie suurimaks energiallikaks Päike. Sealt edasi riburadapidi muundub valgus orgaaniliseks ehitusmaterjaliks, mida me lihtsurelikena kasutame oma keha alalhoidmiseks.

Teaduslikult tähendab energia võimet teha tööd. Kuna meie esiisade töökus on olnud niivõrd tõhus, siis oleme nüüd jõudnud aeg-ruumi, kus püsimajäämise seisukohalt on biokeemilist toorainet ülekülluses. Siiski pangem tähele – toidu hankimiseks on vaja teha tööd – olgu siis füsioloogiliselt poodiminekuga või raha teenimise eesmärgil.

Võime teha rohkem tööd tähendab meile palju – „töö tegi ju ahvist inimese“. Küsi mõnelt ettevõtjalt, kui palju peab vaeva nägema, et jõukaks saada (või seda rikkust pikaaegselt säilitada). Või uuri mõnelt sportlaselt, kui varakult ta treenima hakkas ja mitu(kümmend) tuhat tundi kulus olümpiamedali teenimiseks. Töövõime on oluline igasuguses eduvalemis. Aga kõiksugusel tööl ei ole sama väärtus. Mõni töö on efektiivsem ja ökonoomsem: „Ei pea raiskama nii palju energiat – seega jääb rohkem järele.“ Kui nüüd seesama mõtisklus tõsta treeningplaanidesse, siis ilmselt hakkabki keeruline mudel võtma mingisugust kuju. Mida on vaja teha, et näiteks kiiremini joosta, ujuda, või ratast sõita? Selleks on vaja suurendada töövõimet.

Alveoolidest sõitu alustav „taksojuht“ (hemoglobiin) võtab kuni neli „reisjat“ (hapnikumolekuli) peale, ja sõidab „sihtkohta“ raku mitokondrisse, kus reisjad saavad saavad võimaluse maha astuda difusiooni loogikat kasutades. Mitokondrid tahaksid kõik reisjad oma hoole alla võtta – mõtle neile kui töölistele. Kuid arvesta produktiivsusega: mida rohkem töötajaid on, seda vähem peab üks töötaja kõigi eest rügama. Ja seda vähem peab taksojuht otsima, kuhu saab reisjad maha panna ja kuskohast uued peale võtta (CO2 ~ 15-25% tavaseisundis samamoodi hemoglobiini abil). Ja taksojuhil ongi keeruline ülesanne – vältida ummikuid ja pikki ümbersõite (veresoonestik ning kapillarisatsioon).

Kuid metaboolses „liikluses“ on veel teisigi „teelolijaid“, kellele tuleb tähelepanu pöörata. Olulistemaks makro- ja mikrotoitaineühendid või ka puhverained ja ensüümid.

Lihtsustatult on meil kehas kolm energiatootmise mehhanismi: aeroobne, anaeroobne ja kreatiinfosfaadi süsteem. Nende omavaheline kooskõlastatus on imestamapanev. Kui põhiprotsess – aeroobne energiatootmine vaevleb hapnikupuuduses, siis lülitub suurema võimusega sisse anaeroobne (glükolüütiline) süsteem, mis laktaadi kuhjumisel tekitab meis valuaistingu või väsimustunde. Aga laktaat ei ole vaenlane – ta on sõber! Tugeval füüsilisel intensiivsusel kasutab südamelihas suuremas proportsioonis laktaati energiaühendina, sest hapnikku peale ei saa enam lootma jääda. Ka puhkeseisundis on vere laktaadinäit ligikaudu 1 mmol/l, mis on vajalik punaste vereliblede anaeroobseks energiaga varustamiseks (muidu ärandaks nad hapnikku enda heaoluks). Ka väike piste või torge, mida haruharva südames võime tunda peale rasket trenni, on oletatavalt seotud piimhappe lagundamisega.

Piimhape dissotsieerub kiirelt laktaadi aniooniks (La-) ja vesinikuiooniks (H+). Aga nendele mõlemale üheskoos on läbipääs raku„väravast“ (laktaaditransporterite MCT1 või MCT4 kaudu). Kui räägime rahvakeeli, et jalad on piimhappes, siis seesama H+ on tegelikult meie lihasvalu süüdlane, mitte laktaat või piimhape ise. Vere tasakaal (pH) on paigast nihutatud happelisuse suunas.

Kas me teame, mis täpselt valuaistingut põhjustab? Kemoretseptorid annavad edasi signaali kesknärvisüsteemile ja ajule, mis omakorda otsustavad (võib-olla sinu eneseteadlikku poolt otsustusfaasi kaasamata, et aeg on hoog maha võtta ja hapniku kaasabil uuesti homöostaas ehk stabiilne sisekeskkond luua). Kui minna koormustestile siis, saab mõõta aga laktaati teatud intensiivsusel. See annab arstile ja ka treenerile võimaluse hinnata sinu funktsionaalset võimekust – aeroobse ja anaeroobse süsteemi (eba)efektiivsust.

Lisaks eelpool nimetatule on meil ka ülikiire energiatootmisüksus – kreatiinfosfaatsüsteem (CrP), mis ei vaja hapnikku, ega ka laktaadi olemasolu. See on sprinteri „reaktiivenergiajaam“. Kuid energiat ei jagu väga pikalt – see on kõigest 10 sekundi süsteem. Kõikide energiatootmisprotsesside tulemiks on ATP loomine.

See toitainetest sünteesitud energiarikas ühend osaleb ehitusreaktsioonides (valkude liitmine jne, uute molekuliühenduste loomine), lihaskontraktsioonides ning ka ioonide manööverdamises või elektriliste signaalide tekkimises (närviühendused). Selleks, et ATP olemust mõista, tuleb süvitsi minna termodünaamikasse ja Gibbsi seadusteni välja. Aga treeningu vaatevinklist me tahame ATP pidevat uuestiloomist tõhustada. Selleks on meil vaja rohkem mitokondreid ja kergemini ligipääsetavat teedevõrgustikku – gaasivahetuse juhtmagistraalidest (veresoontest) kõrvaltänavatele (kapillaaridesse). Pidagem meeles, et suurima ATP vabastamise tagab hapniku juuresolek. Ühe glükoosimolekuli oksüdeerumisel saame 32 ATP-d. Kokkuvõtlikult algab indiviidi füüsiline arendamine tema alaspetsiifilisest energeetilisest nõudlusest. Millised on energeetilised kulutused ja millega tehtud töö hüvitada?

Siinkohal saab öelda, et nende süsteemide tundmaõppimine aitab mõista sporditreeningu telgitaguseid. Siis tekib meil põhjus-tagajärg mudel, millega on tunduvalt lihtsam orienteeruda nüansideküllases, vastakate teooriatega keskkonnas.

Aga pidagem meeles, et keerukate protsesside modelleerimine ei vasta tingimata reaalsusele – teadus pakub võimalust otsida käesoleva aja parimat seletust – aga see ei pruugi olla absoluutne tõde. Seda illustreeribki R. Magritte „piip“, mis tegelikult ei olnud piip.